Alternating Wallpaper

neljapäev, 5. august 2010

Blood Creek (2009)

Kunagi aasta ja enam tagasi kinos käies silmasin seinal selle va teose plakatit, mis oli kodukeelde tõlgitud kui Vereoja või midagi muud võrdväärselt banaalset. Plakat oli efektne, demonstreerides kellegi kuklasse põletatud haakristi moodi armi, natsidele viitavaid tekstiridu ja kõige all veel Joel Schumacheri nime režissööri ametis. Viimane on üks neid kummalisi tegelasi, kes kord teeb korralikku kino ja siis jälle tulistab ennast nii kõvasti jalga, et vaatajad hirmu pärast tükk aega ei taha silmi lahti teha. Minule igatahes meeldis 8mm, samuti oli Batman Forever täitsa söödav tükk odavat, etteaimatavat ja lapsikut neoonist meelelahutust. Aga siis tegi mees veel Batman and Robin nime kandva teose: midagi nii jubedat, et sellele tagasi mõeldes tänini kolmiknärvi krampi kisub. Seega olin üllatunud, et sellist sorti plakat sellise mehe nimega sellises kohas sellise seina peale oli kinnitatud. Kuid kuud tulid ja läksid, filmi kohta mingeid uudiseid ei tilkunud ja viimaks unustasin teose olemasolu sootuks.

Parameedikuna töötav Evan (suhteliselt tundmatu Henry Cavill) elab tsivilisatsioonist suhteliselt eemal, kannab hoolt oma haige isa eest ja on muidu õnnetu. Evani vend, sõjaveteran Victor on pärast missioonilt naasmist teadmata kadunud. Victorit mängib lontkõrv-kantpea Dominic Purcell, paremini tuntud tollest mõttetust vanglast põgenemise seriaalist, aga ka ilmkohutavast kolmandast Blade'i filmist, kus mees mängis ürgvampiiri Dracula. Olin seda tegelast nähes üllatunud, sest arvasin filmist vaid tundmatuid näitlejaid eest leidvat. Igatahes, ühel toredal päeval tuleb kadunud vend ootamatult tagasi, käseb Evanil pakkida relvad ja varustust paari päeva jagu ning ühes seatakse teekond tundmatuse poole. Nagu ilmsiks tuleb, on kadunud venda pikalt ühes talumajas vangis hoitud, teda peaaegu hullumiseni rituaalselt piinatud ja temast verd ära joodud. Loomulikult on kannatanu mõnevõrra tige ja tahab esmalt kogu pererahvast maha tappa, ent sündmuste käik võtab teistsuguse pöörde, kui tuleb ilmsiks pererahva staatus, kes sarnaselt piinatud vennaga näivad olevat omamoodi vangid nende enda majapidamises. Nimelt saabus juba aastakümneid tagasi, teise maailmasõja ajal talusse Hitleri lähikondlaste käsul sakslasest ajalooteadlane Wirth (Michael Fassbender, tulevane noor Magneto), et uurida pinnasest leitud iidset ruunikivi. Ent niipea, kui algas ruunikivi uurimine, algasid ka rituaalideks nõutavad vereohverdused. Esmalt laskis aadrit perekond, seejärel hakati aga nüüdseks koletislike võimete tasemel küündinud endise teadlase jaoks suvalisi teekäijaid vangistama, et nende verega siis jõletist toita. Vastutasuks peatas mees pererahva vananemise. Wirth sidus endid maagiliselt võimsa ruunikiviga, et siis viimaks, oma jõu tipul, maapealse jumaluse staatusesse tõusta. Pererahvas aga pani okultisti raamatud pihta ja luges sealt välja, milliste ruunimärkidega ennast ebardi eest kaitsta ning millistega takistada tegelase talumaalt välja pääsemist.

Loomulikult lähevad peategelased vennakesed suure kisaga õnnetuid pereliikmeid maha laskma, ent äparduste jada tulemusena pääseb surematu Wirth taas vabadusse, et oma lõplik transformatsioon läbi teha. Üldiselt on film alates sellest hetkest üsna sisulage rabistamine, Wirth loob oma salajaste rituaalidega surnud hobuste armee ja püüab kiuslikke kohalikke majast välja saada. Viimaks muidugi antakse natsikollile üle tahi ja nõiduse käest pääsenud talurahvas sureb kibekiiresti vanadusse. Majale pannakse tuli otsa ja vennad pöörduvad tagasi koju. Ent enne minekut võtab Evan kaasa nimekirja teistest Wirthiga koos ühendriikide pinnale tulnud agentidest, kes kõik erinevaid ruunikivisid uurima sõitsid üle riigi. Lõpukaadrites märgib Evan kaardile kõigi ruunikivide asukohad, võtab kaheraudse ühes ja istub autosse, Victor aga seisab maha põlenud talumaja varemete kohal ja mõtleb juhtunu üle järele.

Tagantjärele on arusaamatu, mil moel see soperdis kinofilmi staatuse välja teenis. Tegu on läbi ja lõhki videofilmiga, seda nii näitlejate, kaameratöö kui ka üldise eriefektide taseme poolest. Dialoogi nämmutatakse nagu oleks kõigil näitlejatel suu vett täis ja kolli tausta räägitakse minimaalselt lahti. Puudub ehtsa ohutunde olemasolu, kogu see lugu on kuidagi ühele poole kaldu. Mina hakkasin seda vaatama tavapärasest huvist okultismuse ja natsi-ideoloogia vastu, ent tegelikult olin ilmselgelt kuumarabanduse saanud.

Ei tea tänini, kas see film plakati olemasolu järel kodumaistes kinodes üldse jooksis.

0 viimaseid kommentaare: