Alternating Wallpaper

teisipäev, 8. veebruar 2011

Hellbound (1994)

Vastukaja minu viimasele kirjutisele, kus organiseeritud kuritegevust kirikut kõiges halvas süüdistasin, on olnud eranditult negatiivne. Tänaval loobitakse kivide ja roiskunud juurviljaga, kinos popkorni ja 3D-prillidega. Ainsa positiivse tagasisidena sain kirja MVO kirikult koos liitumisplaaniga. Kui nendega veel sel nädalal ühinen, saan nelja kuu liikmemaksu eest kaheksa kuud ettemaksu, isikliku krati piiramatu kasutusõigusega ja peltsepulli logoga nokamütsi. Aga see pole veel kõik! Ainult täna liitujatele saab osaks igavene neetud agoonia põrgupõhja madalamas ringis, kus Peep Vain vahet pidamata järjest Chaucer'it ette loeb. Ja nii edasi. Kuna ilmselgelt minust enam midagi päästa ei ole, jätkan erakordselt halbade satanistlike filmide lainel ja seekord on ees üks õige magus pala. Tiivustust seda ogarust uuesti üle vaadata andis kahe nädala eest maha peetud vestlus Metsavanaga, kus see film Norrise ürgselt, ulguma ajavalt halbade filmide loetelust erakordselt eredalt meeles oli. Ilma pikema sissejuhatuseta: Hellbound.

Kangelased kangelaslikul ülekuulamisel.

Selleks, et pasandeeria läbiv oleks, on teose alguses tähesõdadele omane kollase tekstirulli kerimine kaugusesse. Saame teada, et kõige suuremale kurjamile, vanatondile enesele eelneb keegi Prosatanos (noh, nime poolest siis nagu saatana ees käija või nii). Filmi alguses ratsutavad ristirüütlid ühes kuningas Lõvisüdamega kusagil kõrbes. Koheselt hakkab taustal kriiskama koletislik kirikukoor, mille peale vaatajal pea valutama hakkab ja käsi valuvaigistite poole kisub. Prosatanos korraldab parasjagu mingit ohvritalitust, misjuures kuninglikust soost lapsukest kurjuse tarbeks ümber võitakse. Ristirüütlid peksavad poolkiilaka deemoni kaaskonna pilbasteks (seejuures tuleb välja, et hõlstide varjus on peidus soomlaste kultusbändi Dingo Lordi liikmed - hea kameo). Prosatanos topitakse luuavarre abil suurde sarkofaagi ja tema võimusau raiutakse üheksaks jupiks, mille kuningas siis üle maailma laseb pühapaikadesse peita. Aeg lendab kiirelt kaheksa sajandit edasi aastasse 1951, kui juutidest hauaröövlid puusliku eksikombel vabadusse lasevad. Jääb arusaamatuks, millega tont oma aega sisustanud on, sest aeg hüppab veel kord edasi, seekord siis 1994. aasta suhtelisse tänapäeva, kus Chuck ja mingi suvaline pigi Chicagos politseinikena tööd teevad. Tööks on tänaval pisisulide peksmine ja muu koomiline. Poisid satuvad olema täpselt õigel hetkel õiges kohas, kui Prosatanos paar korrust kõrgemalt suvalise prostituudi läbi akna kordnike auto peale viskab. Ahjaa, enne seda deemon muidugi koinib preilit, aga seda vaataja näha ei saa. Küll aga saab vaataja näha seda, kuidas Prosatanos oma kirkalt valgeks värvitud küüntega käsi peseb, et siis paar kaadrit hiljem mingil rabil süda välja rebida. Iseenesest hea mõte, aga süda on silmnähtavalt kummist tehtud ja lurtsub kahtlaselt.

Kurjami kostüüm on piiratud nende kergelt viltu keeratud läätsedega.

Tabamata ime kombel peavad mõlemad politseinikud selle vahejuhtumi pärast Iisraeli sõitma, et siis sealsetele juutidele aru anda. Habemega meisterpeksja ei lase endid sellest aga morjendada ja nii algab jant tõe ja armastuse nimel. Noh, käsikiri pole just selle filmi tugevaim külg. Ega näitlejad. Ega ka eriefektid. Või muusika. Keeruline on rääkida kaameratööst, hea seegi, et filmimiseks kaameraid üldse anti.

Aaron Norris, raisk, ma rebin ta tükkideks!

Põrgutee oli viimane film, mille juures Norris Cannoni filmifirmaga koostööd tegi. Kes Cannonit väga hästi ei tea: need juudid muutsid kõik, mida puudutasid, vedelaks sõnnikuks. Kuigi nonde repertuaaris oli säravaid hetki nagu Superman IV: The Quest for Peace, siis valdavalt tuli sitta nagu oavarrest. Kahtlemata on selles filmis esinev pädeva satanistliku materjalina kordades nõrgem kui eelmine postitus.

0 viimaseid kommentaare: