Alternating Wallpaper

kolmapäev, 8. aprill 2009

HOGIRE ehitamispäevik III

Üsna kiiresti see teema otsa sai, aga HOGIRE on nüüd lõplikult komplekteeritud ning riiulisse pandud. Kuigi lubasin ohtralt omaenese fotomaterjali selle teema illustratsiooniks, pean lugejaid kurvastama: Tartust kaasa toodud kaamera kvaliteet on liiga nigel (~4-5 aasta vanune küberpauk, 3,2 megapikslit), et sellega lähedalt piisava teravusega fotosid teha. Klõpsisin küll igasuguse kauguse pealt, aga täpsemate detailide nägemiseks on isegi keskmise distantsi pealt fotod liiga hägused. Seega pean ma kunagi kas mõne etema kaamera enesele muretsema või siis esivanematelt nende tegusamat pildikasti laenama, millega mina loomulikult mitte midagi teha ei oska. Ent siis mõne sõnaga HOGIRE esimese faasi viimistlemisest.

Esmalt liikuvatest osadest. Masina korpuse tagumises otsas asuv luuk on pärast komplekteerimist üks keerukamalt avatavaid elemente, sest liugmehhanism, mille peal see elab, ei taha kuidagi sujuvalt liikuda. Hingede peal loksuv luugi alumine pool aga ei taha kuidagi lõplikult sulguda, kuid õnneks ei näe ma kummalegi liiga palju liigutamist ette. Õlaliigeste habras liigendkoht ei ole siiani järele andnud, kuigi õige nurga alt vaadates on võimalik väga hästi tuvastada, milles täpsemalt probleem on ning kust lagunemine varem või hiljem alguse saab. Muud liigesed on enam-vähem korralikud, muretsevalt peaks ära nimetama jalalabad, mille poseeritavus päkale rõhku asetades on väga piiratud. Kitsaskohaks on sääre eeskülje alumised kaunistused, mis liiga kiiresti liikumisruumi ära söövad. Randmest lähtuv poseeritavus on minimaalne, mis on mõnevõrra kurb, sest sellel mudelil on karbis kaasas - minule teada olevat esimest korda - ka avatud käe mudelid. Viimaste efekt on üllatavalt hea, lisades mudelile üldiselt suuresti panache'i. Üleüldse on käte ja õlgade liigestatus varem ehitatud mudelite kõrval mõnevõrra suurem, võimaldades väga huvitavaid poose luua. Negatiivsest küljest peab mainima vaikimisi vasaku õla külge ehitatud raketikonteineri luukide viletsaid ühenduskohti: isegi ette nähtud amplituudiga nende luukide avamine tähendab seda, et luugid ise oma hingedest välja tulevad. Kohmakas möödalaskmine, mida omal käel parandada suhteliselt tülikas. Muu arsenali kohta veel nii palju, et parema õla külge ehitatud radar mõjub efektsena, aga vasaku küünarvarre energialõikur mitte nii väga. Loomulikult on AC maailma energialõikurid väga erinevad GUNDAMi või muude sarnaste animatsioonide omadest. Seal, kus sarnased alternatiivrelvad töötavad peaaegu füüsiliste terade manifestatsioonina, realiseeritakse AC mängudes tera ainult põgusaks rünnaku hetkeks. Seega on keeruline seda mudeli peal taasluua või üldse ette kjutada. Viimaks tuleb ära öelda seegi, et HOGIRE pea oma efektsusega väga palju kiidusõnu ei teeni, animeerituse ja poseeritavusega veelgi vähem. Kuid erinevalt teistest NX mudelitest on siin pea väga laia platsi peal ning mitte kitsas pilus, nagu näiteks AALIYAH puhul. Kontrast on tugev, kuid vähem muljetavaldav.

Mõne sõnaga värvidest. Üldiselt võiks mudeli suure karbi kuu peale saata, sest seal kujutatud fotod on praktiliselt butafooria. Kui kaanepildilt jääb mulje, et värvimist vajavad komponendid on ruske või pronksise tooniga, siis tegelikult ei tööta pronksvärv selle mudeli peal üldse. Valisin nende juppide toonitamiseks klassikalise kuldse ning tulemus on tunduvalt etem ning sugugi mitte nii pealetükkiv, kui seda esiotsa pelgasin. Koostamisjuhendi värvilised materjalid on värvide parem kajastus. Kasutasin paljude tumedamate komponentide ning rattaskeeme simuleerivate mehhanismide katmiseks ka matti metalli emuleerivat lahust (metalizer) ning tulemus oli ka minu amatöörliku pintslitöö puhul peaaegu rahuldav. Suuremate pindade tarbeks on kahjuks värviprits ehk siis airbrush hädavajalik. Siiani olen ka targu eemale hoidnud HOGIRE paneelijoonte ning põhikorpuse ülaosas asuvate liigenduste värvimisest. Olukorra paranedes otsin enesele mõned paremad pintslid ning proovin siis uuesti, kuigi sellele peab ilmselgelt eelnema mingil tasemel mudeli uuesti lahti võtmine (mida ma eile ka juba korra tegin, kuna ilmnes, et olin käed valepidi komplekteerinud). Samuti olen kindel, et pea ümbrus vajab mingil määral toonitamist, kasvõi helehalli ehk siis hõbehalli emailigia, aga ka sinna ei julge praegu ligi tükkida.

Mida siis kokkuvõtteks selle mudeli kohta kosta? Esmalt seda, et HOGIRE on kindlasti väga imposantne ning sümpaatsete proportsioonidega masin. Ilmselt oleks väär väita, et mudel on kohane ka päris algajatele, jäägu nondeks ikka robustsemad GUNDAMid ja muu võrdväärne. Kindlasti on HOGIRE siiani lihtsaim NX masin, sest minu poolt esimesena ehitatud AALIYAH hakkab sedamööda, nagu ma punasele eriväljaandele lähenen, üha keerukam tunduma. Teiste sõnadega, esimene mudel sai suuresti entusiasmi laines valmis ehitatud ning hirmutab nüüd oma pooleteisemillimeetriste iluliistudega kapi otsast. Siiski loen ma HOGIRE kergemalt komplekteeritavate mudeli sekka, seega võib igaüks, kellele see huvi pakub, oma käega ära proovida. Kes soovib näha, mida tõelised meistrid (seega mitte mina) mudelitest valmis ehitada suudavad, siis voilà:Mis nüüd edasi saab? Nädalavahetuse lõppedes tõin pealinna FASCINATORi karbi, mille peal olen siiani eksperimenteerinud mati musta värviga ning lihvimismetoodikaga. Matt must omandab pintslitöö tulemusena katastrofaalse väljanägemise ning lihvimisest ma parem ei räägigi, sest see on veel kurvem. Küllap aeg annab arutust ning siin on kindluse mõttes netist leitud foto selle kohta, milline FASCINATOR ligikaudu välja nägema hakkab:Samal ajal ootan ma hirmuga, et need kavandid siin tegelikkuseks ei saaks.

malbet melomuusikat mudaselt mõttetusse argipäeva

0 viimaseid kommentaare: