Alternating Wallpaper

esmaspäev, 31. jaanuar 2011

BAKA.EE 8. aastapäev

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna ajas tagasi enam kui kümme aastat. Kord oli see aeg, mil squaregamer.com foorum veel elust pulbitses, lairibaühendus ning IRC kanalid paljude oluliste hüvedena noorte inimeste elusid rikastama olid hakanud. Kuid inimmõistusel on omad piirid ning seega alustame mõnevõrra lähemalt, möödunud aasta novembrikuu esimestelt päevilt.

Peakorraldaja oli just korraldamise osas kogu korralduse ära korraldanud, seega piisas vaid oma nime kirja panemisest ja õigel hetkel rahasumma üle kandmisest. Seejärel hakkasin mõlgutama mõtteid oma gundami-konkursi teemadel. Aasta varem sai seda roppust korraldet' ja paistis, et umbes kahele osavõtjale, kes osa võtta söandas, meeldis. Seega otsustasin taas midagi stimuleerivat korraldada, kuid kandsin kiirelt maha oma esialgse idee, milleks oli gundam drama ja gundam comedy pildikonkurss. Kuna välja vaadatud auhinnad olid peaaegu kõik seotud NGE'ga, siis võtsin viimaks vastu otsuse teha kiirviktoriin valikvastustega. Ning küsimused ei olnud piiratud ainult mechade või gundamitega. Ning kes lõpuks osa võtma tulid, teadke: esiotsa oli küsimusi rohkem ja nende seas ka rohkem graafilist kraami (näiteks pane paari õige piloot ja õige masin jms).

Kuid enne kogu seda toredust sain päev enne üritust veel kord plaadifirmast Trash ja Pojad Ltd. ametliku kirja palvega võtta kaasa American Dad'i DVD kogumikud. Kuna see sari on üks mulle vähem meeldinuid, siis olid need plaadid mul korteris igal pool laiali ja nende kokku korjamiseks kulus ebameeldivalt palju aega. Kui olin viimaks pool elamist pea peale keeranud ja soovitud plaadid leidnud, täheldasin ühte väga imelikku ja rämedalt ebameeldivat tõsiasja. Kui enda arvates oli mul kollektsiooni muretsetud sarja esimesed neli hooaega, siis leitud plaatidelt leidsin kaks korda esimese hooaja, teist hooaega ei leidnud aga üldse. Kolmanda-neljandaga olid asjad korras. Ehk siis, ma olen kunagi suutnud endale osta kaks korda esimese hooaja, mis on sootuks erinevate papist ümbrisega. Miks ma seda kummastavat faktoidi varem pole täheldanud, jääb mulle tänini müstikaks. Või siis on see lihtsalt hea näide sellest, kui igavad esimene ja teine hooaeg olid ja kui vähe neid oli võimalik eristada. Igatahes, kui ma olin selle avastusega suutnud oma juhtme totaalselt kokku jooksutada, hakkasin eelnevalt valmis mõeldud viktoriini kujundama. Õnneks läks sellega vaid viiv ning hiljemalt poole neljaks hommikul oli kõik valmis. Et aga unetus oleks täielik (laupäevale eelnev reede oli olnud keskmisest väsitavam tööpäev), hakkasin tasahilju Jason Stathami uut filmi vaatama (The Mechanic). Vaatasin selle umbes poole peale ära, siis muutus klišeelisus juba täitsa väljakannatamatuks ja ma olin sunnitud tigedusega filmi seisma panema. Poolteist tundi hoidsin silmi niisama kinni, umbes seitsme ajal tekkis mure, kas kogunemine auto peatumiskohas oli kolmveerand üheksaks või kolmveerand kümneks kokku lepitud.

Käisin põgusalt pesemas, pakkisin kolikoorma kokku, vaatasin kurvalt peeglisse ja tõdesin rämeda habeme olemasolu, ent aega selle maha viilimiseks poleks enam jätkunud. Ootasin mõõduka hetkeni ja helistasin siis teisele autosse paigutatud mehele, et kellaaegu verifitseerida. Loomulikult tabasin telefonaadiga kõige sügavamat und magava noormehe, kes mulle veerand tundi unesegaselt mingit maakohtu lahendit ümber seletas. Ent toibudes jõuti siiski arusaamiseni, et kogunemine alles tund aega hiljem oli. Seega vaatasin vidukil silmadega alati head Bottomi esimest hooaega ja ei viitsinud enam habet ajama hakata*. Sõit sihtpunkti möödus järjekordse rämeda lämisemise saatel, vaikiti vaid siis, kui kusagil Viljandi teel pinnatuisk mõlemad sõiduread lihtsalt kinni oli katnud, ehk siis: teed lihtsalt ei olnud enam ja kui kusagil kaugemal ees poleks mõni teine motoriseeritud käkk liikunud, oleks pidanud aifõuni GPSi järgi sõitma hakkama.

Jõudsime pärale umbes lõuna paiku, paigutasime pakid vööri, korkisime paremad viskid lahti ja istutasime endid kommunaalruumi. Et seda korda külaliste hord juba kolm maja ära suutis täita, piidlesime noori ja noortepäraseid kokkutulnuid. Üks preili istus salaja sarika varjus, lugedes raamatut autorilt HOBB, kõrvaklapid peas. Jõutud järelduseni, et tõenäoliselt kuulab neiu raamatu sisse loetud versiooni, et verifitseerida iga silbi olemasolu vastavalt trükisele. Kui enamus kohale olid jõudnud, alustati hipide tutvumistrummiringmänguga, et igale magamata ja aukus silmadega kontoritöötajale silt otsaette saaks. Õnneks olid rämedad teeolud oma töö teinud ja igasugune ajakva oli tänu hilinejatele totaalselt hävitatud. Seega nihkus kogu sümpoosiumi osa paari tunni võrra. Kui tutvumine oli ära tutvutud, algasid mingid tavapärast murumängud, millest senioriteediga liikmed (k.a allakirjutanu) aga tigedalt mööda hiilisid. Mõni aeg hiljem pidas plaadifirma Trash ja Pojad Ltd. turunduse viitsepresidendi asetäitja kohusetäitja asetäitja sekretäri assistent Trash vabas vormis ettekande muusikat sisaldavate plaatide tootmise protsessist ideest karbini. Jutt oli põnev ja hariv, ennekõike ses suhtes, et ettekande lõppedes ostsin Trashi käest subliminaalse, liminaalse ja superliminaalse mõjutuste kombinatsiooni tulemusena kaks plaati.

Edasi leidis aset košmaarne üllatus traditsioonilise viktoriini näol. Sattusin meeskonda ühes mingi imeliku välismaalasega, kes huviga eestikeelseid küsimusi piidles, aga kellele keegi nende küsimuste tegelikku sisu tõlkima ei kippunud. Tuvastades, et mina ei teadnud küsimustest mitte ühelegi vastust (tegelikult ühele teadsin), oleks võinud seal sama hästi küsida, mis värvi sokke kandis Gainaxi viitsepresident eelmisel kolmapäeval. Õnneks sai see kägu varsti otsa ja niisama hängimine jätkus suurema eduprotsendiga. Mingi hetk hakati rääkima foorumlaste 20. sajandi lemmikseeriatest, millest ma isegi olen mõnda näinud, ent kuna statistilised ettekanded on alati jubedalt igavad, istusin hoopis kaminaruumis ja lämisesin niisama. Õhtusöögiks serveeriti erinevaid suppe nagu alati, kuid paljudel külastajatel oli tasapisi juba tekkimas mure, kas mõni aasta mingit päris sööki ei oleks võimalik saada (hoolimata sellest, et mina juba nagunii rämedalt morbiidselt ülekaaluline olen).

Pärast söömist oli aeg minu miniviktoriini jaoks ning osavõtt oli kurblikult madal, sest enamus rahvast kolis nagunii kusagile koti peale oma hernesuppi välja peeretama. Õnneks siiski viktoriini formaat töötas, erinevalt minu MacBooki jaoks päev varem ostetud mini display port kaablist. Sest nagu ilmsiks sai, on minu MacBook nii vana, et seal veel normaalne display port on. Õnneks on tänapäeva noortel igas taskus mingi arvutusmassin ja seega polnud tollest suuremat probleemi. Võistlejate käest peksa ei saanud, iga osalenu sai endale lõpuks väikese meene ja kolm esikohta paremat nänni ka.

Kuna sellega oli ametlik päevakord otsas, siis hakkasid tavapärased murumängud lämisemise ja teiste ebaproduktiivsete tegevuste näol. Konverentsiruumis lasti mõnda aega veel mingit vähetuntud animatsiooni, ent peatselt muutus toogi koht diskosaaliks. Mujal sai oma meelt lahutada erinevate konsoolidega, lagedale toodi ka DDR tantsumatid, igal pool vedeles ohjeldamatult palju Jaapani kirjandust ja muud eksootilist. Isiklikult istusin enamuse aega ühes metsavana ja zurgutiga kaminaruumis oma 16-aastast Lagavulinit juues ning rämedalt telesarjadest ja filmidest rääkides. Melu jätkus ligemale kella neljani, mil endid seltskonnast vabandasin ja magama keerasin.

Pühapäeval ärkasin ühes päikesepaiste ja pinnatuisuga. Pärast alati positiivset hommikueinet sai taas kord autosse istutud ja tagasi koledasse pealinna kärutatud. Koju jõudes kukkusin näoli voodisse ja ei ärganud enne hiliseid õhtutunde. Tänud korraldajatele ja kokkutulnutele, võõrustajatele Kopra Talus ja plaadifirmale Trash ja Pojad Ltd. Küllap järgmine aasta jälle.

* Käesolev tekst on läbinud range tsensuuri.

3 viimaseid kommentaare:

Vabarnamees ütles ...

Tänan tsensuuri eest!

Trash ütles ...

He he! Peep Show´st pole mu blogis ridagi. :)

Mart ütles ...

Huvitav, kus ma seda siis omal ajal nägin...

Igatahes keegi kodumaistest blogijatest kirjutas selle kohta mingi hetk. Ning kuigi tegu pole just teab mis kuldaväärt meelelahutusega, siis soovitan sellele võimalusel ikka pilgu peale heita.