Alternating Wallpaper

kolmapäev, 25. märts 2009

Watchmen (2009)

Koomiksifilmidega on pärast 2008. aastat igavesti keeruline, sest THE DARK KNIGHT tuli ja tõmbas enamusel vaiba nii kõvasti alt ära, et siiamaani tuharalihas sinine ja paistes. Igatahes peab kogu kaader nüüd oma tulevased linateosed üle vaatama, sest vastasel juhul lõpeb kogu see huumor sama jubedalt, nagu WOLVERINE (DEADPOOL on lõppvastane, enamus fänne tahab kino põlema panna). Et põhiteemast veel natuke kaugeneda ning hoogu võtta, siis näiteks fantastiline nelik (seega juba selle düsfunktsionaalse perekonna kolmas film) saadeti tagasi molberti ette, et tooni tumedamaks mäkerdada - just nimelt pimeduse rüütli vaimus. Selleks, et kaunisse kolmapäeva veelgi enam stressi tuua, võib mõtiskleda, mida sellised arengud tähendavad THORi, IRON MANi ja CAPTAIN AMERICA jaoks.Kuid WATCHMEN on teistsugune. Võttes arvesse, kui pöörane on selle algmaterjal, kuivõrd üle vindi asjad teinekord keerataksegi, võiks arvata, et tõlgendus- (seega eksimisruumi) paberilt filmilindile on maa ja ilm, kuid film ja raamat on teineteisele lähemalgi, kui oodata oskasin.

Juba avakaadritest alates on detailide rohkus sedavõrd laes, et ilma piisava kohanemiskiiruseta jookseb juhe lihtsalt kokku ning edasi võib keskmine vaataja kaks ja pool tundi vahtu välja ajada. Täpselt nii pikk see teos ongi ning vähem motiveeritud vaatajal tekib kindlasti veel enne poolteist tundi mõte, et tahaks jalgu sirutada. Teiste sõnadega: ärge viige oma pürjelitest sõpru ja muid prostituute seda filmi vaatama, nad surevad sinna lihtsalt ära. Põhjuseks on kindlasti seegi, et teema meile, kes me nende sündmuste ajal teisel pool raudset eesriiet olime, sedavõrd ebatervelt lääneliku mentaliteedi kajastusena mõjub.

Võttes arvesse ka seda, kui valusasti lääne ühiskond iseendid jalga on tulistanud viimase kümne aasta jooksul, on siin filmi kulminatsioon raamatuga võrreldes asendatud millegi ebatavaliselt igavaga. Huvitav oleks seega mõelda, kuidas töötleks keskmine mõistus seda filmi ja raamatut, kui lugemine järgneks kinos istumisele?

Jäägu teemasse mittepühendatute ülesandeks inimloomuse, armastuse, isolatsiooni, õiglustunde, üleoleku ning ohverduse teemade rägastikust üldsüžee välja noppimine ja töötlemine. Minul piisab vaid öelda, et kogu selle koreograafia ja nüansirohke kõverpeegli juures oli enam meeldivat kui ebameeldivat.

Ridamisi vähem või vähetuntud näitlejate hulgast tuleb eri kaliibriga esitusi, mõned vähem (kaanetüdruk MALIN AKERMAN) ja teised enam (JACKIE HALEY) õnnestunult. Loomulikult on kino enam fookuses dialoogi poolest sisul risti ja põiki jalus - eriti valusasti mõjub see viimaks kurikaelte ja muude kandvate liinide lahtiseletamisel, millega raamatus kaetakse terved leheküljed, ekraanil aga vaid põgusad hetked.

Eraldi hea sõnaga peab ära nimetama filmi muusikavaliku. Ei ole mina veel näinud selle kaliibri kino, kus ridamisi lastakse Nat King Cole'i, Bob Dylanit, Jimi Hendrixi, Janis Joplinit, Leonard Cohenit ning Wolfgang Amadeus Mozarti. Samas ei kujuta suuresti ettegi, kas see virrvarr kusagil mujal efektsena mõjuks, aga siin resoneerus helitaust pildiga eriti teravalt.Kindlasti saab sinikiireplaat kunagi eneselegi riiulisse muretsetud, kuid mitmekordne vaatamine ei paku siin vist enam palju muutust.

0 viimaseid kommentaare: