Alternating Wallpaper

esmaspäev, 2. august 2010

Grown Ups (2010)

Puhkuse ajal sai ohtralt filme ära vaadatud. Mõnest kirjutan kindlasti lähiajal ülevaated valmis. Ent läbiva olemusliku virgutuse tarbeks alustan millestki nii jubedast, et enne kirjutama hakkamist juba kerge ärevus sees on.

Grown Ups on ennast kunagi varem tõestanud erinevate koomikute ja telenäitlejate pundi haige maailm, mille mistahes tähendus jäi ilmselt ka filmi loojatele lõppude lõpuks kättesaamatuks. Pange tähele: film, mis kestab andmebaasi järgi 102 minutit, tundus minule kolmetunnise ragistamisena ja sellest kolmest olid kaks viimast absoluutselt sisutu lahmimine. Kui film algab loogilise loo ülesseadega, siis lõpuks ei ole sellest mitte midagi järel ja igasugune huumor (ühes jutustusega) taandub enneolematult madalale, madalamale isegi kui minu lemmikud tualetihumoristid BBC lainepikkuselt. Olles eriti õel, võiks öelda, et filmi linti mängimine lõpetati tolles punktis ära seetõttu, et narkootikumid otsa said või et lihtsalt vaadati, et aitab küll. Või siis seepärast, et päikesevalgus ära lõppes. Selle teose vaatamisprotsess meenutas mulle olukorda, kus vaatajat valvab võigas neeger, ühes käes taburet ja teises lüliti. Kui filmi vaataja naljade üle naerab, siis vajutab neeger lülitit ja vaataja suguelunditele antakse elektrilöök. Kui vaataja ei naera, siis lüüakse teda taburetiga näkku. Ehk siis võit-võit situatsioon. Mina olen nõus selle ogara pasa vaatamise asemel vaatama isegi... Noh, Grey's Anatomy on päris kohutav, seda võiks lobotoomikuna sülge nõristades vaadata. Ei, ma oleksin selle kaktusevägistamise asemel nõus isegi Seksi ja Linna vaatama. Aga mitte selle sarja täispikke filme! See oleks veel tugevam šokk minu haprale organismile.

Värdjate pundi eesotsas ja enamus aega kaamera ees on Adam Sandler, kes mängib rikkurit Hollywoodist, olles abielus Salma Hayeki mängitud moedisaineriga. Järgmisena on läätse ees vana roppus Chris Rock, pärast teda has-been David Spade. Ent pasapüramiidi vaieldamatu tipu moodustavad degenerandid Kevin James ja Rob Schneider. Kogu see punt saab üle pika aja - olles vahepeal peresid loonud ja lapsi teinud - kokku, et ära saata nende lapsepõlvele oluline mees, korvpallitreener Buzzard. Treeneri tuhk aga puistatakse looduskauni järve kaldal vette. Põhimõtteliselt ongi see terve filmi sisuline kontsept. Niipea, kui nimetatud teod tehtud, võiks filmi ära lõpetada ja laiali minna. Kuid ei.

Selle asemel jätkub hälbinud naljade rääkimine ja rõvetsemine, mille kaugel taustal on perekomöödia tänapäeva väärtustega noorte jaoks. Kaugel taamal (seal, kus isegi metsad enam ei laiu) toimub ülipehmete pereväärtuste ekspluateerimine moraalse sitakiu demonstratsioonina. Filmi valusaim osa on iga stseen, kus terve seltskond koos istub. Sest siis leitakse mingi teema, mis on naljakas, ja hakatakse selle üle nalja viskama. Mis ei kõla sugugi halvasti, ent kirjeldatud tegevuse formaat on kohutav. Põhimõtteliselt ütleb iga endine koomik oma kommentaari, kusjuures kedagi ei tohi ju ilma võimaluseta jätta. Individuaalselt selline asi isegi vist töötaks, aga kombineerituna kõlab see ogar pask nagu maailma kõige viletsam stand-up. Sel moel taritakse vaataja ilma üldnarkoosi kasutamata läbi terve teose, garneerides võimatult ebanaljakat kulgu erinevate peeru-, jalaga-munadesse-, urineerimis-, rinnapiima, groteskse seksi või muu etteaimatava repertuaari naljadega. Valus, valus sitt on ekraanile paisatud. Ent veel pole lugu läbi. Mingist hetkest - läbinisti arusaamatust hetkest - tõmmatakse lavale Steve Buscemi ja edasine meenutab juba pigem tragöödiat. Loomulikult maksti kõigile näitlejatele selle pasalaviini eest ohtraid miljoneid ja kindlasti teenib teos vähemalt selle summa kinodes ka tagasi. Oo Ameerika, kui jälk see on.

1 viimaseid kommentaare:

Kalver ütles ...

räme spämm, aga kui huvi on tasub hääletada
http://www.doodle.com/xnkxtaxdtqfvk5tm