Alternating Wallpaper

reede, 13. aprill 2012

The Sitter (2011)

Üks läbi ajaloo viletsamaid filme, mida ma olen võtnud ette oma ajaveebis arvustada, on Grown Ups (2010). See oli igapidi võigas vaatamine ja väsitav ettevõtt ja viimasel ajal ma lihtsalt ei kannata nii halbu filme vaadata. Pigem hakkad algusest peale, siis hakkab halb, loobud - tõenäoliselt ei pöördu kunagi teose juurde tagasi. Aga suurema väsimusega tulevad hetked, mil unustad filmi mängima ja kaadrid voolavad läbi unise silmanärvi otse ajusse. Analüüs toimub, aga kriitikameel reageerib alles hiljem. Hiljem, aga sedavõrd raevukamalt, et nähtu tekitab soovi midagi põlema panna. Selle pika sissejuhatuse mõte on tegelikult mujal. Pikemat aega juba vedelesid vaatamisjärjekorras kaks ootuspäraselt halba filmi. Üheks seesama, millest antud postitus räägib ja teisena Jack and Jill (2011). Viimasest nii palju, et... Oh, valus on sellele mõeldagi. Võimalik, et kord ilmub ka tolle filmi kohta arvustus. Aga et hoopi vähendada, vaatasin enne lapsehoidjadraama ära.

Kogu värdjalik punt ühes kaadris. Lihtne on põhjendada, miks nende summa summarum iga indiviidi koledust veelgi enam esile toob.

Meie peategelane Noah (Jonah "Minu Filmikarjäär on Haisev Hunnik Sitta" Hill) on sotsiaalselt ebameeldiv ja seeläbi kahtlemata sümpaatne (ei) töllmokk. Elada ei oska, hedonism on otsaette tätoveeritud, tööl ei käi, raha ei ole. Elab koos oma emaga, isa on nad maha jätnud ja mujal edukamalt uut perekonda alustanud (mida ilmselt ei tohiks talle eriti ette heita). Kuidagi see düsfunktsionaalse taustaga ebard siiski sotsiaalsel tasemel toimib. Miks? Sest käsikiri või misiganes peldikupaber, millesse käsikiri otse kirjutaja pärakust pühiti, nägi sedasi ette. Ema üritab isale sarnaselt uut partnerit leida, aga nii kergesti see ei käi. Pealegi on värdjast poeg igal pool jalus ja ei liiguta mitte sittagi. Näete? Filmi idee on püstitada peategelase roll kui sotsiaalselt imeliku, aga siiski hingesügavuses hea inimesena. Miks siis läheb sedasi, et iga normaalne vaataja peategelast juba esimestest kaadritest vihkama hakkab? Temas pole mitte midagi, mis teda sümpaatseks muudaks. Pigem on see tegelane mölakas, saamatu, laisk, ebainimlikult rumal ja vastutustundetu. Aga tagasi pasandeerilise sisu juurde. Üks asi juhtub nii, teine naa, aga lõpuks saab olema sedasi, et peategelasest värdjas määratakse olude sunnil tuttavate kolme last valvama. Vanemad ise lähevad kusagile pidulikule õhtusöögile ja nii edasi. Lapsed on oma olemuselt peategelase ebameeldivusele väga lähedal. Esmalt on perepoeg Slater (Max Records). Tema on pederast, aga esialgu varjab seda, sest kardab ühiskonna hukkamõistu. Filmi jooksul tuleb piinlik saladus päevavalgele ja siis seletatakse poisile ja seega ka vaatajale, et kõik on korras ja nii peabki olema ja et homod ongi palju normaalsemad. Mäherdune progressiivsus! Uskumatu, et nii peen agenda filmi ussina sisse on pugenud. Teiseks on tütar Blithe (Landry Bender). Tema käitub hoolimata oma väga napist vanusest nagu elatanud hoor. Viskab näkku sama palju meiki kui müürsepp mörti ja unistab pidudest, kus saaks öö läbi tantsida ja seksida. Kui julge tütarlaps! Teistpidi võib sellest konkubinaadiks harjutavast tütarlapsest näha lihtsalt surmakultuuri ikooni. Ja kolmandaks on adopteeritud värdjas Rodrigo (Kevin Hernandez). Tema elab maja keldris, sest kus sa tõmmu ebardi ikka mujale paned. Poisile meeldib kodunt ära joosta, asju õhku lasta ja nende peale urineerida. Mitte ilmtingimata selles järjekorras. Peategelase jõud ei käi nendest tegelastest loomulikult üle, aga sellest ei piisa. Kui peategelase manipuleeriv, sarnaselt kretiini mõistusega narkomaanist libu seksuaalpartner tolle peole kutsub ja enne palub veel kokaiini ka kaasa osta, siis ei mõtle meie kangelane pikalt. Selle asemel, et lahendada olukord normaalselt, varastab suur eeskuju laste vanemate auto ja võtab lapsed kaasa. Jah, ülejäänu ongi see nii-öelda seiklus sellest, kuidas killavoor mööda linna ringi sõidab, erineva sita sisse satub ja nii edasi. Segavereline keldrilaps varastab kaootiliselt hullumeelselt narkodiilerilt Karlilt (Sam "Miks Mina Selle Sita Sees Olen" Rockwell) hulga kokaiini ja nii edasi. Lõpuks sõbruneb Noah looma mõistusega neegritest koosneva tänavabandega, aga enne seda veel röövib oma isa juveelipoodi, varastab veel ühe auto, röövib suvalise juudipoisi bar mitzvah kingitusi ja teeb palju muud võigast. Valus on seda haisevat mulksumist filmiks nimetada. Sam Rockwell, kes on tegelikult suhteliselt korrektne näitleja, tulistas oma mänedžeri pärast seda osatäitmist ilmselt kuklasse. Kõik teised näitlejad on umbes sama kasulikud kui naha desinfitseerimine enne surmava süsti tegemist. Vältida, vältida, veel kord vältida.

Jonah, Jonah, mida sa ometi enda arvates teed?

The Sitter on jälk film. Inetute inimeste armaada ja rassistlikult ennast toonitav alltekst (mis seeläbi arvab, et kui see välja öelda, siis on see kuidagi äraspidiselt õigustatud, et nagu mida) muudavad selle vaatamise painajalikuks higistamiseks. Terve teose jooksul ei tehta mitte ühtegi nalja, mille üle naerda. See laisk ja seeläbi ennast raiskav soperdis loivab mudakoletise kombel kaheksakümmend minutit, mis mõtleva inimese jaoks võib näida viie tunnina. Ilmselgelt käis valdav enamus selle sitanikerdise nägijaid seda vaatamas narkojoobes, mille tõttu võib ka põhjendada filmi ebanormaalselt kõrget keskmist hinnet interveebides. Kogu kontsept ja lahendus on ainiti pikitud täis jõuetuid klišee- ja vastikuse momente. The Sitter? Rohkem nagu The Shitter.

0 viimaseid kommentaare: