Alternating Wallpaper

neljapäev, 15. juuli 2010

Ninja (2009)

Umbes sel ajal, kui Ninja Assassini ülevaade kirja sai pandud, vaatasin ära ka selle teose. Tegemist on tegelikult mõneti sarnaste tükkidega, kuigi esimesena nimetatu oli oma koreograafia ja üldise tunnetuse poolest etem. Eks see ülevaade jäigi selle taha toppama, et Ninja vaadates nii palju nõrgem oli. Samas jällegi on siin rohkem rõhku pandud ajaloolisele taustale, puhtloogilisele jutustusele ja tegelaste motivatsioonile.

Peategelaseks on dojo's üles kasvanud, ameerika päritolu orb Casey (keda mängib Scott Adkins, n-ö selle kümnendi Michael Dudikoff: lihtsalt heas vormis, minimaalse näitlemisoskusega võll), kes otse loomulikult on saanud parimaks võitlejaks kui kohalikud. Läbi selle on mehel ka loogiline lootus saada järgmiseks meistriks, kes omakorda järeltulevaid sõdureid treenima asuks. Konkurendiks on arhetüüpiliselt tige Masazuka (Tsuyoshi Ihara), kes sensei staatust omale ihkab. Kui konflikt Casey'ga filmi alguses põhjustab mehe dojo'st välja heitmise, misjärel Masazuka tõhusaks palgamõrtsukaks hakkab. Mõni aeg hiljem naaseb Masazuka ja nõuab endale kohalikku ninja-aaret: soomuskirstu, milles hoitakse viimase ehtsa Koga ninja varustust. Keeldumise järel saadab sensei kirstu ühes Casey ja naisninja (otse loomulikult) eskordiga uude maailma hoiule. Mõni aeg hiljem tungib Masazuka röövimise eesmärgil dojo'sse ning leidmata aardekirstu tapab kohaliku meistri, siirdudes seejärel kirstu ja Casey järele.

Edasi toimub valdavalt lihtsakoeline madistamine läbi vähem ja rohkem rumalate jälitus-, kaklus- ja niisama pingestatud tseenide.

Mis on tore, sest kui tänapäeva meelelahutusäri midagi vajab, siis on selleks keskmisest suurema rahaga tehtud erakordselt mõttetud filmid. Soovitan lugejail leida ja ära vaadata mõni etem Dudikoffi või Norrise film, tegu on puhta huumoriga. Ainult et madalam resolutsioon ja tegelased on rohkem higised.

0 viimaseid kommentaare: