Alternating Wallpaper

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Shaolin Wooden Men (1976)

Kuna hiljaaegu lisandus minu sinikiirekollektsiooni Kung Fu Panda plaat, siis meenutasin väheke enese jaoks legendaarsemaid kung fu filme. Ühe põnevama olen alati oma kollektsioonis alles hoidnud ning kui maailm vahest valusaks hakkab muutuma, ikka välja võtnud ja uuesti üle vaadanud.

Shaolini meistrid palvusel.

Film algab unenäoga, kus peategelane Väike Tumm (Chan) heitleb kõigi koolkondade ehk siis võitlusstiilide meistritega ja võidab neid. Kuid unenäole järgneb ärkamine karmi reaalsusesse, kus poiss on vaid algaja ja seejuures mitte ka kõige etem õpilane Shaolini templis. Kuid motivatsioon paremaks saada on tugev, sest lapsena nägi peategelane oma isa mõrvamist maskeeritud kung fu meistri poolt. Soov vanema surma eest kätte maksta on nii tugev, et poiss kuni selle hetkeni ka vaikimisvande võtnud on. Ning kuni filmi viimase veerandini ongi tegelane vait. Tasahilju jääb nooruk silma erinevatele meistritele, kes oma teadmistega peategelase arengule kaasa aitavad. Pealekauba on templi keldris hirmsasti karva kasvanud vangistatud meister, keda peategelane toitmas käib. Vastutasuks õpetab mees eriti julmi võitluskunste. Kuid päevavalges ja maapinnal õpib poiss kung fu leebemat poolt, kuidas ennast kaitsta ja seda, et võitluskunsti eesmärk pole mitte kättemaks ja tapahimu, vaid enesekaitse ja oma keha eest hoolt kandmine. Kui õpingud lõpetatud, läbib Väike Tumm edukalt puust ehitatud automaatiliste võitlusnukkude kadalipu. Siit edasi läheb poiss oma kättemaksurada edasi, otsides taga oma isa tapjat ja rakendades seejuures kõike õpitut. Lõpulahingus tuleb tal proovile panna kogu õpitu, ent tõelise võitluskunstide järgijana ei ole tema see, kes surmava löögiga võitluse lõpetaks.

Legendaarses puust sõdalaste koridoris.

Ärge arvake, et Shaolin Wooden Men on aasia kino tippteos või isegi soovituslik materjal vaatamise jaoks kergemal hetkel. Minu jaoks omab teos lihtsalt sentimentaalset kvaliteeti, jäädes hiinlaste kinokunsti sellesse perioodi, kui igaüks püüdis leida uut Bruce Lee'd. Kuigi Jackie Chan kunagi päriselt kadunud suurmeistri kingadesse ei mahtunud, võeti ta vaatajaskonna poolt siiski omaks. Ja mida aeg edasi, seda leebemini suhtun ma teose puudustesse, selle košmaarselt halba ingliskeelsesse dialoogi ja paljudesse pisivigadesse. Ometi, hoolimata kõigist neist puudustest on siin filmis nii mõnigi geniaalne kaader, paaritatuna traditsiooniliselt hea muusikataustaga. Põnev on jälgida sedagi, et Chani koreograafia ja võtted kohati perfektsuseni lihvitud on. Kel huvi kung fu paremiku vastu, heitke pilk parem Fist of Legend, Drunken Master, Enter the Dragon või Iron Monkey poole. Kuigi olen täheldanud, et paljudel tänapäeva noortel puudub sootuks suutlikkus neid - sageli koormavaid, pikale venitatud - filme vaadata, leidub ka neid, kes oma lemmikud kiiremini ja põhjalikumalt välja valivad. Päris kindlasti ei ole teema oma füüsilise ja maailmavaatelise kaugusega paljudele kohalikele vastuvõetav.

0 viimaseid kommentaare: