Alternating Wallpaper

laupäev, 21. juuli 2012

ESTCON 2012

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Alguseks sai seekord traditsiooniline BAKA.EE kokkutulek ehk siis aastapäev, millest võib huvi korral lähemalt lugeda sellest loost. Nimelt sai seal riukalikele Trashile ja Metsavanale antud nõusolek osaleda ESTCONi igaaastasel kokkutulekul. Ning kui kuupäev lähemale kippus kippuma, helistas Trash nagu veel tordi peale kirsina ja ütles, et kuule tee ettekanne mechadest. Ütlesin talle, et mis siis ikka, kui ettekanne, siis olgu. Mõtlesin juba varakult videoettekande formaadi peale, kuid enne üritust ennast tapeti töö juures lihtettekande tegemise soov sootuks maha. Jäin seega ainult omaenese peenikese prääksuva hääle ja videomaterjali peale lootma.

Nimetatud 13. juuli pärastlõunal lehvitasin kolleegidele oma töntside rasvunud sõrmedega hüvasti ning läksin ära pikalt oodatud puhkusele (mis kestab kokku kaks nädalat). Seadsin sammud kesklinna, istusin ja võtsin Madissoni ülbete baaridaamidega baaris ühe terava kohvi ja vaatasin aknast välja pealinlaste sagimise peale. Antropoloogid oleks kindlasti verd köhinud, aga mööda eksis kõndima ka paar siresäärsemat naisterahvast, seega esteetiline nauding ehk siis silmarõõm oli natuke olemas. Kui kellaaeg liikus edasi õige hetke poole, astusin Stockmanni suunas. Seal täiendasin proviandi osas tagavarasid, esiteks hapnikuga rikastatud vee osas (magus läga) ja kiire hommikuse energisüsti tarbeks müslibatoonidega (veel magusam läga). Alkoholiletist võtsin veel lisaks ühe korraliku Ardbegi. Jalutasin poest paar sammu mere poole ja üsna varsti kohtusin Vabarnamehega. Pakkisime oma kodinad Robi ja Maria automobiili sisse ja reis Tartu poole võis alata. Reedeõhtune maantee oli otsekui sillutatud politseinikega, kes kõik usinasti normi täitsid karistuste ja rahatrahvide välja kirjutamise näol. Vestlesime peamiselt Diablo III pettumust valmistavast kvaliteedist, aga ka filmidest, seriaalidest, tehnikast ja sülearvutite ostmisest. Lihtne vastus: osta tuleb MacBooke (kirjutan sedagi teksti praegu oma ustava MBP peal). Ehkki tempo kippus allapoole selle letaalselt sita kiirtee keskmise, jõudsime tervelt Tarbatu manu. Siin veel tahtsid reisikaaslased oma keha kinnitada ja lisaks söödavat ja joodavat osta. Mina tegin aega parajaks Lõunakeskuse tehnikapoodides, mis kõik jätsid võrdselt pettunud ilme. Seejärel jätkus reis Põlva ja lõppsihtmärgi - Saarjärve puhkekeskuse suunas. Tee Põlvasse sisaldas vähem seiklusi, aga Vabarnamees demonstreeris mulle oma tehnika imest - pleištašuun viitast - imelikku Jaapani mängu nimega Corpse Party. Jäin nimetatud toote osas äraootavale seisukohale. Kui GPS tehnoloogia vedas õige teeotsa leidmisega esimene kord alt, siis teine ristmik kummalise pea-alaspidi ESTCONi viidaga suunas ekipaaži õigele sihile metsa vahel (nimelt koostas keegi andekas korraldaja sildid, mis näitasid ainult paremale; kui aga tee pidi keerama vasakule, ei olnud sildil olevat teksti kuidagi võimalik õigeks joonistada; tulemuseks oli midagi stiilis NOCTSE>). Olen kunagi varemgi nimetatud puhkekeskuses miskil üritusel viibinud, kuid ei suuda meenutada selle sisu või eesmärki.

Sihtkohas tervitas meid kaunis ilm, tuulest ja sääskedest vaikne kaldapealne. Paiknesime numbritubadesse, rinnastasime rinnasildid ning liitusime koguneva ulmehuviliste summaga. Jututeemad olid kohe algusest põnevad, paljude tuttavatega polnud juba mitu kuud kokku sattunud ja rääkida oli palju uut ja põnevat. Kohal olid ka prominentsed prominendid, kvaliteetkirjanikud ja kultuurijüngrid. Ehkki ametliku kava algus natuke jalga lonkas, alustati kiirelt ettekannetega. Esimesena sai sõna Mart Kalvet, kelle hirmus keeruline jutt neurokirurgiast ning sünapside raginast ulmest inspireeritud muusika kuulamisel kiirelt viimsegi kaine inimese juhtme kokku ajas. Mart täristas loengu vahele ka mõjusamaid muusikavideosid mängida, mis väga teretulnud olid. Kui isand Kalvet lõpetas, oli minu kord rääkida. Toppisin oma suvandigeneraatoriga ette valmistatud videošõu masinasse ja lämisesin erakordselt ebakoherentset ja ebakohesiivset, ebahuvitavat mõminat mechade olemusest. Pakutud tunni asemel suutsin mögiseda ligemale 40 minutit. Pärast minu ettekannet saabus õhtu maiuspala - eestlasest filmimees Raul Tammet esmalt juhatas sisse ja seejärel näitas kolme omaenda teost (vastavalt Soolo (1979), Pulmapilt (1980) ja Kiri Giuliale (1978)). Vaatamine oli põnev, ehkki kaks esimest on varem korduvalt telepurgist ära nähtud. Filmide lõpul jätkus avatud küsimuste ring, kus härra Tammet pajatas kaamera tagusest elust ja sellega seotud tärinast kadunud liidu ajastul.

Sellega sai esimese õhtu ametlik osa otsa ning jätkus meelelahutus kuluaarides. Peamajast paarikümne meetri kaugusel küdes saun, soovilised said otse eesruumist järvevette endid jahutama hüpata. Peamaja lähistel pandi püsti grill ja peatselt sai valitud ring õhtusöögi Maria ja Robi toormaterjalist - suus sulav kukeseenekaste küpsete keedetud kartulite ja kanaga. Pidin piinlikkusega tunnistama, et polnud viimased nädalad kordagi midagi nii head maitsta saanud ja sõin isuga. Seejärel jalutasin rahva seas niisama ringi, määrisin kõigile oma kaasa võetud plaate tasuta pähe (heast kraamist sai kiirelt lahti, aga Simpsoneid ei julgenud keegi puutuda). Seejärel kallasin oma joogitopsi viskit täis ning istusin erinevate seltskondade juures. Jüri Kallase kõrval sai pikemalt vesteldud ja niisama pealt kuulatud põnevate vene autorite ulme kohta käivat juttu. Metsavana arutas Strugatskite stiili absoluutse peegli toimimismehhanisme ja kui mõni harv kord sain, torkasin omagi piiratud ulmeteadmistega paar sõna vahele. Jutt ei läinud kordagi igavaks, grillist imbuv suits peletas sääsedki eemale. Üks kena istumine oli. Kui hommik lähemale sai, siis loobusime keerulisematest teemadest ning vestsime rohkem niisama nalja. Jutt oli kõigil ladus, tuju hea ja naerda sai lausa nii, et vats vappus. Metsavana seadis peamaja lähedal vabaõhutelki üles öökino, mis varajaste hommikutundideni erinevate head ja halba ulmet mängitas. Vaatajaskond vaheldus vastavalt materjalile, aga alati oli keegi huviline platsis. Meie seltskond kogunes nalja tegema järve kaldale ehitatud lava peale. Üsna varsti täheldasime alarmeerivat tõde: meie väike ring nihkus ilma vähimagi seletuseta järjest enam järvele lähemale. Kartuses, et varsti lõpetame omadega vee all, rääkisime viimased naljad lõpuni, soovisime teineteisele head ööd ja läksime - kes numbrituppa, kes telki - puhkama. Päikese tõustes leidis aset sportmäng, aga suurema vere ja jäsemete koristamise järel jätkus üleüldine magamine, norskamine ja peeretamine. Minul läks uni ära ning ma seadsin sammud taas kord platsi poole. Seal olid mõned tugevamad kas alles kohale jõudnud või siis juba ärganud, igatahes vestsime Adiga pikalt juttu erinevatest vana kooli arvutimängudest ja nende tänapäevastest nigelatest suguvendadest. Soovitasin talle Endless Space'i ära proovida. Mõni aeg hiljem liitus meiega Spirit, kellega jätkus vestlus arendustöö ja selle väljavaadete teemadel. Jutt oli jätkuvalt stimuleeriv ja hariv.

