Alternating Wallpaper

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

MG Gundam Unicorn Ver. Ka Titanium Finish

2009. aastal kinkisid kaks head sõpra mulle sünnipäevaks ühe väga erilise ja tänaseks totaalseks harulduseks muutunud mudeli (omades suuremates poodides vastavalt laoseisusid discontinued või siis long sold out). Kingiks oli sama aasta esimeses pooles ilmunud Master Grade RX-0 (ehk siis mõõtkavas 1/100), millele oli lisatud spetsiaalne pinnatöötlus. Sellest hiljem pikemalt. Peale pinnatöötluse kohutas mudeli juures ka selle peaaegu hullumeelne transformatsiooniskeem, millele võrdväärset minu teada gunpla maailmas ei eksisteeri. Oluline on teada, et mudel nägi ilmavalgust enne praegu pooleli olevat animeseeriat, ehk siis põhines raamatul. Masinate disaini eest oli vastutav legendaarne Katoki (tema perekonnanime esimesed kaks tähte ongi mudeli nimes olev Ver. Ka tähis). Üldiselt on selle mehe stiil mulle alati väga sümpaatne olnud, kuidagi on tema disainitud mudelid sageli graatsilisemad ja aerodünaamilisemad. Ükssarv ei ole muidugi mingi erand ses suhtes.

Prototüüp.

Lõppenud aastal tellisin enesele viimaks ka ükssarve paarilise, MSN-06S Sinanju. Ning et asi veelgi sümmeetrilisem oleks, valisin ka Sinanju puhul spetsiaalse pinnatöötlusega versiooni. Võtsin nendele hirmsasti läikivatele mudelitele lähenemiseks pikalt hoogu ja ehitasin vahepeal oma Titanit edasi. Kuid tasahilju hakkas Titan oma rabedusega ebameeldivaks muutuma ning selle eest pagemiseks otsustasin gunpla-menüüd muuta. Tõstsin mõlemad hõbedastes karpides olevad ükssarve seeria esindajad voodi peale ja vaatasin neid mõnda aega. Lõpuks sai otsustavaks argumendiks see, et Sinanju karp circa poolteist korda suurem ja raskem on. Seega valisin ehitamiseks RX-0. Ning panin enese jaoks paika spetsiaalsed töötingimused. Esmalt: mitte kunagi ehitada järjest rohkem kui kaks tundi. Teiseks, läheneda ehitamisele ainult siis, kui vaim terav ja näpud värsked on. Seega ei saa olla juttu mudeli ehitamisest pärast trenni, liigse väsimusega ega muudes ebameeldivates oludes. Ning kolmandaks otsustasin alustada ehitamist nii aeglase tempoga, et kvaliteet selle võrra kuidagi kannatada ei saaks. Viimase kohta veel nii palju, et kogen sageli n-ö one-more-part efekti (umbes nagu tsivilisatsioonimängudes veel-üks-käik või sõjakunstiilmas veel-üks-quest). Püüan seda pigem vältida, sest sellisel fenomenil on detrimentaalne efekt minu muule elule.

Stseen animatsioonist.

Ükssarv on kombinatsioon kahest maailmast. Ühelt poolt kammitsetud ja minimalistlik, teisalt pöörane ja võitmatu ja transformeerub igaveseks lahmakaks. Transformatsioon, mis teeb silmad ette nii mõnelegi Macross mudelile, paljastab valge pealispinna all peidus oleva psycho frame'i, mis on erkpunast värvi. Samas on seni ehitatu disain sedavõrd geniaalne, et kui viimaks manuaali lõppu lappasin ja hakkasin vaatama, kuidas transformatsioon aset leiab, sõitis katus suhteliselt pealt ära. Ehk siis, suutlikkus ühendada selles mudelis funktsionaalsus väljanägemisega - tõsimeeli fenomenaalne.

Ükssarv kuivdokis.

Ent kõik ei ole siiski ainult roosinupud ja mannavaht. Olles näinud, millised jäljed jäävad ka ülima ettevaatlikuse korral alles kinnituskohtade eemaldamisel, oli esimene soov netist tavalise, valge plastmassiga master grade RX-0 tellida. Ehk siis: titaanium-viimistlusega on mitu probleemi. Esmalt: sellega katmise meetod ei ole ühtlane. Nii palju, kui minule teada on, toimub komponentide raamide katmine selle materjaliga piserduse teel ning kahjuks ei ole see masstootmise puhul eriti põhjalik. Seega näeb paljudes kohtades, eriti pisemate või siis sügavamate osakeste juures selle piserduse jälgi. Kohati jäävad need jäljed ehitamise juures ka väga teravasti silma. Ning siit tuleb veel kaks probleemi. Esiteks on pinnaviimistluse materjal kooriku moodi, mis tähendab selle lagunemist ja küljest pudenemist. Panin tähele, et raamide kätte võtmisel teravamad nurgad juba oma tegelikku palet hakkasid näitama. Rääkimata siis terava modelleerijanoaga liigselt agar olles. Ning veel midagi - töödeldud plastik ei ole originaalis valge. Eeldaksin, et valge plastik oleks kõige mõistlikum - säästes ehitajate närve ja valge pole ka teab kui keeruline masstootmismaterjal. Selle asemel jääb tunne, et töödeldud pinna all on pigem kollakas-läbipaistev plastik või siis midagi tumedamat. Huvi korral võtan kätte ja kraabin natuke raami kasutamata osade pealt seda kihti maha ja saan siis parema ülevaate. Ja veel üks asi. Mistahes pinnatöötlust saab alati omade värvide ja lakkidega parandada ja kõpitseda? Sugugi mitte. Nõnda nimetatud titaanium on selle mudeli puhul midagi munakoore ja pärlmutri vahepealset, omades seejuures väga peene teraga lakitud pinna omadusi. Minu teadmised keemiast ja värvidest ei ole selle mudeli jaoks veel piisaval tasemel, värvipottidest enestest rääkimata. Seega tekivad ehitamise käigus paratamatult koledad tumedad laigud. Olgugi, et paljud komponendid oma puutekohti raamidega osavalt peita oskavad, on siin mõned sellised, kus need alati ja igavesti silma alla jäävad. Võiks siis ju nimetada, et tegu on lahingkahjustuste või muu taolisega, aga ükski faux vigastus ei ole nii sümmeetriline või sellise spetsiaalse kujuga. Ent nüüd töödeldud pindadest edasi minnes: ülejäänud plastik selles mudelis (mida on kokku circa 4-5 erinevat tüüpi), on väga heade omadustega. Hallid alumise raami osad on meeldivalt pehmest ja stressivabast plastikust, neist saab lõikevead kergesti n-ö välja masseerida ja viisakalt ümber käies ei pea isegi viilide järele kätt sirutama. Läbipaistev punane psycho frame on väga toreda tooniga, olles vastavates valgustingimustes vastavalt erkroosa või teistes siis näiteks oranžika kumaga. Ning kuna enamus sisemise punase raami komponente jääb varjatuks, siis on nende lõikevigade varjamisega ka lihtsam toime tulla.

Ehituspraak kaelusel ja õlgadel.

Raske on ennustada, kui kaua aega mul selle mudeliga veel edasi kulub. Nagu kirjeldasin, lähenen metoodiliselt ja rahulikult, ei tärista ega torma. Siiski vaevab mind pikemas perspektiivis kahtlus, et liiga palju tuleb töösse praaki ja viimaks sirutan käe ikkagi tavalise plastikuga mudeli tellimise järele (Ka või siis tavalise, kui neil mingit erilist vahet üldse on). Respekt neile, kelle arvates selline värv ja tekstuur vääris masstootmist, ent antud puhul jääb siiski üle vinguda, et kui ei olda suutelised ühenduskohti eranditult silma alt mudeli sisemusse liigutama, siis on selline piserdamine mahavisatud ettevõtmine.

Lõikehaavad luugi alaosas ja õlgadel.

Nüüd, kui vähe pikemalt järele mõelda, on selliste mudelite kinkimine mulle pigem karuteene. Ilmselgelt tahavad mu sõbrad mind hulluks ajada, et siis need vähesed töötavad siseorganid alabasterfiguriinide eest leedu allilmale müüa.

0 viimaseid kommentaare: