Alternating Wallpaper

kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Darksiders (PS3)

Kui paluksin oma ajaveebi nendel lugejatel märku anda, kes on mänginud Bizarre Creations'i mängu nimega The Club (2008), siis erilist kätemerd ilmselgelt ei tekiks. Kuid seesinane klubimäng on oluline element järgnevas võrdluses. Nimelt langes The Club oma müügile tuleku poolest esmalt arusaamatusse ajalisse slotti ning teisalt kannatas tugevasti ebaveenva reklaamikampaania käes. Konsoolide peal said huvitatud eurooplased demoversiooni katsuda juba paar kuud varem, kuid paljude jaoks jättis see põgus vertikaalne lõik arusaamatu ja segadust tekitava mulje.

Kui mäng viimaks poelettidele ilmus (veebruar 2008), siis oli kollektiivne kriitiline reaktsioon sellele valdavalt vaenulik. Jäi tunne, nagu oleks kõik need, kes mängu pikisilmi ootasid, soovinud mitte järsu raskuskurviga punktipõhist, peaaegu rütmimänguelementidega tulistamist, vaid midagi sootuks muud: näiteks järjekordset Gears of War klooni (mõnevõrra võib selles tuvastada märke GoW arvutiversiooni ilmumisest 2007. aasta lõpul). The Club oli väga hea mäng, aga seda ainult omas elemendis. Kes soovib tolle mängu teemal mõnevõrra ilukõnelisemat analüüsi kuulda, siis soovitan kuulata igipõliseid lemmikuid, Penny Arcade'i tegijate poodkaasti alapealkirjaga Real Answers to Pressing Questions (25.01.2008)

Kuid selle võrdkuju toomine polnud niisama ajaviiteks. Darksiders, mis ilmus 2009. aasta jaanuari keskpaigas, ei langenud küll ajaliselt ebamugavasse aknasse (vaatamata Bayonetta ilmumisele samal nädalal), kuid massimeedia manas jällegi kord sellest mängust väga teistsuguse kuvandi. Sihtauditoorium jäi tõsimeeli uskuma, et Darksiders on puhastverd God of War'i või siis näiteks Devil May Cry sugulane. Kõigis nimetatud mängudes on suure mõõgaga tige bad-ass peategelane, kes kombinatsioonipõhise võitlusskeemiga deemoneid ja mööblit puruks peksab. Ent tõde on maetud kusagile maailmade vahele. Pädevaim võrdlus sellele mängule siin oleks Zelda: Ocarina of Time või siis Metroidi seeria. Mina ei välista isegi võrdluse näiteks Castlevania või siis Legacy of Kain (ammusest ajast suur favoriit) seeria esindajatega. Kellele loetelu tuttav, see hakkab siin juba teatavat mustrit nägema. Darksiders on päris kindlasti esmalt seiklusmäng kindlapiirilise maailmaga, kus kindlad osad seda maailma eeldavad ligipääsuks erinevaid eriskummalisi esemeid ja oskusi. Võitlemine deemonite, inglite ja mööbliga on siin valdavalt aeglane, metoodiline ja võitlused lõppvastastega pigem mõtlemist vajavate elementidega.

Mäng algab apokalüpsisega. Ehk siis sellega, mida ameeriklased juba aastaid oodanud on. Taevast sajab tuld ja põrgusigitisi, ühes nendega prantsatavad alla inglite armeed. Selle kaose keskel seisab korraga vaenupoolte vahel Sõda ehk War (piibelliku taustaga siis uuest testamendist, ilmutuste raamatust 6:4), üks neljast apokalüpsise kurjakuulutavast ratsamehest. Sõjal ei ole kummagi võitleva poole suhtes erilisi tundeid, tema on kolmanda osapoole, lepitajate esindaja. Parimaks lepitusvahendiks on esiotsa tema hiiglaslik mõõk nimega Kaoseõgard ehk siis Chaoseater. Kuid miskit ses korralageduses on mäda, teisi ratsamehi pole kusagil näha ning lühikese sissejuhatuse haripunktis surmab hiiglaslik deemon Straga taevaste vägede ülemjuhataja Abaddoni. Sõda annab Stragale pikemalt mõtlemata üle tahi, kuid lahingu lõpus kaotab kogu enda jõu ja langeb. Mõni aeg hiljem ärkab aga uuesti taeva ja põrgu vaherahu säilitava Charred Council'i palge ees. Viimased süüdistavad Sõda ainuisikuliselt apokalüpsise esile kutsumises, sest tegelikult ratsameeste välja kutsumiseks vajalikke pitsereid ei purustatud, seega pole neil mingit põhjust ka ilmuda. Viimaks nõustutakse Sõda tagasi maale saatma, kus ta omal käel tõele jälile võiks saada. Et aga lugu ülekäte ei läheks, saadetakse temaga kaasa Valvaja (Watcher), kelle häälenäitlejaks on legendaarne Mark Hamill ning kes ka siin sooritab väga muljetavaldava rolli. Varemete keskel saab ilmsiks, et viimastest sündmustest on möödunud ligemale sajand, inimkond on maa pealt unustusse pühitud ning deemonlikud ja ingellikud jõud heitlevad senini. Järgneb umbkaudu viisteist või enam tundi kestev seiklus, mille käigus Sõda mitte ainult ei taasta oma kadunud arsenali ja ei hukka sadu deemoneid, vaid jõuab jälile ka tema vastu sepistatud vandenõule. Oma võimete taastamisel on oluliseks karakteriks Vulgrimi nime kandev deemon, kelle käest inimhingede valuutat kasutades erinevaid võimeid, kristalle ja relvadele uusi kombinatsioone osta saab.

Siinkohal ei hakka pikemalt lahti rääkima mängu süžeed, iga huviline võib seda kas ise kogeda või siis vikisse uurima minna. Keskenduksin pigem kahele minu jaoks olulisele aspektile. Esmalt siis mängu graafiline stiil ja selle põhjalikum taust. Kogu mängu esteetika, relvade ja tegelaste disaini taga on mees nimega Joe Madureira. Kellele nimi tundmata, siis tegu on ennekõike ameerikalikku joont viljeleva koomiksiraamatukunstnikuga, kel on üsna omapärane stiil. Etteruttavalt võib ära öelda, et see stiil tõlgendub antud juhul mängusisesse mõõtmesse ülihästi. Kunstniku tegelased on erakordselt imposantsed, isegi vähima tähtsusega mudelid on tuntavalt mällusööbivate tunnusmärkidega. Sõda on vankumatu ja taganematu, stoilise rahuga kalkuleeriv koloss, kelle mõõk ja soomus loovad praktiliselt surematu aura. Sama käib deemonite ja inglite kohta. Viimased on küll mõõdukalt traditsioonilised (nii palju kui energiarelvi kandvad terasest tiibadega inglid traditsioonilised olla saavad). Erilisi kiidusõnu tuleb lausuda lõppvastaste ja muude oluliste tegelaste mudelite kohta (Samael, Vulgrim, Azrael, Tiamat). Ning viimasena tuleb tegelastest eraldi ära nimetada Sõja leegitsev, põlevast kivist nahaga sõjaratsu Ruin.

Teine oluline nüanss mängu juures on selle eepilisus. Juba avakaadritest saab aru, kuivõrd tigedad kõik need tegelased on. Praktiliselt kõikide rääkivate tegelaste hääles on räme, madal korin ja sügav tämber. Eepiline on ka sõnade sisu, enamusele tegelastest on omane lakooniline ja läbimõeldud kõne. Ning kui diplomaatia verbaalne pool otsa saab ja osapooled käe mõõgapideme järele sirutavad, siis on ka koreograafia ja eriti just vastaste eluküünlaid kustutavate lahingukäikude animatsioon silmapaistvalt massiivne.

Kui üldse nimetada mängu puudusi, siis kuulub nende alla kohati natuke segadusse sattuv kaamera. Üldiselt ei saa sellele midagi ette heita, kuid kitsates oludes suuremat sorti lahinguid pidades võib juhtuda, et kaamera manööverdamisruum otsa lõpeb ja mängija enam ööd ega mütsi ekraanil välkuvast aru ei saa... kuni game over ekraanini. Kuid sellele miinusele vaatamata on mängus enam kui küll head kraami. Kuigi olen põhisüžee kõige raskema keerukusastmega läbi mänginud, on mul veel koguda ohtralt artefakte ja uuendusi, kasutada spetsiaalseid loitse ja lisarelvi. Peale nende on maailma peidetud veel ka neli legendaarset relvade modifikaatorit, millest ma senini vaid ühe kätte olen saanud. Kuigi seda tegevust pole teab mis maailma jagu, kulutan selle toreda plaadi peale veel nii mõnedki tunnid. Nii mängu lõpp kui ka selle käigus toimuv viitab tugevalt järje võimalikkusele. Ning nüüd, kui esimene mäng nii tugeva sooritusega maha on saanud, ootan ma mistahes lisa olemasolevale pikisilmi.

Olulisemad detailid:

1 viimaseid kommentaare:

The Man ütles ...

Hea ülevaade, alustasin selle mänguga täna ning seni meeldib väga. Peab täpsemalt kaaslast kuulama, kas tõesti on tegu kuulsa näitlejaga :)