Alternating Wallpaper

kolmapäev, 4. august 2010

Salt (2010)

Spioonidraamad on üldiselt toredad filmid, Spy Game (2001) on üks minu lemmikuid läbi aegade, samuti Bourne, Bondidest rääkimata. Kui soola tegema hakati ja esimesed infokillud rahva ette jõudsid, tundus film üsna tõenäolise kassahitina. Sulnis Angelina, ohtralt Bourne'i stiilis madistamist ja suuremat sorti vandenõuteooria eelprogrammeeritud agentidega. Ent kahjuks pean nentima, et lõpptulemus on tunduvalt vähem kohesiivne teos.

Evelyn Salt (Angelina Jolie) ehk siis keskluureagentuuri meisterspioon, kelle terve elu alates agentuuriga liitumisest on olnud suuremalt jaolt oma identiteedist loobumine ja kellekski teiseks olemise teesklemine, satub kahtluse alla vastuluure heaks töötamises. Nimelt kõnnib ühel päeval CIA kontorisse venelane, kes ähvardab peatset föderatsiooni presidendi atentaati ühendriikide viitsepresidendi matuste ajal. Rääkib pika ja traagilise loo paljudest juba lapsena ümber programmeeritud ameeriklastest, kes tänini omi ülesandeid ootavad. Väljaheited lendavad ventilaatorisse siis, kui venelane peategelase nime vene agendi pähe ütleb. Edasi läheb asi natuke logisema.

Sool kardab kohe, et selle kõige taga on vandenõu tema vastu ning üritab tabada oma abikaasat, kes tema topeltelust midagi ei tea. Abikaasa on otse loomulikult ammu venelaste poolt röövitud, mispeale peategelane kolleegide eest meisterlikult põgeneb (kahtlemata ei suuda terve agentuur teda seejuures peatada). Ning Sool läheb ja mõrvab venelaste presidendi. Seejärel põgeneb preili veelgi edukamalt föderatsiooni pinnale, kamraadide keskele. Eks igaüks võib võtta vaevaks teos ise lõpuni vaadata. Luban, et vaatajal tõmmatakse vähemalt kaks korda vaip jalge alt ära. Kuid mis mõneti olulisem selle ülevaate kontekstis: vaataja ei saa piisavat seletust, miks selline vaibakiskumine aset leiab. Filmi suurimaks puuduseks peale Angelina üldiselt tuima sihverplaadi ja piiratud näitlemisoskuse jääb fakt, et peategelane tegutseb üksinda ja ilma nähtava motivatsioonita. Isegi kui vaadates neid motivaatoreid enesele välja mõelda, lükkab film need ideed ümber. Sool jookseb lõputiitriteni kord ühe, kord teise poole heaks. Lõpupuänt on mõneti ette aimatav, kuid vähemalt efektselt teostatud.

Salt on niisiis üle keskmise müramine, aga stsenaristile võiks kaigast anda, sest sellise filmi formaat eeldab asjade etemat lahti seletamist. Antud puhul jääb kinost välja astudes selline kukalt kratsiv tundmus, sest tegelikud nööritõmbajad kulisside taga jäävad tundmatuks. Kiidusõnad Liev Schreiberi filmi valimise eest.

0 viimaseid kommentaare: