Alternating Wallpaper

esmaspäev, 27. detsember 2010

Tron Legacy (2010)

Peast ei oskagi meenutada, millal viimane kord esimest Troni filmi vaadatud sai. Tõenäoliselt juhtus see siiski mingit moodi taevakanaleid suvaliselt brausides, sest film ise ei olnud teab mis geniaalne üllitis. Ning kuigi pikalt ahjus olnud järge reklaamis Disney nagu oleks see isepuhastuv paar sokke või muud maailma uueks muutvat, siis tuleb tõdeda, et teose üldine kvaliteet keskpäraste kanti kipub kukkuma. Ent nüüd kõigest lähemalt.

Saatuslik mängusaal.

Garrett Hedlund astub üles Sam Flynni rollis, kes on siis 1982. aasta teose Kevin Flynni (Bridges) poeg on. Papa aga on ammuilma kaduma läinud. Sam sõidab mootorrattaga, kukub kõrgkoolist välja, on geeniusest häkker (otse loomulikult, kuigi N8 minu meelest teab mis häkkeritelefoniks ei pretendeeri, oleks võinud pigem N900 olla) ja muidu alternatiivne bad boy. Samuti on isa loodud firma, nüüdne maailma tasemel tarkvaraettevõte, peategelase üsna rikkaks teinud. Mitte, et poiss ise otseselt ettevõtte tegemistes kaasa lööks. ENCOM ehk FLYNN on siin ettevõte, mida kõrvutatakse võrdselt Apple'i või siis Microsoftiga; nimelt on just välja antud nende operatsioonisüsteemi uus, kaheteistkümnes versioon. Kõik on tore kuni selle hetkeni, mil Flynni vanast mängumasinate saalist müstiline sõnum saadetakse ja Sam asja uurima läheb. Salakambrist leiab poiss isa pooleli jäänud töölaua ja arvuti. Loomulikult imetakse Sam pikemata digitaalmaailma, kus ta minutite jooksul oma elu eest võitlema peab hakkama. Üks asi viib teiseni kuni kaunitarist Quorra (Wilde) poisi surmasuust päästab ja aset leiab taaskohtumine kadunud isaga, kes nüüd andmete maailmas n-ö paguluses elab.

Morituri te salutant.

Selgub, et kui andmete maailma juhtimine ja haldamine liiga töömahukaks ülesandeks hakkas saama, tekitas Kevin endast koopia - CLU, millele andis pealtnäha lihtsa ülesande: ehitada veatu süsteem. Loomulikult annab sellist käsklust mitmeti tõlgendada ja üsna pea pöördus rakendus oma arhitekti vastu, sest perfektne lahendus ei vaja kasutajate sekkumist. Mõned nüansid on selles loos veel, ent need jäägu vaataja avastada. Peategelane peab kiirustama, et tagasi päris maailma pääseda, isa päästa ja türannist CLU eest hoiduma. Tegevus lööb sageli samu noote, mis vaatajatele võivad maatriksi filmidest või siis terminaatoritest tuttavad olla. Tehisintellekt vaatab asju justkui oma mätta otsast, samal ajal kui inimesed oma vigadega elades hakkama püüavad saada.

Teose üks kvaliteetsemaid aspekte: muusika.

Filmi lõpp, mida mina seekord lahti rääkima ei hakka (kes tahab, läheb loeb siit), tekitab küsitavust. Lugu mängitakse nii põnevasse kohta välja, et siit enam kusagile loogiliselt edasi pole minna. Isegi kui see lugedes krüptilisena kõlab, siis filmi näinutel peaks mõte samas suunas liikuma. Jällegi toon võrdlusmomendiks äraspidi eepilised maatriksi seeria filmid, mille avapauk sarnaselt põnevas haripunktis lõpunoodi sai; ent siis hakati sellest veel mingit liimitaolist ollust välja venitama, mil ei nägu ega tegu polnud (tegelikult kannatasid järjed vaadata küll, lihtsalt polnud esimesega mingit moodi loogiliselt ega meeldivalt seotud). Ning see, mida teeb vanamees teose viimastel minutitel, pole midagi muud kui maailma kõige laisem käsikirjatrikk.

Hüplemine pleksiklaasis.

Juba algusest peale jääb tunne, et peategelased ei ole mitte kunagi mitte mingis võimalikus ohus, kõik on peaaegu senór Spielbergo stiilis lapselikult pehme ja turvaline. Ning see tüütab vaatajat sedavõrd, et filmi viimane kolmandik haigutama ajab. On arusaadav, et PG reiting soe ja armas peaks olema, aga see siin on lihtsalt tuim.

Kõik see, mis toimub ehtsas maailmas, kannab julget joont ja löövaid visuaale. Filmi sissejuhatus on tõeliselt muljet avaldav, kuigi selle seos ülejäänuga kaduvväike on. Kui kummaline on siis see, et andmeimpulsside ilmas tegevus säherdune loid on. Suurem osa filmist on linti mängitud rohelise tausta ees ja kõik see, mis ekraanil paistab, on võlts. Ent see omaette ei peaks olema põhjus, miks disain ei võiks olla efektne või ehk isegi rabav; siiski tuleb tunnistada, et bittide ja baitide maailm on küll voolujooneline ja läikiv, aga mitte lööv. Sama käib kõigi masinate, efektide, tegelaste ja muu taolise kohta.

Küsitava väärtusega suhe.

Hedlund ei hiilga ei oma näitlemisoskuse ega millegi muuga. Poiss on tavaline kauni näoga odav, ilmetu näitleja. Jeff Bridges pakub nauditavamat esitust, eriti just CLU rollis, Wilde pööritab niisama silmi ja praeguste lemmikute hulka kuuluv Michael Sheen mängib niisama lunaatikust tegelinskit.

Tarkvara ja alkohol.

Ent kes kardab loota, et sellega loole koos taasalustusega punkt pannakse, eksib. Disney on juba rääkinud Legacy triloogiaks muutmisest, kusagil THRis peaks selle kohta ka artikkel leida olema.

0 viimaseid kommentaare: