Alternating Wallpaper

neljapäev, 11. august 2011

Highlander (1986)

Kaheksakümnendad on minu nüüdseks juba kenasti ära marineeritud ajusse kinnistunud kui parimate filmide dekaad. Loomulikult ei olnud selle aja vahetus läheduses mingit võimalust kõiki ilmuvaid filme kohe ära näha - ei poliitiline maastik ega minu tegelik vanus sel ajal ei olnud sobilikud, et kinos istuda. Mitte, et kinos oleks midagi dekadentlikust läänest sootuks näidatud. Kuid antud puhul tahan ma keskenduda aastale 1986. Ning tollel aastal ilmus väärt kinofilme nagu muda. Esimest korda sai selle aastanumbri sees hõbedasel ekraanil näha Kevin Spacey't, noorukest Christian Bale'i, Tilda Swintonit ja Sean Beani. Sellel aastal sündisid oma kurba saatust veel mitte aduvad Megan Fox ja Shia LaBeouf. Ning pärast pikki, teguderohkelt põnevaid aastaid viskasid lusika jäädavalt nurka Cary Grant ja Andrei Tarkovski. Kuid ühe soojema koha on minu peas endale sisse seadnud selle aasta film nimega Highlander.

Connor MacLeod aka Russel Edwin Nash aka surematu.

Eimillestki ja eikusagilt leiab vaataja eest kummalise peategelase (Christopher Lambert), ühe vähestest surematutest. Ja surematu elu on keeruline. Olles võõras tavaliste inimeste seas, pigem kauge ja müstiline, on surematud ka omade seas pigem rivaalid või vaenlased. Kuigi film näitab meile, et on sõpradena elavaid surematuid, on nende ühine fatalistlik eesmärk siiski lõpuks kõigil peale viimase pea maha raiuda. Surematu saab otsa siis, kui tema pea maha raiutakse ja siis läheb tema eluenergia tavaliselt raiujast surematu kehasse. Filmi avakaadrites lendab kaamera ilmatu pika maa üle suure jänkide maadlusareeni, kus tuhanded ebameeldivad jänkid oma karvastele maadlusnäitlejatele nende viletsasti esitatud koreograafiale loomastunult kaasa elavad. Fookus keskendub viimaks pooleldi varjus istuva külastaja peal, kellele maadlusringis toimuv pigem vähetähtis tundub. Selle asemel mõtleb ta tagasi oma noorusesse, aastasse 1536, kui ta esimest korda oma klanniga šoti mägismaal lahingusse ratsutab. Stseeni alguses torkab kohe kõrvadesse Michael Kameni suurepärane muusikaline taust. Ning nooruke mees avastabki oma surematuse esiotsa arusaamatu saladuse lahinguväljal, kui teine, erakordselt tige surematu Kurgan (Clancy Brown) tema pead üritab maha nüsida. Klannikaaslased siiski päästavad peategelase kõige koledamast saatusest, aga mehel on tavalise inimese ja tolleaegse meditsiini jaoks surmav vigastus sellest hoolimata. Suur on kõigi üllatus, kui mees sellest toibub ja juba päev hiljem omal jalal ringi käima hakkab. Omaksed süüdistavad meest loomulikult saatanaga mehkeldamises - kuidas muidu üks mees surma lävelt sedasi tagasi tuleks. Ja nõnda aetakse nooruk kodukülast väevõimuga minema. Peategelane toibub ja hakkab erakuna elavaks sepaks, trehvab ka kohalikku kaunitari, kuid surematutele pole võimalik järeltulijaid sigitada. Ühel toredal päeval saabub kohale pooleldi keigarlik Juan Sánchez Villa-Lobos Ramírez (Sean Connery), juba üle tuhande aasta vanune surematu egiptlane, kes esimest korda peategelasele tema tegelikku olemust selgitab ja teda treenima hakkab. Ramírez seletab kangelasele esimest korda ka seda, miks naiste pidamine surematutele just parim hobi ei ole ning hoiatab mägilast enda tehtud vigade kordamise eest. Ning kõnnumaal varitseb uusi sõpru taas kord tige Kurgan. Iga minu ajaveebi lugeja peaks olema sellesinase filmi ära näinud, seega ei hakka sisu kohta pikemalt siinkohal heietama.

Kurjakuulutav Kurgan aka Victor Kruger.

Highlander toimib iseenese raames suurepäraselt ja allakirjutanu arvates olid kõik sellele järgnenud teosed ja töötlused ebavajalikud. Minnes veel kaugemale võiks väita, et mõned nendest järgedest - olgu siis koos või ilma algsete tegelasteta - olid nii halvad, et nende olemasolust teadmine vaat et vähendab esimese filmi kvaliteeti. Loomulikult on see film igavesti juustune ja tobe, aga selles leiduvad vähesed tugevad jooned jäävad alati kestma. Surematute peaaegu rüütellik mentaliteet ja nende kirjutamata reeglid loovad maailma, mis on ühtaegu müstiline ja toimiv. Valitud näitlejad töötavad toredasti, polaarsus mägilase ja Kurgani vahel on terav ning samamoodi on terav kontrast heldinud meenutuste ja toore tänapäeva vahel. Peale näitlejate on filmi erakordselt tugevaks toetajaks selle muusikaline taust: siin on ansambel Queen nende hiilgeaja tipus, aga ka juba ülal nimetatud Kamen. Ekraanil nähtud eriefektid on ajastule omaselt kriidijoonistuste laadi, aga täidavad oma ülesande sellest hoolimata ära.

Filmi alguses näidatakse seda tekstislaidi. Kuna ameeriklased ise lugeda ei oska, siis loeb Ramírez kõik ette.

Mõni aeg tagasi levisid uudised filmi uusversiooni tegemisest. Kuigi mina seda ideed teab mis andekaks ei pea, ootan väidetavalt 2014. aastal ilmuvat taastoodet suhtelise põnevusega. Materjali, mida töödelda ja tõlgendada on hulgim, tarvis on vaid leida sobivad osatäitjad. Kuigi minu enese jaoks on filmist ennekõike äratuntav nostalgia element ja selle võrra on minu elamus alati tugevam, siis soovitan teose ära vaatamist kõigile lapsemeelsetele. Minu kollektsioonis on olemas selle filmi sinikiire eriväljaanne.

2 viimaseid kommentaare:

opstops ütles ...

Üks mu lapsepõlve lemmaritest! Olin ka päris põnevil kui anime versiooni sellest ootasin, aga paraku pidin pettuma.

MNC Broz ütles ...

Paraku jah, ehk materjali-ainese olemasolu pole uusversioonide treialeid kunagi seganud, seda ignoreerimast ning more-more-(digi)explosionsiga asendamast.
Anime vers jäi poolikuks, kuna ...nah...Lamberti ju polnud isegi vokaalkujul ning pakun, et ilma Lambertita huvitab uus-McLeodi käekäik mind sama palju kui Tšjernomõrdinita Conani märatsemine... :D
Ei suuutnud ma peale Moore ka ühtegi Bondi enam tõsiselt võtta - nõme kinnistuja olen, aga mis teha.