Kui ennast jubedalt padjanägudeks ära maganud köögitoimkond viimaks virgumise märke esitas, hakkas köögis kohvi podisema ja võileivad kogunema. Andsime tugevate ärkvel olevatena enda panuse ja tassisime kööki tagasi sealt eelneval õhtul kaaperdatud laudu. Mõne aja pärast hakkasid ka nukkumaan mennyt inimesed ärkama ja hommikusööki manustama. Peale selle hakkasid kogunema teisel päeval saabunud, keda oli üllatavalt ohtralt. Tasahilju algas teise päeva ametlik osa, mille esimese ettekande ma sujuvalt vahele jätsin. Seejärel aga algas ettekanne Baasi olemasolust ning sealt pudenes paar head nalja. Näiteks olid mõned arvustajad defineerinud loetud keele sõnadega: roopi tagasi hoides. Siis vestles Metsavana Reaktorist ja sellest, kuidas toda ulmeajakirja tehakse. Aga ka sellest, kust Reaktor pihta hakkas ja kellega tüli noriti. Siis veel ülevaade ulmejutulaborist ning selle taustadest. Lõunaks oli taas kord Maria kulinaarne geniaalsus, seekord lihaga täidetud pannkookide näol. Pärast pisukest pausi hakkas Jüri Kallas rääkima Stalkeri ajaloost, mis läks sujuvalt üle selle aasta auhindade jagamiseks. Selle aja peale andis unepuudus eriti kõvasti tunda ning ma koperdasin oma hotellituppa nukkuma. Otse loomulikult olid kohe platsis paparatsod, kes uinuva kaunitari kõigi tehniliste vahenditega, hambad laiali, üles lindistasid ning sotsiaalvõrgustikesse tulistasid. Kui ma palju tunde hiljem virgusin, leidsin padja pealt Trashi ESTCON 2012 eriplaadi. Ning lisaks uudise, et Sony uusim PS3 mudel on ehtsate fotodega netti lekkinud. Et Sony õnnetu oma lekkivat laeva ka kuidagi ära paigata eia.

Õhtul jagunesid osalised taaskord töögruppidesse. Kes arutas muusikat järve kaldal, kes istus kinosaalis ja üritas hiljutist Iron Sky filmi vaadata. Minu vähem populaarset arvamust saab siitsamast ajaveebi lähiminevikust lugeda. Liikusin filmi jõllitamise asemel töögrupist töögruppi ja kuulasin erinevaid teemasid. Kus pädevus lubas, ütlesin sõna sekka.

Teine päev sai esimesest kiiremini otsa ning viimaks kobisin magama. Hommikul tegin südame kõvaks ja magasin hambad risti, veel lisaks mõned tunnid. Viimase päeva ametlik kava nihkus koletumal kombel ja sedasi ei jõudnud mina ühegi loengu manu. Pärastlõunal pakkisime asjad tagasi auto peale ja ragistasime tsivilisatsiooni suunas vurada. Metsa vahel seiras seenelisest vanamutt autot pilguga, nagu sooviks ta sellele tankirusikast virutada. Sest olgem, ausad, tema isiklikke seeni olime me kõik käinud sealt salaja varastamas. Eks näi, kas järgmine aasta jälle.

Tänud korraldajatele ja osavõtjatele, kes oma panusega ürituse toredaks muutsid. ESTCON 2012 leidis aset kuupäevadel 13. kuni 15. juuli, 2012.

0 viimaseid kommentaare: