Alternating Wallpaper

pühapäev, 9. september 2012

Battleship (2012)

Kujutage ette, et meie koduplaneedile saabuvad tulnukad. Ei tule mitte tehnoloogiat jagama ja sõprust otsima, vaid tahavad kõiki homo sapiens ja homo sapiens sapiens liigi esindajaid supiks keeta, maavarad pihta panna (umbes nagu kauboides ja tulnukates) ja linnad maatasa teha. Kujutlege siis situatsiooni, kus säherdune kõrgelt arenenud seltskond Peipsisse maandub. Otse loomulikult aktiveerub seepeale Piirissaare elanikkond, kes aerupaatidega pärale sõuab, kurjadele ekstraterrestriaalidele mõlaga pähe kütab ja nende tähtede vaheliseks reisimiseks ehitatud alused süütevedelikuga maha põletab. Kui seesinane nägemus kergelt totter tundub, siis pole tarvidust muretseda: lugeja mõistus töötab adekvaatsuse raames. Kahjuks ei töötanud selle õnnetu arengupeetusega inimese mõistus, kes Lahinglaeva süžee paberile pani (või mistahes pabertaskurätik see oli).

Sellel poisil on väga tark pilk.

Vennad hälvikud lähevad mereväkke. Üks on normaalne ja teine on nagu Loll-Ivan vene muinasjutust. Loll-Ivan (Taylor Kitš) on selle filmi peategelane. Tahab suure kindrali (Liam Neeson, kes selles filmis osalemist ilmselt juba kahetseb) tütart kosida, aga on liiga lollakas, et seda korralikult teha. Tütart mängib silmarõõm Brooklyn Decker, kes aga kahjuks on nii päris elus kui ka selles rollis halvavalt olematu intelligentsiga (ehkki loodus kompenseerib mujal). Peategelane läheb ühes vennakesega merele õppustele. Kosmosest plartsatavad vette tulnukate laevad ja sedasi algab lahing. Targem vend saab kohe surma (otse loomulikult) ja Loll-Ivan saab kapteniks. Miskipärast on tulnukate alused otsekui paberist tehtud ja ameeriklased lasevad need oma hernepüssidega pilbasteks. Aga viimase, kõige suurema ja kõige tigedama tulnukate emalaeva vastu minnakse USS Missouri nime kandva alusega. Ehkki laev on juba ammu muuseumiks ümber tehtud, on filmis see täitsa lahingkorras ja otse loomulikult on ka laskemoona pardal hunnikute viisi. Tulnukad lastakse puruks ja Loll-Ivan saab viimaks ka oma ihaldatud rinnapaari kosida. Fin.

Merelahing, kus tsiteeritakse Sun Tzu'd. Mis on omamoodi kurb, sest minu arvates ei oska selle filmi näitlejad isegi mitte lugeda (v.a Neeson).

Raisk ikka nii lollakaid filme annab välja mõelda. See ei ole mitte austusavaldus loojate loovusele, pigem etteheide nende kretinismile. Battleship kubiseb loogikavigadest, pakkudes seejuures umbes sama palju kaasahaaravat vaatamist, kui näiteks surnuks löödud kärbes aknalaual. See on solvang ja mürk kõigile meeltele, sülitades näkku ühtviisi ulme otsijatele, lahingvarustuse fetišistedele kui ka lihtsalt põnevike austajatele. Selles teoses kõlav dialoog meenutab hammaste välja tõmbamist. Filmi algus parodeerib üht räigelt saamatu röövi turvasalvestist paari aasta tagant. Kahjuks ei ole antud paroodia märk mitte millestki muust, kui sellest, et filmi tegijatel lihtsalt polnud mitte mingit muud inspiratsiooni, kui juutuubist madalalaubaliste videode otsimine. Ja isegi see paroodia on viletsalt tehtud. Filmis astub muude primaatide vahel üles isend nimega Rihanna. Ka tema näitlejaoskus on võrreldav mädanenud kartuli ehk siis saapaviksi kätte lämbunud roti omaga. Ning mis on sellel kõigel tegemist lauamänguga laevade põhja laskmine? Ühes stseenis tulistavad need degenerandid huupi erinevate sihtmärkide pihta ja saavad muidugi täpselt vaenlased põhja lasta. See kõik on nii masendavalt ebaloogiline.

Vältida, vältida ja veel kord vältida. Minge vaadake parem loomaaias ahve, teeb sama välja.

1 viimaseid kommentaare:

joonas ütles ...

Nu tõ dajoš. Lust lugeda :D