Alternating Wallpaper

pühapäev, 17. juuni 2012

A Thousand Words (2012)

Mõnikord satub säherdune jant vaatamisele ja kuigi kõnealune teos ei üllata mitte millegagi, siis kiirelt selle kohta paar rida. Kes mäletab, siis 1998. aastal astus Eddie Murphy üles filmis nimega Holy Man. Seal oli Eddie guru rollis, keda Jeff Goldblum rämedalt ekspluateeris. Film kahjuks ei saanud ise ka täpselt aru, kus see asi lõppema pidi, seega lained tookord ei löödud. Kujutagem siis ette, et nüüd on Eddie võtnud karmavõla kustutamiseks nõuks rollid vastupidiseks pöörata. Järgnev on selle keskpärase naerutaja lühike arvustus.

Mees ja puu.

Äraütlemata edukas raamatuagent Jack McCall teenib elatist lõugade liigutamisega. Mehe modus operandi on lugeda iga käsikirja esimesed ja viimased viis lehekülge (kui niigi palju), ja selle põhjal hinnata, kas raamatust tuleb hitt või mitte. Mingisugune talent on mehel siiski olemas, sest edukaks on ta saanud. Ja kui mees räägib, siis on keeruline sõna sekka öelda. Ometi on säherduse verbaalse kõhulahtisuse kõrval mehel abikaasa ja nooruke poeg. Lugu võtab draama pöörde siis, kui avaneb võimalus avalikustada uue ajastu mõtlemisega guru Sinja (Cliff Curtis) raamatut. Peategelane valetab autoril suu ja silmad täis, et raamatuõigusi ikka endale saada, aga siis läheb midagi nihu. Kogemata tõmbab kangelane endale guru külastades puu küljest pinnu kätte. Ja suur on mehe üllatus, kui puu ühtäkki tema enda kodu hoovis pea mulla alt välja pistab. Säherdune dendroloogiline translokatsioon pole sugugi mitte ainus kummaline hetk. Tasahilju langevad puult lehed. Ning varsti saab peategelane koos vaatajaga aru, et iga mehe räägitud sõna eest langeb puult üks leht. Muretsedes kutsub Jack doktor Sinja puud vaatama. Viimane postuleerib, et kui puult viimane leht langeb, siis puu sureb. Ja ühes puuga sureb siis ka Jack. Korraga leiab peategelane, et tal ei ole võimalik pidevalt lobiseda ja kõik, mis juhtub puuga, juhtub ka mehega. Olud on loomulikult kurvad, sest sedasi kaotab mees ootamatult oma perekonna ja seejärel ka töö. Ning kui puule jääb alles vaid käputäis lehti, peab mees enesesse vaatama ja talle jäetud silpidega maksimumi korda saatma.

Tuhat Sõna on tavaline, keskpärane jant. Ei midagi ebatavalist, ei midagi, mida juba varem poleks nähtud. Või siis mida poleks varem juba korduvalt nähtud. Kui kord silme eest läbi käinud, siis ei salvestu peas olevale kõvakettale mitte midagi. Igatsen taga Murphy teravust ja huumorit, mis tal oli lavašõudes ja mõnes üksikus filmis. Siin pole seda sugugi tunda ja mees nõjatub ainult oma näolihaste kasutamisele. Kuskilt kaugemalt tahaks paralleele tõmmata filmiga The Family Man (2000), aga see oleks vist liigne meelitamine. A Thousand Words on nagu halb näts: ostetud, mälutud - korraks isegi mingit maitset tuntud - ent siis välja sülitatud ja jäädavalt unustatud.

0 viimaseid kommentaare: