Alternating Wallpaper

esmaspäev, 6. september 2010

Machete (2010)

Eellugu

2007. aasta suvel lükati kinodesse Tarantino ja Rodrigueze Grindhouse topeltfilm. Tegu oli kompilatsiooniga, mille läbi juba tuntud režissöörid püüdsid taaselustada või siis niisama nalja teha vanemate B-kategooria õudusfilmide arvelt. Toona läks üritus siiski luhta, kolm ja veerand tundi tugevalt stiliseeritud släsherit ja rappimist oli publikumile liiast ja film tegi kassanumbritele vaadates kenakese flopi. Ometi tuleb au anda meeste visioonile ning stuudio julgusele sellisele seiklusele õlg alla panna. Kahe eraldiseisva filmi vahele lõiguti ridamisi olematute (nüüd siis juba olemasolevate) roppfilmide reklaamklippe. Ning nende seas oli võltsreklaam filmile Machete. Tagantjärele lugedes sain teada, et selle filmi mõte oli režissööri peas juba ammu keerlemas. Ning Grindhouse'i läbikukkumise järel lükati selle, piltlikult öeldes mehhiklasest Chuck Norrise või Van Damme lugu menetlusse.

Samal ajal, kui kodumaise filmiblogijate eliit olukorra tõsidust kino- ehk siis ajaveebimaastikul Neeme härrasmehelikul sümpoosiumil arutas, köhisin ja tatistasin mina kodumüüride vahel ning püüdsin oma mõneti ebameeldivat olukorda kuidagi tarbekalt kasutada. Kuna minu peamine multimeediamasin nädal varem viimase kõhutuulepisku saatel lusika nurka oli visanud, võisin ma oma majesteetlikku sinikiirekollektsiooni juustu lõikamiseks kasutada. Seega seadsin endid hoopis suure raali ette ning pealetükkiva sotsiofoobia, agorafoobia ja muidu ebasanitaarse enesetunde taustal hakkasin matšeetet vaatama.

Lugu

Danny Trejo astub üles nimikangelase rollis, kes juba enne filmi tegelikku algust ridamisi kurjameid teise ilma saadab, seda peamiselt ühte suure teraga teravat terariista kasutades. Siiski ei laabu kõik kangelasele meelepäraselt ning eikusagilt ilmuv narkokuningas Torrez (Steven Seagal) lõikab meie kangelase abikaasal pea otsast kuid jätab mehe elama. Torrez on ilmselgelt kõige kurjem mitmerakuline organism, mis kunagi ilmavalgust näinud on ning Seagal kannab seda rolli suurepäraselt selle kuningliku lõpuni välja.

Nüüd, kui film on käima tõmmatud, lastakse puurist välja pseudo-poliitiline illegaalsete immigrantide teema ning ühes temaga mõneti kulunud ja kortsus vanamehenäss nimega Robert De Niro. De Niro mängib siinkohal senaator McLaughlinit, tigedat korruptanti, kelle kurikaval plaan on toredate mehhiklaste ja kiuslike teksaanide vahele (teksaan vist ei ole üldse mingi sõna emakeeles) elektriseeritud aed püstitada. Väliselt oleks aed illegaalsete immigrantide üle piiri komistamist takistav, kuid salamisi oleks see meetod, kuidas valikuliselt lõunast senaatori rahastajatel meelemürke vabade maale tarnida. Nimelt on suvaline piiri ületanud murjan oma taskus toodud kaktusejuurikaga tänavahinna nii madale ajanud, et suured müüjad enam piisavat kasumit ei suuda toota.

Kuid senaatori kampaania ei ole just tõusuteel ning mehe lähim nõustaja Booth (Fahey) palkab meediakära tekitamiseks nüüdseks tänavanurgal järjekordse sisserändanuna tööd otsiva nimikangelase vanameest maha laskma. Loomulikult tõmmatakse Matšeetel nahk üle kõrvade, kuid oma vastast alahinnanud kurjamid lasevad endise föderaalagendi põgenema ning mees tuleb üsna peatselt tigedana tagasi, nuga näpus. Kel huvi ja aega paeluva looga lõpuni tuttavaks saada, minge köhige kohalikele kinosaalidele krõbisevat.

Jällegi kord olen ma vaataja ja kommenteerijana lõhkise küna ees, sest kogu järgnev jutt kisendab punkrokiplaadikaanena, kuidas kõik on halb, maa on külmanud ja kärss on kärnas. Matšeete on film, mille osade summa on kordades suurem, kui need komponendid ise kunagi olla saaks. Ning vaadakem neid siis nüüd lähemalt. Trejo on siin absoluutselt omas elemendis. Mees sülgab iga dialoogisilbi suust välja ülima veenvuse ja nauditavusega, tema liigutused on rafineeritud, nende juhendamine erakordset hoolimatust ja jõhkrust väljendav. Siingi on peategelase üksi- ja kaksikkõne erakordselt lakooniline, endine agent on näinud maailma kurjust ja õelust ning otsustanud selle peale enam mitte oma hingeõhku kulutada. Iga stseen, kus see mees kaadrisse astub, on justkui omaette sündmus. Kahjuks ei saa seda öelda teiste tegelaste kohta. Tundmatu geneetilise materjali ristamise tulemusena sündinud mutandi Jessica Alba mängitud tegelaskuju Sartana, kes töötab immigratsiooniameti agendina, on peategelase polaarne vastand. Ning kui Trejo iga kaader väärib vaat et ovatsioone, siis Alba lakkamatu mölin ja sisulage silmade pööritamine tingib vaatajas agooniat. Tundsin selle preili stseenide vältel lakkamatut vajadust peaga vastu kirjutuslauda peksta. Kindluse mõttes tõstsin käe alt ära oma üliterava modelleerimisnoa. Neiu Alba esitus ja kõne on ligemale sama veenvad, kui keskmisel juurviljal, tema olemasolu seksapiilse vahepõikena on kahtlemata arusaadav, ent samas on tema peaaegu ainus naisnäitleja, kes endid filmi vältel paljaks ei koori.

Selle eest koorib endid paljaks Lindsay Lohan. Mis pole teab küll mis uudisväärtusega sündmus, ent tore stseen nii silmarõõmu lühemas kui filmi jutustuse pikemas plaanis. Lohan mängib õlise sahkerdaja Booth'i tütart, kelle vajalikkus teose perspektiivis pisut kukalt kratsima paneb. Neiu alustab filmis narkolaboris ja lõpetab nunna kostüümis. Näitlemisoskuse poolest on näitlejatar Albaga samas kapsaaias, ehk isegi samas peenras. Taamal viskleb oma näitlemisoskuse puudumise käes ka mehhiklaste salajase põrandaaluse organisatsiooni juhatajanna Luz (Rodriguez).

Meesnäitlejatega on enam vedanud. Fahey oma õlise soengu ja kammitsetud mannerismidega töötab terves teoses sama hästi kui originaaltreileris. De Niro teeb järjekordse õõnsa ja väga De Niro-liku esituse. Don Johnson ei võta terve filmi vältel kordagi päikeseprille peast, ometi on tema dialoog ja selle kalk veenvus väga mõjusad. Cheech Marin peategelase kirikuisast vennana toimetab vähimagi vaevata vaatajani filmi mõned naljakamad tekstiread.

Ent siin ja seal koperdab ekraanil toimuv üle üsna imelike kivide ja kändude. Selle ühe näitena võib mainida Booth'i turvameeskonna ständapp etteastet (jah), teisena Booth'i turvameeskonna teist nalja, aga ka filmi lõpulahingu sürreaalsust, mis siinkohal allakirjutanu silmi pilgutama ja pead raputama pani. Ent sama lahingu tipus troonib surematu Seagal, seega rehabiliteerib film endid niigi palju.

Kuigi mina ei saa ennast mingil juhul kõntsakino eksperdiks tituleerida (olgugi, et olen nooruses ogaruseni RTL2 ja Pro7 pealt laupäevaõhtuseid kavasid jälginud), on Machete kõntsakino kroonimata valitseja. Kõige kurvem ongi vast nentida, et Matšeete oma singirusikalikkuse juures Hollivuudi juutide tõsistele filmidele nii valusasti üle kärsa virutab. Ja siit tuleb järgmine orki kukkumine: enamuse vaatajaskonna jaoks on ja jääb Matšeete nn stõuner-filmiks - millekski, mis läbi kanepivine arusaamatu huumorimeelega oksereflekse toodab. Ent see on tänapäev ja see on lääne ühiskonna paratamatu allakäigu järjekordne trepiaste.

Järellugu

Matšeete ei ole ainus teos, mis võltsist reklaamklipist viimaks potentsiaalseks kassahitiks sirgub. Selle loo kirjutamise ajaks on teada, et mõneti igavam Grindhouse'i vaheklipp, võltsfilm Hobo with a Shotgun samuti päriselt valmis vändatud saab. Kuigi too reklaam pigem nadi mulje jättis, on projekti külge praeguseks kleebitud legendaarse Rutger Haueri nimi, mis juba iseenesest näitab tegijate valitud õiget suunda.

Kuigi allakirjutanu oleks pigem tahtnud näha eepilist, saja miljoni dollarise eelarvega kinoversiooni filmist Werewolf Women of the SS, kus elav legend Nicolas Cage tõenäoliselt teeks oma elu parima rolli... Siis tuleb nentida, et sellise ettepanekuga tulijaile ütleks juudid Eisenberg ja Rosenthal (nimed moonutatud, et rõhutada juudi päritolu) läbimõeldud häälega: Ei.

1 viimaseid kommentaare:

Jaanus (Xipe) ütles ...

"Hobo with a Shotgun" oli siiski fännitreiler ja lisati ainult mõnes kohas Grindhouse'i vahele.