Alternating Wallpaper

esmaspäev, 20. detsember 2010

Werner - Beinhart! (1990)

Kui nüüd küsida, millal Werneri filmid meeldima hakkasid või millal neid esimest korda nähtud sai, siis jääb vastus suure tõenäosusega kaugele 15 aasta tagusesse aega. Ning kord ja jälle tulen ma iga aasta lõikes nende juurde tagasi, vaatan üle, naeran uuesti juba ammu pähe kulunud naljade üle ja tuletan vanu häid muusikapalu meelde. Samas on Werner midagi sellist, mida ma sõpradele soovitada ei saa, sest saksa keele oskus nende seas on häbematult haruldanud nähtus - ent selle materjali mõistmiseks hädavajalik. Werner on suuremal või vähesemal määral tõlkimatu, mahlaka saksa keele musternäidis. Eks igal kultuuriruumil on oma idiomaatilistesse aga ka kõnekeelsetesse väljenditesse mattunud pärleid pakkuda.

Peategelane Werner sportmänge kommenteerimas.

Esimene film oli eksperimentaalne teos, ühendades pooleldi animatsiooni, pooleldi päris (halbu) näitlejaid ja läbinisti ka jutustaja teeneid. Werneri autor Brösel on sõlminud orjastava ja tapvate tähtaegadega lepingu nimikangelase filmi tegemise tarbeks. Kuid tööstress on laes ja vaesel mehel pole vähimatki aimu, millest kirjutada või joonistada. Ent lepingu lõpetamine tähendaks elukvaliteedi koletut kukkumist. Raskel ajal tuleb aga appi müstiline paharet, kes ühe soovi täitmise lubaduse eest mehele võlupliiatsi kingib. Peale selle annab paharet nõu autoril miskit oma noorusest joonistada, sest see pidavat alati rahvale peale minema. Brösel paneb pliiatsi paberile ja sealt sünnivad suuremal ja vähemal määral seotud episoodid Werneri elust.

Siit on pärit legendaarne jalgpallivõistlus turuplatsil, ehitusplatsi sabotaaž, ebaõnnestumised veeavariiga, patendiamet ja sekeldused haiglapalatis. Nende vahele on põimitud hetked tegelikust elust, kus Bröseli visandid filmi valmimiseks kord ekslikult Siberisse saadetakse, siis autoõnnetuses kaduma lähevad, ent viimaks siiski oma tee õigesse kohta leiavad. Ning nagu heale muinasjutule kombeks, nii laheneb ka sekeldus paharetiga lõpuks kõigile meeldival viisil.

Brösel ise (Rötger Feldmann).

Werneri esimene film ei ole kindlasti mitte igaühele sobilik vaatamine. Sellest ei eksisteeri mitte ühtegi ligilähedaseltki piisavat head tõlget, huumor on pigem fekaal- kui et Wittgensteini tüüpi. Aga nalja saab ohtralt, olgugi, et päris elu ja päris näitlejad joonistatud kraamile nii kõvasti alla jäävad. Olen korduvalt täheldanud seda, et keskmine sakslaste näitleja kusagile politseikoeraseriaali ja Rosamunde Pilcheri filmide tegelaskujude vahele lootusetult pidama on jäänud. Lõppude lõpuks on animeeritud huumor ja toekas helitaust peamine, mida siit tahta.

Traagiline Röhrich vaatab oma igipõlise vaenlasega tõtt.

Tegelikult ajendas kirjutama fakt, et hiljuti interveebidest tuleva, ehk siis viienda Werneri filmi reklaam silma jäi: Werner - Eiskalt!

1 viimaseid kommentaare:

Cochrane ütles ...

Tänud mainimast, et viies film tulekul, endalgi see sari vaadatud ja heidaks ka viiendale pilgu peale.