Alternating Wallpaper

esmaspäev, 9. august 2010

The Joneses (2009)

Tegelikult on väga lihtne aru saada, miks David Duchovny ei ole tänini ehtsates filmirollides läbi löönud. Tegemist on lihtsalt soss-sepaga, kelle näitlemisoskuse spektrum on võrdne halvasti valgustatud nurga või siis näiteks odava arvutigraafikaga. Seega võib juba ette aru saada, et kõnealune linateos ei kuulu just aasta vaadatava kraami sekka. Kuid äpardusi selle pasarahe juures tuleb mujaltki.

Keskmisest tuntavalt rikkamasse piirkonda kolib perekond Jones, sarmikad abikaasad Steve ja Kate (Demi Moore) oma piltilusate lastega Jenn ja Mick. Kõigil on hinnalised riided, kallid autod, luksuslik kosmeetika ja välispidiselt laitmatu pereelu. Kuid ööpimeduse maabudes magab pereisa naisest lahus ning hoopis peretütar otsib viimase juurest kehasoojust. Kuid siiski ei ole tegemist intsestiga. Lugu räägib hoopis peremudelist, kus keegi tegelikult kellegi sugulane ei ole, tegu on vaid osavalt maskeeritud näitlejate ja müügi-inimestega, kes aastakeseks ühte kommuuni kolivad, et seda siis seespidiselt soovitud toodete ja trendidega väetada. Pereisa Steve saab näiteks heaks sõbraks golfivarustust müüva noorukiga, kes omakorda siis hakkab eneselegi teadmata Steve'i poolt kasutatavat tasuta reklaamima ja edasi müüma. Pereemast saab kiiresti kohaliku kosmeetikastseeni juhtiv trendiseadja, tütrest sõbrannade iidol ja riietusesemete reklaamiobjekt. Perepojale jäävad videomängud, tehnika ja muu poistele müüdav kola. Iga kuu lõpus lüüakse erinevate segmentide müügitulemused kokku ja vaagitakse järgmiste müüdavate trenditoodete turustamist.

Kuid ideaalmaailmal on oma hind ning mida näilisemalt paremini perekond Jones tegutseb, seda enam mädaneb selle sisemus. Ning kuigi pereisa ja -ema lõpuks ka teineteist leiavad, perepoeg oma homoseksuaalsust tunnistab ja tütar paljastab, kuidas ta naabri abikaasa armuke on, tõmmatakse sellelegi idüllile kriips peale. Nimelt kulutab üks naabritest, kes iga sammuga püüab trendiperekonnast veelgi etemini varustatud olla, kogu oma olemasoleva ja olematu raha trenditoodetele ning kui arved viimaks üle pea kasvavad, seob ennast oma modernse LCD-ekraaniga muruniiduki külge ja sõidab sellega basseini sügavasse otsa. Steve, kes tollesama niiduki reklaamiga tegeles, ei saa aga süütundest üle ning räägib naabritele välja, mis maailm perekond Jones'i kulisside taga tegelikult valitseb.

Kui pärast filmi vaatamist netis uurimustööd tegin, lootsin teada saada, et film põhineb raamatul, mida on viletsasti tõlgendatud. Kuid filmi käsikiri oli originaaltoode, mis selle idee olemuslikkust minu silmis mõnevõrra rehabiliteeris. Kuid siiski on siin ridamisi möödalaskmisi. Filmi tempo on vastupidiselt selles toimuvale selline märg susin, mitte tormina kasvav crescendo, mille haripunktis terve maailm koost laguneb. See lagunemine toimub hoopis tahtmatu ilastamise rütmis, teoses ei pinguta mitte keegi selle nimel, et etendada ussipesa seinte läbi puremist. Seda, et Duchovny näidelda ei oska, ma juba nentisin. Kuid isegi Demi esitus on võrdne odava seebinäitleja taidlemisega. Nii või teisiti ei toimeta film piisavalt tuntavat obadust oimukohta, mis kapitalistliku reklaamimentaliteedi essentsi demonstreeriks. Sest kuigi see siin peaks olema prioriteet, käitub film vaatajaga nagu lapseohtu kretiiniga, ehk siis tere tulemast tänapäeva kinostseeni. Filmi teine suur sisuline külg peaks olema pereväärtuste rõhutamine: eriti veel selle filmi võltside väärtuste kaudu. Kuid sedagi ei juhtu. Mälusoppidest tuleb taas kord esile üks Jaapani või Aasia film, mille keskmes oli samuti ideaalne perekond. Tolle filmi efekt oli märksa tõhusam, sest perekonda filmiti ning kogu kaartidest ehitatud püramiid kukkus kokku õhtusöögilauas, kus siis iga pereliikme varjatud pool avalikkuse ette kistud sai. Kui pealkirjas nimetatud linateoses ei ole pooltki seda potentsi, mis jaapanlastel pooles silbis.

Film lödiseb algusest lõpuni tarmuka surmavankri rütmis ning lõputiitrite ajaks tekib tunne, kas ekraanil sootuks midagi toimus. Ning õige vastus on: ei.

0 viimaseid kommentaare: