Alternating Wallpaper

pühapäev, 10. veebruar 2013

The Master (2012)

Läbi ajaloo on olnud lavastajaid, kelle töös pole vigu ega möödalaskmisi. Kubrick oli üks selline, aga minu salajaseks lemmikuks tema hingestatud draamade eest jääb alati Paul Thomas Anderson. Teeb filme vähem, aga kui siiski midagi ilmutab, on patt neid vaatamata jätta. Olen Magnoliat (1999) oma arvustustes kord ja jälle esile toonud ja loen seda jätkuvalt üheks möödunud sajandi õnnestunumaiks filmiks (mida keegi ei vaevunud kunagi vaatama). Selles oli midagi, mis andis lootust ja mis tekitas eheda soovi saada paremaks inimeseks... kuniks keegi jälle kusagil jõustruktuurides sulle näkku sülitas ja sinu väärtus maailma silmis taas kord kümme pügalat madalamaks löödi. Ootasin Meistri (2012) saabumist õhinaga. Teadsin juba ette, et seda filmi peab suurel ekraanil näha saama - sõltumata meie kinopubliku loomalikest tendentsidest. Aplalt tarbisin igat uudisnuppu, iga auhinda ja iga kaadrit filmi ennast oodates. Kui saabus aeg filmi kinno tulekuks, tuli ilmsiks kurb tõde. Mitte ükski kodumaistest levitajatest ei suvatsenud seda näitamiseks kallile kaunilt kivise südameni korrumpeerunud kodumaale vaatamiseks tuua. Tegin järelepärimisi ja öeldi, et keegi ei näe sellele teosele mitte mingit kassaedu. Olin nördinud. Nüüd viimaks õnnestus teos siiski väiksemal ekraanil ära näha ja edasine on jutt sellest, mis tundeid see tekitas.

Seadusega pahuksis. Õpilane (Joaquin Phoenix) ja Meister (Philip Seymour Hoffman).

Vaataja näeb vaimselt katkist Freddie Quelli (Joaquin Phoenix), kes teenib riiki sõjalaeval. Ent sõda saab otsa ja kõik madrusepoisid naasevad kodumaale. Sõjakoledustest räsituna ei ole väärilise ameti leidmine lihtne. Lihtne pole leida ka kedagi, kes oma elu endise sõduriga jagaks. Juhutööd siin ja seal, aga saatan hinges jõuab peategelasele ikka ja jälle, varem või hiljem järele. Freddie paheks on tõsine alkoholism, armees oldud ajal sai joodud kõike, mis põles. Ja mehel on seega vaat et alkeemiku oskus segada endale kokku koostisosi, mille lõpptulemus eriti hästi purju teeb. Noid jooke aga tuleb osata juua ja nõnda süüdistatakse meest varsti ühe vanuri mürgitamises. Joobes ja kurnatuna eksleb mees ja leiab endid lõpuks karismaatilise Meistri, Dodd Lancasteri (Philip Seymour Hoffman) laevalt. Miski Freddie ärajoonud olemuses äratab Meistris huvi ja nõnda võtab ta mehe oma hoole alla. Järgneb ajupesu ja aega mööda saavad meestest sõbrad. Või kas ikka sõbrad? Kas Meister on tabamatu geenius või lihtsalt nurjatu pettur? Kas tema ise usub enda meetoditesse ja lahendustesse?

Meister ei pakkunud päris seda laadi katarsist, mida ma kogen Magnolia vaatamise juures. See on aeglane ja mõnes mõttes paindumatu karakterdraama, mis avab kahe mehe ja ühe naise olemust (seda viimast küll õige vähe) ning nende tegelaste vahelisi suhteid. Kriitikute kesklaine on halisenud, et filmis pole tegelikult lugu ja neil on õigus, see siin on lihtsalt jada hetki inimeste kohtumiste ja lahus olekute vahel. Seejuures ei ole need inimesed isegi mitte meeldivad. Pigem on nemadki katkised, murtud hingede ja luhtunud unistuste lõppsaadused. Oma olemuselt on film loomulikult saientoloogide üks võimalik tõlgendus ja selge teadmisega sellest, kui palju hollivuudi koerakoonlastest sellesse sekti kuuluvad, on imelik seda näha nii kõrge lennuga filmimaastikul lendamas. Kindlasti töötavad sarnasused Hubbardiga ja kirikuga selle filmi vastu auhindade jagamisel ja ei ole kaugeltki võimatu, et säherdune kriitika märgib Andersoni filmitee allakäigu algust. Sest keegi ei pruugi tema teostesse enam eriti kippuda pärast siinse ilmumist. Möönma peab siiski ka seda, et tegelikult on sarnasuste hulk kammitsetud, siin pole eriti palju pedofiiliat ega pederastiat, millega saientoloogide tegelik messias oma vabast ajast ja jüngrite raha eest meelt lahutas.

Kõrbes meelt lahutamas.

Film on niisiis tugevalt üle keskmise, aga mitte meistriklassi kippuv teos. Jätan tegelaste suhete lahkamise sotsioloogiatudengite esseedeks, ehkki kõikvõimalikud paralleelid on kerged ilmnema. Ma ei söanda seda tükki siin kellelegi soovitada, sest lõppude lõpuks ei saa mitte keegi sellest mitte midagi targemaks ega õnnelikumaks. Rahulik, ülikena kaameraga üles võetud filmike. Ehkki Phoenix selle loo nii-mõelda peategelane on, siis draamalihas on Hoffmani poolel. Esimene küll näitleb nii, et higi voolab, aga selle lõpptulemus on paljuski tühikargamine. Ärge vaadake seda filmi, see on teie jaoks lihtsalt aja raiskamine.

0 viimaseid kommentaare: