Alternating Wallpaper

reede, 20. jaanuar 2012

50/50 (2011)

Eelmine aasta vaatasin ühte Paul Giamatti viimast filmi, seekord nimega Win Win (2011). See oli rahulik peredraama, kus tegelikult midagi ei juhtunud, elu oma argiste murede ja rõõmudega oli teemaks ning teose läbi ei saanud keegi ilmtingimata paremaks inimeseks. Korraks isegi tegin ajaveebi tolle linaloo kohta sissekande mustandi, aga kui pikemat analüüsi välja hakkasin mõtlema, siis sain aru, et tegelikult pole midagi uurida ega puurida. Elu sellele omaste tõusude ja mõõnadega võib olla liiga tavaline, eriti seda tolle filmi puhul. Selle aasta esimestel nädalatel nägin viimaks ära Jonathan Levine'i 50/50 (2011), mis jättis natuke etema mulje ning nüüd võtan nõuks sellest pisut kirjutada.

Nõustaja ja patsient.

Noor raadioajakirjanik Adam (Joseph Gordon-Lewitt) elab tagasihoidlikku 27-aastase elu. Elab kokku tüdruksõbraga ja kulutab vaba aega ühes oma lähima sõbra ja kolleegi Kyle'ga (Seth Rogen). Elu nagu iga teine kuni selle päevani, mil peategelasel diagnoositakse eriskummaline, haruldasemat sorti vähkkasvaja ning interveebide põhjal on tema ellujäämisvõimalus sellega 50%, pärast metastaasi alla 10%. Nagu arvata oleks, siis mehele lähedased inimesed reageerivad omasoodu. Suhe tüdruksõbraga läheb kiirelt rööpast maha, võõraks kasvanud ema reageerib üle, töökaaslased peavad vaat et avalikke matuseid jne. Tohtrid kirjutavad enne lõikust ette kemoteraapia, mis võtab tervisest oma osa. Seal kohtub noor Adam teiste ravi saajatega, Alani (Philip Baker Hall) ja Mitchiga (Matt Frewer). Üheskoos vaadatakse oma ühist kurba nimetajat läbi pisut värvilisema prisma. Peale organismi laastava keemia suunatakse noormees ka nõustamisse, kus tema ihuarstiks on nooruke doktorant Katherine (Anna Kendrick). Eks patsiendist noorem nõustaja tundub osapooltele omamoodi imelik, aga nii see asi kord välja on kukkunud. Tasapisi hakkab isolatsioon ja kurbus peale tulema, tervis kahaneb koos keemiaravi ja väsimusega. Kuigi lõpp pole just eriti üllatav, siis ei hakka ma seda siin seekord lahti kirjutama.

Paremad päevad.

Seesinane vähidraama tuli vaatajale meeldiva üllatusena, ehk siis vähemasti oli eufooriline meeleseisund säherdune, et sai seda vaoshoitud tükki nautides vaadata. Gordon-Lewitt täidab peaosa suhteliselt veenva kvaliteediga, eteldes olukorra tõsidusele vastu minnes kainelt ja kalkuleeritult käituvat eneseteadlikku, pühendunud noorukit. Kendrick visandab ekraanile kõhkleva ja kogemusteta, ebalevat sorti terapeudi mudeli väga andekalt, aga selle kvaliteet ei ületa kunagi keskmist, langedes samale tasemele, kust leiab näiteks Claire Danes'i filmis Shopgirl (2005). Kõikumisi kohtab, aga üldmulje ei saa sellest rikutud. Mis aga tuli pigem üllatusena, oli Seth Rogen, kes selles filmis suudab pigem hoiduda temale muidu omasest tõpranäo mallist. Peategelase parim sõber on murelik, ustav kaaslane, kes püüab Adamit aidata nii avalikult kui ka kulisside taga. Tema on see, kelle najal nooruki elu haiguse keerukamatel etappidel koos püsib. Filmi tempo ja suhtumine on hoolimata tõsimeelsest teemast nooruslikkusele kalduv ja positiivne.

Rahulik ja tegus vaatamine, mida julgeb teistelegi soovitada.

0 viimaseid kommentaare: