Alternating Wallpaper

esmaspäev, 13. september 2010

Robin Hood (2010)

Mingi aeg, kui uus Robin Hood kinodesse jõudis (2010. aasta maikuu teine pool), läksin mina seda niisama hea pärast pärast eriti vastikut tööpäeva vaatama. Kinoks oli kõrgete lagedega Solaris ja nagu arvatagi võis, oli saal üsna tühi. Kokku istus minuga samal seansil heal juhul ~20 vaataja jagu rahvast. Kuid sellest hoolimata istus minu vasakule käele tundmatu keskealine naisterahvas. Miks ma üldse selle loo rääkimise ette võtsin, oligi selle naisterahva eriskummalisus. Proua kannatas nimelt mingit sorti motoorse rahutuse või siis halvemal juhul Tourette'i käes (isegi minu laialdaste teadmiste pagasiga ei ole mul hetkel võimalik kõnealust sündroomi täpselt kategoriseerida, kuivõrd see neuroloogiaga üldse reaalne on). Ning selle ilminguks oli tahtmatu tõmblemine, mis sagenes täpselt selle võrra, kui põnevaks ekraanil toimuv muutus. Filmi vältel, mis kokku kestis kaks ja veerand tundi, oli palju põnevat. Ent mingist hetkest täheldasin, et surun endid üha enam ja enam oma istme paremasse nurka peitu, et mitte obadust saada. Filmi lõpulahing jäi selle läbi praktiliselt vaatamata. Tolle elamuse järel põhjendasin filmi nõrka esitust sellega, et mina seda ei olnud suuteline jälgima.

Ent palju kuid hiljem, kui silmapiiril juba kumas sinikiireplaadi müügile laskmine, varustasin ennast kõrgema kvaliteediga versiooniga filmist ja võtsin selle seekord segamata vaatamise uuesti ette. Võiks arvata, et Robin Hood on üks neid tegelasi, keda on suhteliselt keeruline ära rikkuda. Loo struktuur ja tegelased on läbi ajaloo paika loksunud, sest need töötavad ja erinevate rahvamuistendite, -laulude ja lugude läbi peaks materjali enam kui ühe asise filmi tarbeks jaguma. Ent kiuslik Ridley Scott võttis seda korda tallata tegelase pärimusloo. Olgu siis ära mainitud, et ei esmane ega ka hilisem reaktsioon sellele teosele ei ole minu jaoks läbinisti positiivne.

Kuningriigist kaugele ristiretkele läinud Richard Lõvisüda raiub ühes oma armeega teed kodumaa suunas. Eksikombel lastakse auväärt valitseja aga prantslastest lurjuste poolt maha ning kuninga kaaskonnale langeb ülesandeks toimetada kroon tagasi Londonisse. Kadunud Richardi lähikonnas on rüütel nimega Robert Loxley, kes ülesande oma õlule võtab. Ent samaaegselt sepitseb ühes prantslastega salaplaani kuninga kukutamiseks kurikaval Godfrey (Mark Strong). Godfrey ründab nüüd vaid krooniga ranniku poole tõttavaid rüütleid ja haavab Loxley't. Kuid õigel hetkel satub lahinguplatsile punt desertööre ühes Robin Longstride'ga (Crowe), prantslased lüüakse minema ja Godfrey põgeneb. Viimase hingetõmbega palub Loxley, et Robin tema mõõga tagasi isakoju toimetaks. Robin jääbki nõusse ning seltskond riietab ennast rüütliteks, et kroon kuningapereni toimetada.

Kuningaks saab nüüd John, keda siin on portreteeritud tigesikuna ja kelle paremaid sõpru on reetur Godfrey. Robin ja tema kaaskond aga ratsutab Nottinghami, et tagastada kadunud mõõk Loxley isale Walterile (Max van Sydow). Nagu tavaliselt, jätan siinkohal lugejale võimaluse filmi jutustus soovi korral ise lõpuni vaadata.

Alustama peab sellest, mis kõige teravamalt meeles. Ja antud puhul on selleks loo jutustamise laiskus ja lohakus. Terve teos üritab mingil äraspidisel moel liugu lasta Gladiaatori kiiluvees, ent siinkohal ei ole tegemist veenva ega tõsimeelse esitusega. Suurim probleem võrreldes tolle - aga ka paljude teiste sarnaste - filmiga on motiivi absoluutne puudumine. Mis ajendab ekraanil rääkivate peade tegelasi tegema neid asju, mida nad teevad? Miks peaks keegi kuulama ja järgima kedagi teist, kui selleks ei ole mingit ilmset ega varjatud põhjust? Need küsimused ärritavad mind, sest nende retoorilisuse juures pudeneb teose niigi habras karkass püdedaks liivaks. Kes on Robin? Robin on tavaline vibumees, kes lahingutest väsinuna soovib tagasi koju pöörduda. Mehel ei ole peale täpsuse projektiilidega mingeid omadusi, mis peaks vaatajat või teisi tegelasi kütkestama. Jääb arusaamatuks, miks desertööride punt seda kivimüürlase poega järgima peaks. Siin pole ei karismat, ei eeskujulikku liidri ideaali, ei midagi. Ja Crowe näib seda otsekui tajuvat, sest igas kaadris on tema nägu ilmetu, justkui eksinud kaamera ees. Kui ei ole motiivi, siis ei ole konflikti ja kui ei ole konflikti, siis ei saa olla draamat. Mis on teiste tegelaste motivatsioon? Kui oli soov teha draama ajastu oludest, siis oleks võinud Robini tegelaskuju või kontsepti sootuks unustada.

Filmi tempo on eriskummaline. Kui lahinguplatsil toimuv võib näida hoogne ja efektne - nagu sellise kaliibriga meeskonnale omane - siis vahepeal tõmmatakse loo arengu kiirus absoluutselt nulli. Minule meeldisid rahulikumad hetked, kui Robin juba Nottinghamis oma uues rollis üles astub, ent nende vahele pikitakse arusaamatuid kohtumisi ebavajalike tegelastega arusaamatutest ja ebaolulistest paikadest. Kogu see killavoor logiseb nagisedes oma paratamatu lõpu poole, ent isegi see on kuidagi vile ja kohatu.

Isegi teistkordse vaatamise järel ei tabanud ma filmist seda sädet, mis siin peidus võiks olla. Kord ja jälle libiseb kaamera üle majesteetlike vistade, mis oma iluga ka minutaolise madalalaubalise oimetuks löövad, kuid siis kukub objektiiv jälle tagasi porisesse ja igavasse argimutta. Kõik karakterid on õõnsad, abitud ja pinnapealsed, nendele pole loodud ei eel- ega järellugu. Loomulikult vabandab lõpukaader ennast välja sõnadega, et see siin on Robin Hoodi saamislugu, ent see ei ole mingil moel piisav vabandus, miks terve film selline hägu peaks olema.

1 viimaseid kommentaare:

W. Hocares ütles ...

Kusjuures ma vaatasin selle filmi ära just eile ja ega mingit soovi seda teistkordselt vaadata küll ei ole. Lepin alandlikult arvustusega ja lisan vaid omalt poolt, et kui oleksin ise selle filmi arvustamise ette võtnud, siis teinuks seda veelgi kriitlisemalt.