Alternating Wallpaper

neljapäev, 5. aprill 2012

Headhunters (2011)

Üks päev kiikasin videokanalite kaudu uuemaid filmitreilereid ja kogemata sattusin mingi reastatud videode jada peale. Kuna jalutasin vahepeal arvutusmasinast eemale, rääkisin telefoniga või tegin endile kohvi, siis tagasi tulles oli videolint ennast edasi kerinud ja sedasi vaatas mulle korraga sellesinase Headhunters (2011) filmi reklaamklipp. Juba paari kaadriga võis aru saada, et tegemist on millegagi, mis mulle suurt huvi võiks pakkuda. Kahjuks oli treiler ise väga ameerikalik - pikkust ~130 sekundit ja nõnda panin ma selle poole pealt kinni. Nende ülipikkade treilerite viga on ennekõike selles, et liiga palju filmi üllatusmomente ära näidatakse. Aga mina kui vanema kooli kinoaustaja ei taha tervet filmi kahe minutiga ära näha, midagi võiks ikka pikemaks vaatamiseks ka varuks olla. Arusaadav on see, miks ma seda teost varem tähele ei ole pannud (päritolumaa on pigem obskuurne), aga lisasin filmi pikemalt mõtlemata vaatamise kiiremasse nimistusse. Nendes erinevates loeteludes on mul tänaseks juba nii palju nägemata filme, et varsti sellega paarsada tundi kenasti ära täita. Kes tahab seda ülipikka treilerit vaadata, palun. Norrakeelne originaalpealkiri on Hodejegerne. Aga nüüd filmist.

Piimapakk ja püstol kõrvuti külmikus.

Roger Brown (Aksel Hennie) on lühikest kasvu ja selle tõttu alaväärsuskompleksi käes kannatav värbamisekspert. Tema ülesandeks on uute talentide leidmine, nende hindamine, analüüs ja soovitamine. Mees elab kokku temast tunduvalt pikema, modelli mõõtu intelligentse kunstispetsialistist kaunitariga (Synnøve Macody Lund). Ja siit tulebki filmi esimene kiiks. Peategelane pole mitte ainult värbaja, tema hobiks on kallimat sorti kunsti varastamine ja selle müümine Rootsi. Mehel on oma tehnika, korraldus, tutvused turvafirmas ja põhimõtted, kuidas ebaseaduslikul teel soetatud teoseid kätte saada ja edasi müüa. Aga rahamured kuhjuvad ja nõnda passib mees seda viimast suurt röövi, millega röövlikarjäärile lõpp teha ja oma elu rahulikult edasi elada. Selline võimalus koidabki, kui silmapiirile tõuseb konkureeriva ettevõtte endine töötaja, sooviga ennast uuele pakkujale müüa. Mehe nimi on Clas Greve (Troonide Mängust kindlasti tuttav Nikolaj Coster-Waldau) ja tausta poolest on tegemist erisõjaväelasega, kelle ülesandeks oli väga pikka aega teiste inimeste iga hinna eest üles leidmine (siit tuleb see n-ö pearahaküttide teema). Aga selle viimase rööviga läheb kõik viltu. Film on piisavalt hea, et seda ise ära vaadata, seega ei hakka ma siin loo teist poolt sootuks lahti rääkima ega soovita ka treilerit vaadata - see reedab liiga palju.

Mündi halastamatu teine pool.

Mida ma ikka oskan öelda - kui et Skandinaavia kino oma parimas vormis. Kaameratöö on hea, näitlejad on väga head, aga mis tõstab teose teistest sarnastest pea jagu kõrgemale, on käsikiri ja selle pöördepunktid. Arvestades, et siin on segamini röövifilmi, põgenemisfilmi, põnevusfilmi ja armastusfilmi elemendid, on lugu ettearvamatu ja seda heas mõttes. Tuumalt võib see tempokas lugu olla tavalisest inimestest, kes kukuvad ebatavalisse olukorda, aga see on vaid jäämäe tipp. Muusika on sobilik, siin ja seal visatakse ka pisut huumorikildu tigeduse sekka. Väga, väga eeskujulik teos ning ma olen absoluutselt kindel, et kusagil juutide koosolekukambrites jagatakse juba rolle selle jänkidega tehtava versiooni jaoks. Soovitatud kõigile, kellele kvaliteetne põnevus korda läheb.

0 viimaseid kommentaare: