Alternating Wallpaper

neljapäev, 28. aprill 2011

Neighbors (1981)

John Belushi lühikeseks jäänud elu viimaseks filmiks sai kõnealune Neighbors, mis nägi ilmavalgust vaid mõni kuu pärast minu sündi. Ühtekokku jõudis John pärast SNList lahkumist osaleda neljas filmis, kolmes nendest koos oma pikaajalise sõbra ja kolleegi Dan Aykroydiga. Kuigi Neighbors on oma olemuselt nendest neljast viletsaim, pidasin vajalikuks selle kohta natuke kirjutada. Järgmise aasta märtsis möödub John Belushi surmast 30 aastat.

Peategelane teel hullumisse.

Earl Keese (Belushi) elab ühes oma abikaasa Enidiga (Kathryn Walker) äärelinna piirimaal üksluist ja igavat elu. Naabermaja on tühi ja kõle, kõrgepingeliinid surisevad majade vahel ja kogu see olesklemine on säherdune trööstitu. Kõik keeratakse pea peale, kui tühja naabermajja kolivad eriskummalised Vic (Dan Aykroyd) ja Ramona (Cathy Moriarty). Üsna kiiresti leiab Earl naabrimehe naise oma voodist, uputab pooleldi kogemata uute elanike auto sohu ja kõige selle juures tundub, et ainult tema tajub naabrite kummalisust. Tõmblemine kestab niimoodi ligemale tunni, piinlikkust tekitavad situatsioonid ja kaheti mõistetavad olukorrad järgnevad teineteisele ning kogu see sodi on kuidagi väsitav. Filmi lõpus läheb Earl viimaks ka ise hulluks, ent selle väljapeetus ja etlemine on hingetu ja kohmakas.

Naabrite ja tütrega (Lauren-Marie Taylor) õhtusöögi ajal.

Neighbors on halb ja tüütu pettumus. Enamus muidu andekaid komöödianäitlejaid taanduvad olukorra piiratud ogaruse ja nadi dialoogi najal lurri moodi sürrealismi. Tegelaste interaktsioon on muidugi äratuntav: kõigi toetavate karakterite ülesanne on peategelast pidevalt ärritada ja raputada, aga selle tulemusena ei juhtu väga pikka aega mitte midagi. Film venib ja samal ajal toimub suurem osa sellest väga piiratud ajaühiku sees. Kahtlemata võiks lennukama fantaasia korral siia sisse lugeda sotsiaalset kriitikat äärelinna elanike äärelinnaliku hullumise kohta, aga sedavõrd isoleeritud näitena ei tundu seegi toimivat. Omamoodi põntsu paneb teosele eriskummalise muusika tausta kasutamine, mille tulemusena kogu ettevõte otsekui animeeritud lastefilmi mõõtme omandab. Kurb on mõelda, et just selle teosega peategelase kinokarjäär otsa sai.

0 viimaseid kommentaare: