Dream Scene

BAKA.EE 9. aastapäev

2012-01-30T15:28:00.002+02:00

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi paari nädala jagu. Ning sellesse päeva, kui ma hakkasin ehitama oma master grade GN-X mudelit (umbes selline). Olin just suutnud oma Full Armor rohelise koletise pinnatöötlusega totaalselt ära rikkuda ning võtsin selle 00 masina ette, sest tundus lahe. Ei mäleta, miks ma selle kunagi endale tellisin, aga ehitamise käigus hakkasin uuesti aru saama. See on väga mõnus, voolujooneline ja samas eriskummaline soomus. Hoolimata selle pompöössetest jalgadest on masina üldine esteetika ja väljanägemine minu jaoks väga meelt mööda. Ning umbes samal hetkel, kui ma GN-X kokku oli saanud, pandi minu varem tellitud master grade QAN[T] Jaapanist teele. Ootan selle ehitamisest sama palju rõõmu. Kuid selle kõrval võtsin nõuks Gundam 00 teise hooaja üle vaatamise. Ning tee mis sa tahad, hea sari tundus minu ära pestud ajule. Isegi muusika oli kuulatav. Kuid tööväsimus tappis vaatamise hilisematel õhtutundidel pidevalt ära, silmad vajusid vägisi kinni ja lõug kukkus vastu lauda veriseks.

Päev enne kokkutuleku ametlikku algust - reedel - pagesin kontorist õige vara, sest pidin jõudma isa juubelile Tartusse. Sinna sai läbi miinuskraadide ka jõutud ning reedene päev kulges kiiresti. Veel kord suured tänud korraldajatele ja sünnipäevalapsele õnne ning tervist. Hilisematel õhtu- ehk siis hommikutundidel andsin veel viimaseid lihve oma tagasihoidlikule mecha-viktoriinile ning tegin valmis spetsiaalsed vastuste lehed. Mis täitsid oma hilisemat ülesannet suhteliselt hästi (seega järgmine aasta kasutan vastuste lehtede Mark II versiooni).

Laupäeval ärkasin ebatavaliselt vara, pakkisin oma karavani kokku ja liikusin etteantud kohtumispaika kohalikus bensiinijaamas. Autojuht oli lubanud hilinejad mitte ainult maha jätta, vaid nendest ka kindluse mõttes üle tagurdada, seega püüdsin olla täpne. Kuna eelnev õhtu oli minu varutud provianti kergelt vähendanud, siis külastasin haigutavate müüjatega Lõunakeskuse toidupoodi ja täiendasin tagavarasid. Sõit läbi karge hommiku Viljandi poole võis alata. Peale minu morbiidselt rasvunud kere mahtusid autosse veel Specter, Riion, Poriseja ja kapten xin. Sõit kulges viperusteta ja kuna keegi Viljandisse ei kippunud, siis sõitsime sealt otse mööda, edasi oma ürituse toimumise paigaks valitud Kopra Talu poole. Ning nõnda juhtuski, et olime esimesed saabujad. Eelmine üritus alles pakkis ennast kokku, seega lämisesime niisama koridoris ja tegime aega parajaks. Tasahilju hakkas seltskond kogunema, seega võtsime peamaja piljardisaalis platsi ja hakkasime teemasid analüüsima. Esimene teema oli kümneaastane Ardbeg, mis kõigile huvitatutele mokka mööda näis olevat. Kahjuks oli teema lühemat laadi ja nõnda pidime kiiresti hakkama mõtlema teise teema peale, milleks oli kaheteistaastane Glenlivet. Mis oli märksa kahemõõtmelisem teema ja paljud oli selle nüanssidevähesuse pärast kurvad. Enne veel, kui too teema lõpetatud sai, pidi juba kihutama Karksisse lisateemade järele, sest teemadest huvitatute ring osutus oodatust suuremaks. Kui põnevamad teemad otsa said, siis läksime edasi mingi eriti jubeda viski joomise peale. Ning teemade kõrvalt jäi aega arutada Varssavi ööklubide, uute filmide, Indrek Hargla, vanade autode, rahvaloenduse, metroseksualismi, halva Ukraina õlle, ulmekirjanduse, šokolaaditükkidega küpsiste, kodumaise päevapoliitika, interveebides lõppeva ruumi, ülihalva juustu, fotoaparaatide, telesarjade, koomiksite, halva uue muusika ja veel paljugi muu üle. Praktiliselt ainus teema, mis kajastust ei leidnud, oli animé. Ürituse murumänguline pool jäi tagasihoidlikuks, sest väljas oli ilm krõbe ja korraldajad polnud vist eriti muid põnevaid seltskonnamänge ja kintsukloppimist ette valmistanud. See-eest oli elav legend Random Hero kokku kirjutanud hirmuäratavat laadi viktoriini, milles mina ainult kolme vastust teada oskasin. Meie meeskond jäi kolossaalsel kombel kaotajate leeri. Kui päike metsaviiru taha puhkama läks, pakuti õhtueineks muhedat frikadellisuppi ja pärast seda häid ahjusoojasid kaneelirulle. Mis õite head olid. Pärast õhtusööki oli aeg küps minu mecha-viktoriini jaoks. Kurvastusega pidin avastama, et kohapealne projektor koledaid näguripäevi näinud oli ning et minu spetsiaalselt eriti kõrge resolutsiooniga ettekanne selle kaudu nagu läbi lukuaugu või sea silma vaadatuna näis. Seesinane projektorinäss hävitas ka ära minu geniaalsed pildiküsimused. Ilmselt tuleb hinnata, kas järgmine aasta pildiküsimustest loobuda või siis miski etem masinavärk näitamiseks varuda. Viktoriine tulid appi parandama eepilised õppejõud Specter, totoro ja udibaka. Nende abiga said võitjad kiirelt kirja ning sedasi ma jagasin paremate soorituste ja kiiremate teadmiste eest erinevaid teemakohaseid auhindu. Kuna majanduslangus ka minu tasku pihta noaga löönud on, nii et kubemest veri väljas, siis püüdsin auhindade keskmisest madalamat kvaliteeti lämmatada sodi rohkusega. Loodetavasti ei pettunud inimesed nendes liialt. Sellega sai ürituse ametlik pool ühele poole, huvilised jagunesid huvigruppideks: kes vihtus suures saalis tantsida, kes laskis saunasoojal endid silitada või kes sarnaselt allakirjutanule istus ühes seltsilistega ja arutas maailma asju huumori võtmes edasi.

Ligemale kella poole neljast hommikul (mis ometi veel oli varajane, kui me veel noored olime) hakkasid ka staažikamad võitlejad ära kukkuma ja nõnda seadsime sammud magala suunas. Olles nukkumise eesmärgl pikali heitnud, kostus läbi seina kummalist kraapeheli, nagu oleks keegi surnud hobust raspeldanud. Eeldusega, et tegemist oli kellegi õnnetu hingamiskatsetega, kommenteerisin sedasama heli oma toanaabrile Metsavanale, kes selle peale ootamatult ägestus ja poolalasti koridori tormas, hakates kõrvaltoa uksele prõmmima ja norskamise lõpetamist nõudma. Toast väljus ehmunud Random Hero, kellel läks ähvardamise peale momentaalselt kõht lahti. Nagu arvata oleks, on tal sellest konfrontatsioonist põhjustatud seedehäired tänini.

Hommikul ärkasin tundega, nagu oleks eelmine õhtu maratoni jooksnud. Kiirelt kirgastavate abivahenditega tõmmati ainevahetus jälle käima, soeng pesti puhtaks ja silmnägu nii sirgeks, kui see antud larhvi puhul inimlikult võimalikuks on osutunud. Pärast hommikusööki nukkusin veel tunnikese oma toas ja vaatasin igavusest telefonist Rik Mayalli nooruspäevade esinemisi. Keskpäeva paiku asuti teele tagasi koletu pealinna poole, seekord pakkus küüti Navistar ja Maria ja tagaistmel istus päevinäinud Trash. Nõnda me siis karges talvepäevas kulgesime, mina häirisin autos kõiki inimesi valjuhäälselt videomängudest ja ksenomorfidest ja filmidest (kus Guy Pearce mängib) rääkides. Arutasime ka kõiki neid oodatud filme, mis see aasta huvi hakkavad pakkuma ning mille loetelu tegelikult siin paremal ääres ka vist olemas on. Kusagil... seal paremal ääres. Märkamatult jõudsime pealinna, tänasin sõidutajaid ja võtsin toidupoest natuke seemneleiba koju kaasa. Toppisin kõige koledamini kannatada saanud riided pesumasinasse ja vaatasin edasi magamise asemel hoopis Gundam 00 teise hooaja viimased osad ära. Ning seepeale sinna otsa veel selle filminikerdise ka. Film polnud enam suurem asi, aga lahingute koreograafia oli muidu nigela süžee kõrval täitsa korralik, efektid ja polügoonid samamoodi.

Tänud korraldajatele ja kõigile, kes oma kohalolekuga üritusele tooni andsid. Suuremad ekstsessid jäid olemata (which is a lie) ning kuniks järgmise korrani riputame animé-mütsi jälle kapis nagisse. Kuna järgmine aasta saab seltskonnal kogunisti 10 aastat koos käidud, siis on oodata eriti tegusat üritust ja erakorralisi külalisi, kes oma nägu sel aastal näidata ei söandanud. Ite, missa est.

Underworld: Awakening (2012)

2012-01-25T11:16:00.001+02:00

Ning ongi esimene bona fide selle 2012. aasta film ära nähtud. Pungis silmil minu ajaveebi lugejad teavad ehk teine kord hiirega nihu trehvata ja eksida minu sinikiirekollektsiooni loetellu. Ja seal on kogunisti kirjas, et minul kõik kolm eelnenud allilmafilmi riiulis seisavad. Just nimelt seisavad, sest kuigi pingul lateks ümber Kate Beckinsale'i tuharate vahest jälle meelde tuleb, ei ole neist ühestki üle keskmise rappimist loota. Neljanda lisasin vaatamiseks pooleldi teades, et sellega jooksma hakanud kinoaastale ehtsalt odav maitse külge saaks. Eks ta üks paras käkk ole. Nüüd sellest käkindusest pikemalt.

Esimeses ja teises ja kolmandas filmis mürasid vampiirid ja libahundid tasahilju kulisside taga, inimesed tammusid lihakarjana niisama. Vereimejate ja kutsade vahel oli vimm, sest kunagi orjadena vampiire teeninud libahundid hakkasid tasahilju raamatuid lugema ja siis oma endiseid peremehi sööma. Kõik oli täitsa normaalne ja arusaadav, aga siis sepistati libahundi ja vampiiri ristsugutis valmis, kes juhtumisi ka vampiiride karmi võitlusmemme Selene'i (Kate Beckinsale) suur armastus oli. Õnnetu paarike eksles konflikti piirimail, kumbki leer ei tahtnud himuraid noori oma vastutusele võtta, pigem prooviti segaverelist maha tappa. Mis loomulikult ebaõnnestus ja selle käigus sai mimmust hoopis ka mingi segavereline olevus, justkui omakorda. Et siis umbes sealt hakkab antud lugu pihta, inimesed on sedakorda agressiivsemaks muutunud ja on alustanud kõigi ööelukate tapatalguga. Nii vampiirid kui ka hundid lastakse armutult sodiks ja nõnda nende numbrid siis kahanevad. Armunud Selene ja Michael (Scott Speedman) üritavad veel õigel ajal pageda, aga sitt lendab üsna sirgjooneliselt ventilaatorisse ja paarike nabitakse kinni. Preilna lateks ärkab mingi aeg hiljem pea alaspidi, alasti külmkapis, leiab lateksi veel strateegiliselt õigel ajal üles ja põgeneb teadmata kohast teadmata suunas. Selgub, et vahepeal on tervelt kaksteist aastat mööda tiksunud, ei vampiiridest ega muudest libaloomadest pole vaat et midagi alles jäänud ja kummalised laborid sooritavad allesjäänute peal kummalisi katseid. Hübriidmetroseksuaalist Michaelist pole kippu ega kõppu, selle asemel on mingi emost ennast lõikuv plikatirts, kes on samuti hübriid. Ja tuleb välja, et Selene'i tütar. Ekslev ema ja tütre paarike leiab maapõues redutava vampiiride klanni, kes aga nendega midagi teha ei taha. Tuleb välja, et libahundid on kõige kurja eest vastutavad ja et nemad kulisside taga eneste jaoks tugevdavat eliksiiri kokku keedavad. Ülejäänud film on vähem ja rohkem aegluubis põmmutamine ja rappimine, midagi eriti kirgastavat siis oodata pole mõtet.

Praktiliselt terve film on sellist poseerimist täis.

Vampiiride ja libahuntide hübriidiks on esimeses ja teises filmis põhimõtteliselt keskmisest viletsama maniküüriga neeger. Michael tõmbub transformatsiooni järel sinakaks nagu Norra öö, aga selle võrra on ta hirmus tugev ja teab veel mida. Kui Selene'st ülivõimetega olevus saab, siis temaga ei juhtu midagi, kogu lisajõud on kulisside taga. Kuidas nad siis seda olukorda täiendada oskavad selles uues filmis? Noh, see plikatirts nimega Eve läheb kuidagi kergelt helesiniseks ja näitab oma pesumodelli tasemel hambaid. Mina olen muidugi väga piiratud inimene, aga ausalt öelda ma lootsin väheke enamat. Ning mida on võetud nõuks teha libahuntidega? Kuna neid ei saa eriti ümber disainida, siis on uue liigi libaloomad lihtsalt kolm-neli korda tavalistest karvakandjatest suuremad (inimkujul mängib uut kutsut Tudoritest tuttav Kris Holden-Ried). Igav, vaimuvaene jätk keskmisest muidu mannetumale õuduskomöödiale. Efektid on rahuldavad, aga see on kahjuks ka nende lagi.

Underworld: Awakening ei vääri kinokülastust. Kellel ihulähedase riietuse osas suurem fetiš on, see leiab oma raha eest interveebidest paremat materjali.

50/50 (2011)

2012-01-20T20:23:00.000+02:00

Eelmine aasta vaatasin ühte Paul Giamatti viimast filmi, seekord nimega Win Win (2011). See oli rahulik peredraama, kus tegelikult midagi ei juhtunud, elu oma argiste murede ja rõõmudega oli teemaks ning teose läbi ei saanud keegi ilmtingimata paremaks inimeseks. Korraks isegi tegin ajaveebi tolle linaloo kohta sissekande mustandi, aga kui pikemat analüüsi välja hakkasin mõtlema, siis sain aru, et tegelikult pole midagi uurida ega puurida. Elu sellele omaste tõusude ja mõõnadega võib olla liiga tavaline, eriti seda tolle filmi puhul. Selle aasta esimestel nädalatel nägin viimaks ära Jonathan Levine'i 50/50 (2011), mis jättis natuke etema mulje ning nüüd võtan nõuks sellest pisut kirjutada.

Nõustaja ja patsient.

Noor raadioajakirjanik Adam (Joseph Gordon-Lewitt) elab tagasihoidlikku 27-aastase elu. Elab kokku tüdruksõbraga ja kulutab vaba aega ühes oma lähima sõbra ja kolleegi Kyle'ga (Seth Rogen). Elu nagu iga teine kuni selle päevani, mil peategelasel diagnoositakse eriskummaline, haruldasemat sorti vähkkasvaja ning interveebide põhjal on tema ellujäämisvõimalus sellega 50%, pärast metastaasi alla 10%. Nagu arvata oleks, siis mehele lähedased inimesed reageerivad omasoodu. Suhe tüdruksõbraga läheb kiirelt rööpast maha, võõraks kasvanud ema reageerib üle, töökaaslased peavad vaat et avalikke matuseid jne. Tohtrid kirjutavad enne lõikust ette kemoteraapia, mis võtab tervisest oma osa. Seal kohtub noor Adam teiste ravi saajatega, Alani (Philip Baker Hall) ja Mitchiga (Matt Frewer). Üheskoos vaadatakse oma ühist kurba nimetajat läbi pisut värvilisema prisma. Peale organismi laastava keemia suunatakse noormees ka nõustamisse, kus tema ihuarstiks on nooruke doktorant Katherine (Anna Kendrick). Eks patsiendist noorem nõustaja tundub osapooltele omamoodi imelik, aga nii see asi kord välja on kukkunud. Tasapisi hakkab isolatsioon ja kurbus peale tulema, tervis kahaneb koos keemiaravi ja väsimusega. Kuigi lõpp pole just eriti üllatav, siis ei hakka ma seda siin seekord lahti kirjutama.

Paremad päevad.

Seesinane vähidraama tuli vaatajale meeldiva üllatusena, ehk siis vähemasti oli eufooriline meeleseisund säherdune, et sai seda vaoshoitud tükki nautides vaadata. Gordon-Lewitt täidab peaosa suhteliselt veenva kvaliteediga, eteldes olukorra tõsidusele vastu minnes kainelt ja kalkuleeritult käituvat eneseteadlikku, pühendunud noorukit. Kendrick visandab ekraanile kõhkleva ja kogemusteta, ebalevat sorti terapeudi mudeli väga andekalt, aga selle kvaliteet ei ületa kunagi keskmist, langedes samale tasemele, kust leiab näiteks Claire Danes'i filmis Shopgirl (2005). Kõikumisi kohtab, aga üldmulje ei saa sellest rikutud. Mis aga tuli pigem üllatusena, oli Seth Rogen, kes selles filmis suudab pigem hoiduda temale muidu omasest tõpranäo mallist. Peategelase parim sõber on murelik, ustav kaaslane, kes püüab Adamit aidata nii avalikult kui ka kulisside taga. Tema on see, kelle najal nooruki elu haiguse keerukamatel etappidel koos püsib. Filmi tempo ja suhtumine on hoolimata tõsimeelsest teemast nooruslikkusele kalduv ja positiivne.

Rahulik ja tegus vaatamine, mida julgeb teistelegi soovitada.

Dracula III Legacy (2005)

2012-01-20T11:42:00.000+02:00

Üks päev taolises semi-eufoorilises tujus töölt tulles sattus ette selle va rajaka filmi plaat ja pikemalt mõtlemata mõtlesin sodi endale sisse tõmmata nagu kaks purki aspiriini koos kummeliteega. Järgnev on ülestähendus sellest jubedast roppusest, mis silmanärvi pidi sisalikuajuni hallolluse ära traumatiseeris. Tegelikult on viimasel ajal noid filme hulgim ära vaadatud. Stressi on alanud aasta ohtrasti pakkunud ja kuna paremaid ventiile pole leida olnud, siis vahutan parem erakordselt halbadest filmidest oma emoveebi vahendusel. Sest nagu teada on, siis on halbade filmide hurjutamine tunduvalt lihtsam kui kvaliteetse meelelahutuse lahkamine.

Pask.

Selleks, et kõike ausalt ära rääkida, tuleb minna ajas tagasi peaaegu kümme aastat. Prügikala Patrick Lussier, kes meenutas parematel päevadel Andy Sidarist, möllis kokku oma tõlgenduse igipõlisest Vlad Tepesi loost. Kuna film pidi kinolinale jõudma 2000. aastal, siis saigi nimeks panna Dracula 2000. Belgias anti film videolevisse kaks aastat hiljem, nimega Dracula 2002, mujal maailmas 2001 ja nii edasi. Filmi tõmbenumbriteks olid Jeri Ryani rinnad ning vähemal määral noored Omar Epps ja (tagasi vaadates pea äratundmatu) Gerard Butler. Ise nägin selle telekoomuski ära ammuilma sakslaste taevakanalitest, loomulikult lastesaateni tsenseeritud kujul (loe: veri ja soolikad lõigati välja, aga paljas ihu jäeti alles). Teos oli rumal ja halb ja täis jaburat pseudovampiiride teemat, sülitades Stokerile ja teistele eelkäijatele. Kui ma pärast selle postituse pealkirjas nimetatud ogaruse kohta tausta hakkasin uurima, siis tuli välja, et Lussier lasi oma düsenteerial edasi vahutada ja kaevas kusagilt nurgabaarist pardale Jason Scott Lee. Jälk odava rahaga kino tegemine võis seega jätkuda.

Parbeküü.

Pole teada, mis juhtus teises filmis (Dracula II Ascension (2003)), aga selle saastamaratoni alguses leiab vaataja eest segasevõitu preestri Uffizi (Jason Scott Lee), kes on kuidagi teravhambuliste poolt pureda saada ja nüüd kuidagi pooleldi võitleb oma verejanulisema küljega. Tema tentsikut mängib mingi kretiin Jason London, kelle ülesanne on Lee'd paremas valguses paista lasta. Jaht peamise vereimeja Dracula järele viib mehed Rumeeniasse (sest seal oli ilmselgelt kõige odavam seda lurri linti võtta), kus kohtutakse mingi ajakirjanikust prostituudiga, enamus kohalikke ja muid tuttavaid hammustatakse pooleks, kõigel on väga odav maitse ja efektid on parimal juhul nagu vanades vene multifilmides. Lee krigistab ainsana üsna palju hambaid, mis tundub sihitu... ja halb. Eraldi tuleb ära nimetada filmi haripunktis, ehk siis viimase veerandtunni jooksul toimuv lahing vana kurja vampiiriga, keda mängib miskipärast Rutger Hauer. Siin on ridamisi probleeme. Esmalt näeb Dracula pesemata ja kuidagi rokane välja, pooltes stseenides on tema näol kestendav nahk ja pooltes seda ei ole. Kontinuiteet polnud ilmselt tegijate sõnavaras. Sellele lisaks on Rutgeri dialoog linti võetud nii halva tehnikaga, et sellest pooli sõnu aru ei saa. Ning kolmandaks kasutab mees relvana mõõka, mis on sõna otseses mõttes silmnähtavalt plastmassist tehtud ja tundub umbes sama ehtne kui PIP-implantaat. Filmi lõpus rapitakse vana vereimeja ära ning tema kohale asub endine preester, sest kurjus eelmise tropi seest on nüüd temaasse pugenud.

Jah.

2005. aasta alguses ehk siis sellele eelnenud aasta lõpus tuli veel enne ülal kirjeldatud, ee, asja pasatorust film nimega Blade Trinity. Mis oli omaette ebameeldiv käkk ja ilmselt oleks Wesley neid kuni otse plaadile lükatud soperdisi veel edasigi jurssinud, aga mingi hetk pandi neeger omataoliste juurde vanglamüüride vahele ja keegi teine pole viitsinud nii põhjalikult päevakõndijaks hakata. Ja sedasi me saime siis erinevaid jõledusi, mis vampiiriteemat pidid elus hoidma. Siinkohal tooksin analoogi, mille alusel neid otse videosse minevaid filmikesi vändatakse. See on nagu algajate noolemängu võrdkuju - kord tabab märklauda sisse- ja kord väljapoole. Esimene kõnealuse sarja film oli enam-vähem veel nool märklaua pihta, näidati sügavat dekolteed ja natuke tobedat vereimurlust. Teise filmi puhul kukkus nool küll märklauast mööda, aga jäi vähemasti seina sisse tolknema. Kui kolmanda filmi võrdkujuna võiks nimetada, et nool visati mööda märklauast, isegi seinas ja et see leidis kuidagi oma tee mingi segaverelise juudist produtsendi kuklasse.

Dracula III Legacy ei vääri vaatamist mitte mingist konditsioonis. Samas on see jätkuvalt parem Twilight seeriast.

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

2012-01-03T07:33:00.000+02:00

Isegi kui mõned kuiva nahaga Doyle'i austajad Guy Ritchie esimese meisterdetektiivi taastõlgenduse peale nina kirtsutasid, jättis too mulle hea mulje. Käisin sedasinast esimest osa toona isegi koos legendaarse filmikriitiku Jürisooga kinosaalis kaemas. Ning hiljem ostsin endale sinikiireplaadi riiulisse, sest teine kord on nende plaatide peal olev kvaliteet kohalikust kinostki etem. Pluss ei pea kohalike segavereliste värdjate venelaste jaoks topitud topelttiitrite vahelt pilti piiluma. Esimene film oli värske puhang hollivuudi muidu tooresse kinoplatsi, seega lootsin teisest osast vähemalt sama toredat elamust. Miks seda niimoodi ei tulnud ja miks täpsemalt teises osas pettuma pidin, sellest nüüd mõne sõnaga täpsemalt.

Kummalisevõitu poissmeesteõhtu hommik.

Erinevalt esimesest osast, kus Moriarty vargsi nurga tagant piilus ja pealtnäha oma suuremaid plaane salaja menetles, hüppab siin mees (Jared Harris) esimesel võimalusel rambivalgusesse, mürgitab ära sulni Irene Adleri (Rachel McAdams) ja kutsub Sherlocki (Robert Downey Junior) vaat et avalikult duellile. Samal ajal on teemaks John Watsoni (Jude Law) abiellumine, selle najal aga tegeleb Sherlock omal moel uurimustööga ja üritab kelmist Moriarty plaanidele ilmasõda alustada vett peale tõmmata. Jant on hüplik ja kirev, madin ei katke kunagi ja hinge ei lasta vaatajal eriti tõmmata.

Vaenlasega silmitsi. James Moriarty rollis Jared Harris.

Varjude Mäng ei tee midagi, mis oleks esimesest osast märkimisväärselt tegusam. Ühelt poolt on siin palju sarnaste naljade viskamist, mis juba esimeses osas platsis olid, teisalt on tegelased nüüd veel enam kinnistunud nendele omastesse kapslitesse ja ettearvamatust praktiliselt ei eksisteeri. Eelmisele filmile sarnased märulistseenid on taas teemaks, aga nende teravus on võrreldes eelkäijaga nõrgem. Lõpulahingu lihtsuse geniaalsus on aimatav, isegi kui mitte sugugi halvasti välja peetud. Kõik need muud aegluubis vehkimised ja kuulide eest pagemine (mida reklaamklippidest näha sai) tunduvad küll pädevad, aga ei anna lõppmuljele miskit juurde. Ritchie'le on ilmselgelt antud käsk müürlaste teemadest seekord eemale hoida ja sedasi näib kurjami taust hallivõitu. Kogu see jutt geniaalsusest ja absoluutsest ettenägelikkusest on paisutatud ja kui vaataja selle tühisusest aru saab, on tulemuseks pettumus. Kuid filmil on minu rumalais silmis veel üks, häiriv puudus: nimelt osatäitjate valik. Peaosalised Downey ja Law (ja vähemal määral viimase mõrsja rollis olev Reilly) on esimesest osast tuttavalt klantsitud ja kaunid nagu pühadejänesed, samal ajal kui teised - Harris ja Stephen Fry - tunduvad lausa ülekohtuselt konarlikud ja kärnased. Seda on koguni näha läbi fakti, et ameerikalikult laitmatud peategelased pidevalt tahma ja muu sodiga kokku määritakse, selleks, et nende kontrastsust muu kaadriga allapoole kruvida. Ehk on see pind ainult minu silmas, aga kui tagantjärele lugeda selle kohta, et üks potentsiaalseid kandidaate Moriarty rolli oli näiteks Brad Pitt, siis oleks see kombinatsioon ekraanil tunduvalt efektsemana tundunud. Isegi Mycrofti rollis olev Fry oleks sel juhul oma ekstsentrismiga kompotti kõlvanud. Vaatamata esimeses osas taidelnud Strongi viletsatele hammastele oli tollel mehel tugev karisma, pluss veel pooleldi maagiline taust. Mustlasprintsessi rollis olev Noomi Rapace ei oma selles teoses mitte mingit näitlemisele sarnast osalemist peale pingutatud meigi. Isegi Kelly Reilly, kelle ekraaniaeg draakonitätoveeringuga tüdruku kõrval üürike näib, näitleb viimase mannetute mannerismide ümber ringe.

Jooksuga kahurikuulide eest. Kahjuks iseloomustab see pilt tervet filmi.

Kaameratöö ja üldine toodangu kvaliteet on kõrge, aga kuidagi hingestamata. Suuremate kahurite jaoks kulutatud raha on läinud õigesse kohta, aga suuremat pauku neist tegelikult pole. Kuna filmi süžee on selline nagu ta on, siis ei aitaks Ritchie't siin isegi mitte aatompommi plahvatus. Loo juures on veel teinegi puudus: kogu jant on tõmmatud komöödia võtmesse, kuigi "justkui" pidevalt on kõigi elu ohus, siis tegelikult ei teki mitte kordagi tunnet, et midagi võiks halvasti minna. Ning see omakorda vähendab vaataja seotust tegelastega, kelle näiline naerulsui surematus pidevalt pildil ringi tantsib. Siirupine epiloog ja erakordselt maitsetu klišeede pundar tõmbavad üleüldist emotsiooni veelgi enam alla. Ritchie ei lähe sama teed, mis eelmises filmis: siin pole sedavõrd tuimestavat iga pisinüansi eraldi lahti seletamist epiloogi vormis. Kahjuks aga pole sellele isegi parima tahtmise juures siin filmis kohta, sest tegevus lihtsalt pole nii põnev ja keerdkäigud ei küündi lahtiseletamatu juurde.

Varjude Mängu võib soovitada ainult neile, kellele esimene film ülemäära suurt naudingut pakkus. Teised leiavad siit eest autopiloodil kulgeva märuli, mille ainsaks meeldejäävaks haripunktiks on surnud koer.

Drive (2011)

2012-01-01T07:32:00.001+02:00

Kuigi Drive'i ei olnud selles lühikeses 2011. aasta oodatud ja vaadatud filmide nimistus, mida paremal käel veel lugeda saab (mingi aja pärast kaob see sealt igavikku), siis tegemist on teosega, mis peaks olema iga kinoaustaja lõppenud aasta vaadatu hulgas. See on harukordne meeldiv üllatus, mis seob eneses palju minule meelepäraseid teemasid, kuid mis oma olemuselt pretendeerib ka vaoshoituma kinos käija võimaliku tarbitava paremikku. Etteruttavalt võin nimetada, et alles tükk aega hiljem ühendus minu rumalas rasvunud peas ära see nüanss, et filmi režii eest vastutab sama mees, kelle nimi on Valhalla Rising (2009) küljes: Nicolas Winding Refn. Olen toda 2009. aasta filmi oma ajaveebis kunagi ka arvustanud (sissekande leiab siit) ja selle sinikiireplaat on minu kollektsioonis auväärsel kohal. Aga nüüd kõigest täpsemini.

Kurblik armulugu peategelase ja naabripreiliga.

Nimeta sõitja (Ryan Gosling) elab vaoshoitud laadi, räpane väike korter ja tööots kohalikus autoparanduses mehaaniku Shannoni (Bryan Cranston) käe all. Poiss teenib lisaraha filmide tarbeks autodega trikke tehes, aga ööpimeduse varjus sõidutab kindlate reeglite järgi ka kuritegelikku elementi, pakkudes teenust kvaliteetse põgenemisrallimehena. Kõik kulgeb rahulikult, kuni mehel hakkab tekkima romantiline suhe oma naabrineiuga (Carey Mulligan). Viimase poja isa istub parasjagu vangis, aga sealt vabanedes on tol sundkorras käsk ühte kohalikku pandimaja röövida. Peategelane, kes nüüd on perekonnaga juba justkui tihedamalt seotud, nõustub röövleid sõidutama, aga sealt edasi läheb kõik juba allamäge. Pooleldi äpardunud röövi tulemusena leiavad kõik asjaosalised endid mässituna organiseeritud kurjategijate omavahelisse maadejagamisse ning nende paadunud kurjamite jaoks on lihtsaim väljapääs kogu rahvas lihtsalt ära koksata. Lugu, mille keerdkäike võiks igaüks oma silmaga vaadata, jätkub hoogsalt kuni lõputiitriteni.

Tsiviliseeritud vestlus peategelase ja gängster Bernie (Albert Brooks) vahel.

Drive toob ekraanile väga mitmevärvilise, aga tihedaks kiireks põimitud olukordade ja tegelaste kollaaži. Peategelane, kelle mentaliteet kõigub väga tugevate äärmuste vahel, demonstreerib ennekõike sihikindlust ja visadust, visandudes seejuures peaaegu deemonliku isendina, kelle jaoks sõiduriistad enam südamele lähedal on, inimeste asemel. Kuid tema olemus on siiski pigem inimlik, sest tema heatahtlikkuse kaalub üles ainult tema enese soov elama jääda. Keeruline on lahata neid tegelaskujusid, sest siit tuleb sisse esimene oluline sarnasus Refn'i teiste teostega: dialoog peategelaste vahel on napp (nüanss, mille oskuslikku rakendamist mina kõrgesti hindan). Mehe soov teha head trambitakse siin nii sügavale põhjamutta, et sellega kaasnev ängistus ka vaataja kaasa kisub. Saatev näitlejate kaader hoiab lippu kõrgel, kuid nende osalus on tagasihoidlik. Ainsaks erandiks on Mulligan, kelle noore üksikema esitlus on suurepäraselt välja kantud, ehkki preili traagiline saatus on muust toimuvast õndsalt teadmatus kauguses. Kaamera seob värvid ja varjud väga tõhusaks koosluseks, kusjuures paaril korral kasutab teos eneseteadlikult väga efektset dramaatilise valguse ära korjamise vahendit. Kui kiita veel midagi peale kaamera ja valguse, siis on selleks ehk eelmise aasta parim võimalik muusikaline taust. Filmi saatemuusika omab fenomenaalset kvaliteeti, olles päid kõrgel kõigest sarnasest (kuula autori lemmikpala).

Loomulikult on siin hulgim sarnasusi ja ehk mõned ära tuntavad liinid, mida kogenum vaataja tabada oskab. Ilmselged mõjutused rallifilmidest ja ka Luc Bessoni Transporterist (2002) panevad vaatamisele oma pitseri, aga siinne sõitmine on tegelikum, tuntavalt elulisem ja seeläbi hirmuäratavam. Kiirus ei ole alati ainus relv, mis selle filmi sõiduriistade repertuaaris leidub. Ent sarnasusi leiab veelgi. Mina nägin pinna all kahvatut peegeldust veel ühest vanast lemmikust - Ghost Dog (1999). Esmalt läbi lojaalsuse, teisalt läbi nende kurblike gängsterite, kes samamoodi oma nahka päästa püüavad. Valusaim õppetund tegelaste kohalt on see, et keegi neist ei ole prii inimlikest pattudest ega nõrkustest, mis ongi ehk filmi üks kurnavamaid aspekte. Teos pendeldab väga erinevate žanriliste ehk siis ootuspärast maailmade vahet: jäädes ootama või truuks ühele neist tabab vaatajat paratamatult pettumus. Kuna ultravägivald ei ole lääne vaatajatele mokka mööda ja armulugu ei jõu oodatud õnneliku lõpuni, siis ei pruugi ükski nendest teemadest igale saalis istujale sobida. Kokkuvõtlikult: see siin ei ole ilmtingimata laiatarbekaup.

Drive on haruldaselt hea film, mida mina soovitan kõigile lugejatele.

Ühe Filmiarvustuse Anatoomia

2011-12-18T04:17:00.002+02:00

Ajaveebi pikemalt lugenud teavad, et minu filmiarvustused järgivad kindlat struktuuri ja on seega loetavad valikulise lähenemise alusel. Ehk siis, kes teab, see oskab soovitud informatsiooni kätte saada kergemini kui teised. Olles oma elus kord juba sellisel asjade lahtikirjutamise ja aastalõpu, kokkuvõtete tegemise, aruandmise ja pasalennutamise lainel, kirjutan sellesinase postituse valmis ja loodetavasti on sellest lugejatele nii olemasolevate kui ka tulevaste artiklite lugemisel abi.

Iga filmiarvustuse esimene lõik ehk siis osa on sissejuhatav ja tausta lahti rääkiv üldine või spetsiifiline lämin. See võib alata kirjutaja klassikalisest melanhooliast või siis kirjeldada seda, miks autor on just nimelt sellest filmist kirjutamise ette võtnud. Suure tõenäosusega on seal alati mingi eellugu olemas. Tuleb ära nimetada, et tegelikult kirjutan ma filmide kohta üha vähem: tegelik teoste ära vaatamise number on kordades suurem sellest, mis ajaveebi lehtedele välja jõuab. Kurb on nentida, et väga paljud oodatud ja kiidetud filmid ei vääri klaviatuuri näppu võtmist, sest nende sisuks on labiilne ja toores siirupine ollus. Ning kes tahaks millegi taolise kohta lugeda? Palju on filme, mille vaatamine on ette võetud kindlate näitlejate, režissööride või muude osalejate tõttu. Lemmiknäitlejaid võin loetleda päris mitmeid, osa neist on senini tegevad ja seega tuleb nende nimega materjali ikka juurde. Kahtlemata on üheks vaatamiskriteeriumiks žanr. Olen jätkuvalt meelt, et ulme pole oma haripunkti veel saavutanud, kuigi selle üle annaks eraldi paar lehekülge iseendagagi maha vaielda. Ajalooline draama ja ajastu olude kirjeldus on samamoodi hinnas. Koomiksifilmid kukuvad kusagile ulme ja fantaasia vahele. Eraldi vaatamiste hulka võib liigitada need filmid, mis osutuvad absoluutseks pettumuseks: kui ma millegi taolise arvustamise olen ette võtnud, siis on selle sisu kas lihtsalt täis vihkamist või siis püüab seda ogarust huumori võtmes lahti seletada. Kord õnnestunumalt, kord vähem. Iga arvustuse esimene lõik püüabki paika panna just need jooned, miks see või teine vaatamine ette sai võetud. Kui eellugu kipub pikemaks, siis võib juhtuda, et sissejuhatus kukub kahte lõiku laiali.

Teise osa eesmärk on pakkuda filmi kohta kas põhjalik või siis piisavalt informatiivne sisu kirjeldus. Siia läheb enamasti kirja olulisemate tegelaste nimistu või nende põgus lahkamine. Siia läheb kirja filmi jutustuse kirjeldus. Kvaliteetsete filmide puhul hoidun ma teadlikult erinevate nüansside lahti rääkimisest (v.a ka keskmisele filmivaatajale juba läbi treilerite või reklaamide teada olev, enam-vähem Tronis arvuti sisse minemine vms). Kuna filmi meedium töötab üllatuse pealt, siis ei taha ma lugejat sellest röövida. Kui film pakub keerdkäike või vaipade alt tõmbamisi, siis lasen ma vaatajal neid ise kogeda. Kuid sellele on erandeid. Kui film, mille kohta ma kirjutan, on nii halb või siis kujutab enesest sedavõrd kosmilist pettumist, siis kirjutan ma endid tagasi hoidmata sisu kohta nii palju, kui soovi on. Kuid sisukirjelduse tegelik eesmärk on välja tuua kas konflikti tuum või siis see, mille ümber filmi on püütud üles ehitada - ehk siis mille ümber film ise kui taoline elab ja areneb. Siia võib minna kirja ka tühi-tähi analüüs või sõnade ritta seadmine muusika ehk siis efektide kohta, aga ilmselt mitte sõnagi sügavamast analüüsist. Teise osa pikkus on vastavalt filmi sisule või siis sellest tulenevale põnevusele... ütleme, vähemalt üks lõik, aga sageli enam.

Ning sedasi on viimase osana iga arvustuse juures kolmas osa ehk sektsioon. Selle sisuks on autori analüüs nii terve filmi kui ka näitlejate tasemel. Siia läheb kirja kõik, mis jäi kripeldama, mis oli meeldiv ja mis oli ebameeldiv. Kui film on huvitav ja kvaliteetne, siis püüan selles osas enam lahata kõike seda, mis selle mainimisväärseks teeb. Kui film on mannetu ja näitlejad andetud, siis niimoodi ka kirja läheb. Selle osa viimane lause on enamasti soovitus, kas filmi tasub vaadata või siis mitte (seega näpunäide: kui tahate teada, kas film väärib üleüldse kinopiletit, plaati või mistahes kujul ära vaatamist, siis lugege viimane lause esimesena). Ning selline üks arvustus oma teksti poolest siis kipub olema.

Viimased aastad märgivad visalt kinokunsti kvaliteedi kukkumist. Liiga sageli on ekraanil hingetu, tühine materjal. Juba üle saja aasta on liikuv pilt inimkonnal olemas olnud, kuid iga mööduva aastaga jääb mulje, et antud meediumi haripunkt on ammu saavutatud ja sealt edasi liigutakse - sedavõrd inimlikult - laisa inertsiga tühisuse suunas. Kõik see uus tehnoloogia - IMAX, kolmas dimensioon, võimsam heli ja teravamad värvid, see kõik on sihitud nõrgemate meelte lämmatamisele, võimendades fakti, et ekraanil nähtu hingeline pool pea olematu on. Iga kord uusi filme vaadates tahaksin ma üllatuda, sooviks taas kord ühenduda nende tundmustega, mida filmilint kunagi esile oskas kutsuda. Ent vahest tundub seegi lootus lootusetuna. Õnneks on ajaloo pikkades koridorides veel hulganisti kvaliteetset materjali, mis veel ära vaatamist ootab.

In Time (2011)

2011-11-08T19:53:00.000+02:00

Mõned aastad tagasi olin vandenõuteoreetikutega samal lainepikkusel ja lugesin meelsasti erinevatel teemadel. Nende hulka kuulusid tulnukad, salaseltsid, hiigelrotid metroodes, naeratavad mehed ööpimeduses, varjatud sõjaväebaasid Nevada kõrbes, maa-alused tunnelid ja pruunid presidendimarionetid. Eks seegi hobi tuleb ja läheb ühes sarimõrvarite ja muu taolisega, hooti. Erineva kurja ja koleda taga, mis maailmas sünnib, on ikka protojuut ja valgustatud peade kogu, kes varasid jagavad ja korraldavad sõdu. Ning juba palju aastaid on illuminaatidel pinnuks silmas üha kasvav inimkond maakera pinnal. Loogiline on, et kõiki ei saa püsivalt kontrollida, nende massimõrv on üks võimalus, steriliseerimine teine ja valikuline sündivuse korrigeerimine kolmas. Üle lombi on ühe kummalisevõitu monumendi peale kirja pandud, et optimaalne inimeste arv maal peaks olema viissada miljonit ja mitte enam. Kuidas selliste numbriteni jõuda? Kuuekümnendate lõpul ilmus ulmeromaan nimega Logan's Run, kus kõik inimesed vanuses 21 hukati (tehti filmiks aastal 1976, lähemas või kaugemas tulevikus on oodata remake'i). Käesoleva aasta film In Time töötab sarnasel teemal.

Iga minut on arvel.

Kujutage ette ühiskonda, kus 25. sünnipäeval inimese vananemine peatub. Iga inimene võib geneetilise töötluse tulemusena elada igavesti, kuid selleks on vaja raha, milleks on aeg. Igaühel on vasaku käe peal kell, mis armutult allapoole tiksub ja kui viimased sekundid maha jooksevad, ootab inimest kohene surm. Igal inimesel on pärast 25. aastat kella peal üks aasta. Aega saab juurde tööd tehes, ent valitsevad jõud võivad vajadusel elamiseks vajalike asjade hinda tõsta ja palka langetada. Nõnda on vaesemates rajoonides tänavad sillutatud surnukehadega, elatakse sõna otseses mõttes päevast päeva, aja jõuga ära võtmine on levinud ja surm on igaühe jaoks pidev meeldetuletus, kui oluline on asju kiirelt teha. Magamine on luksus, nagu ka söömine. Ning selles düstoopias näeb vaataja peategelast nimega Will Solace (Justin Timberlake), kes elab vaeselt, jõuab ühes oma emaga (Olivia Wilde) vaevu elamise eest maksta ja teenib elatist lihttöölisena vabrikukompleksis. Ühel päeval päästab õilishingeline kangelane gängsterite käest kohalikust baarist sinna eksinud rikkuri, kelle kella peal on üle 100 aasta. Mees kannab oma allesjäänud aja salamahti peategelase arvele ja seletab, et tegelikult on maailmas piisavalt aega kõigi inimeste jaoks ning et keegi ei peaks enne loomulikku surma otsa lõppema. Peategelane on sellest kõigest väga üllatunud, annab kiiremas korras kümme aastat oma heale sõbrale, kes ennast sellega surnuks joob. Samal ajal tõstetakse taas kord elamise hinda ja nõnda saab Willi ema surma, sest ta lihtsalt ei jaksa endale enam bussipiletit osta. Kangelane otsustab seepeale uurida, missugune näeb elu välja rikaste rajoonis. Siin kohtub vaataja kohalikku aja-impeeriumit juhtiva Philippe Weisi (Mad Menist tuttav Vincent Kartheiser) ja tema tütre Sylviaga (Amanda Seyfried). Noorte vahel lendab natuke sädemeid, aga säherdune klassidevaheline suhe ei ole mõeldud kestma. Üsna kiirelt saabuvad kohale selle düstoopilise ühiskonna korra- ehk ajavalvurid, eesotsas Raymond Leon (Cillian Murphy). Peategelase liigne aeg konfiskeeritakse, määrates viimane põhimõtteliselt surma. Nooruk põgeneb, haarab äsjaleitud kallima ühes ja nii nad sedasi filmi lõpuni seal ukerdavad.

Ajamagnaat Philippe Weis (Vincent Kartheiser), üks maailma tõenäoliselt surematuid.

In Time on raisatud võimalus teha väärikat sotsiaalulmet. Isegi kui terve filmi esimene kolmandik kulutatakse suhteliselt detailse ühiskonnamudeli lahti seletamise peale, siis viimased paarkümmend minutit mandub kogu koperdamine haigutama ajava Bonnie ja Clyde'i tasemele, pakkumata seejuures ei ajaloolise analoogiana kulminatsiooni ega muul moel lahendust. Näitlejatena on nii popstaar kui ka see suvaline lihatükk alla igasugust arvestust, Kartheiser ja Murphy on ainsad, kes mingitki draamamusklit pingutada oskavad. Filmi stiil ja lugu on andestamatult sarnased The Adjustment Bureau (2011, loe arvustust) tundele, isegi kostüümid ja pidev jooksmine on identsed. Ehk siis, nagu kord juba öeldud sai, käesolev film on huvitava ülesehitusega, aga lõpuks pettumust valmistav, identiteeditu jauramine. Justkui oleks filmi tegijad ise mingi hetk unustanud, mida nad tahtsid teha või mis suunas peaks käsikiri otsad kokku tõmbama. Ning säärast vinduvat, lakutud ilmega nurisünnitist ei saa mina kätt südamele pannes kellelegi soovitada.

Conan the Barbarian (2011)

2011-11-07T19:09:00.000+02:00

Mõned aastad tagasi tekitas põnevust uudis, et tulemas on uus Red Sonja film. Kellel vana Red Sonja (1985) nägemata, siis otseselt pole millestki ilma jäädud, too film oli pigem kämpi täis Brigitte Nielseni jalgade näitamine, mis tehti vana Conan the Barbarian (1982) ja teiste kaheksakümnendate esimese poole ogar-jaburate fantaasiafilmide kiiluvees. Too vesi oli koguni nii sogane, et isegi Arnold saadi Sonja kõrvale kampa, kahjuks küll mitte Conani nime all (mingitel segastel asjaoludel kandis ta seal filmis nime Kalidor, kuigi tegelaskuju oli üks ühele Howard'i oma). Uus Sonja film oleks võinud olla etem, sest asjade üle vaatas Robert Rodriguez ja nimiossa saadi sulnis Rose McGowan. Ent seda pehme tuumaga erootikat ei saatnud suuremat sorti edu, esmalt 2009. aastaks märgitud ilmumine lükkus nobedasti aasta hilisemaks ja siis kukkus kogu projekt taolisel kujul kolinal kokku. Robert läks oma teed, teised tegelased ja materjali omanikud vaatasid mujale. Peale paaril messil mängitud ülilühikese reklaamklipi ja paari karmiinpunaselt seksika posteri (selline ja selline) ei ole tollest kraamist midagi alles jäänud. Kuigi projekt vist kapitaalselt surnud ei ole ja jätkab oma eksisteerimist mingis filmilimbos, on McGowan sealt välja arvatud. Kurjad interveebikeeled teadsid rääkida, et kuulduste järgi pidi mingil määral kaasa lööma Megan Fox (uh) ja nüüd tahetakse peaossa tuntud biseksuaali Amber Heardi. Kas uus Red Sonja kunagi veel ekraanilinavalgust näeb - mine võta kinni. Aga Rose McGowan lükati võimaluse korral näitlema hoopis uude Conani filmi. Kuigi mina nägin tolle tagasihoidliku käki ära juba palju kuid tagasi, ei olnud toona soovi midagi kirjutada. Parandan selle vea nüüd.

Poeg ja isa üheskoos mõõka sepistamas. Kohustuslik terase karastumise analoogia.

Filmi avangus näeb vaataja noore Conani sündi otse lahinguväljal. Poisist kasvab tugev sõdalane ja tema isa Corin (Ron Perlman) õpetab ilma emata kasvanud noorukit nii terariistade kui ka nendest aru saamise osas. Vähemasti sel kombel proovitakse seda ekraanilt vaatajale selgeks teha. Kaugemal taustal on lugu surnumanajatest ja surnud kuningate luudest ehitatud maskist, mis annab selle kandjale jumaluse moodi jõu. Mingi eesrindlik nõid löödi kunagi selle pärast maha, mask lõhuti tükkideks ja peideti erinevate barbarite hõimude juurde. Nüüd siis on pahalane Khalar Zym (Stephen Lang) võtnud nõuks maski uuesti kokku ehitada ja sellega oma kadunud abikaasa (eelnevalt nimetatud nõid) ellu äratada. Seejuures jääb loomulikult ette peategelase küla. Juhtub mis juhtub, peategelase isa saab selle käigus otsa ühes kõigi teiste barbaritega, mask saab kokku liimitud ja Conan jääb ainsana ellu. Seda, mis järgnevad aastad juhtub, pole teada, aga ilmselt käib peategelane barbar mööda ilma ringi, tapab ja hoorab nii et maa must. Kui viimaks tekib võimalus taas kord Khalariga rinda pista, siis pakib nüüdseks täiskasvanud Conan (Jason Momoa) endid teele. Miks kurjam on need aastad niisama kusagil madratsil peeru lasknud, jääb arusaamatuks, aga nüüd otsib mees maskile lisaks surnumanajate liini viimast pärijat, kelleks on (otse loomulikult) piltilus ja ilmsüüta kaunitar Tamara (Rachel Nichols). Preilna on kusagil kloostrimüüride vahel terve elu kinni olnud, aga nüüd ratsutavad vaenlased väravate ette ja nõnda kästakse neiul pageda. Sedasi kohtub nunn (heh) peategelasega, otse loomulikult on siin kiirelt suur armastus ja lihalik hooramine (ehk siis filmi ainsad väärt sekundid kui paljast ihu näidatakse; ja ma ei pea selle all silmas Momoa perset). Jant läheb omasoodu edasi, kuri saab viimaks ometi oma väärilise karistuse, peategelane viib kallima tagasi tolle kodukülla jne. Ende, aus.

Tungides Khalar Zym'i koletislikku kantsi.

Filmis on ridamisi probleeme, mis tulenevad nii püüdlusest originaali taasluua kui ka sellest hoiduda. Esimene Conan, millel tänaseks päevaks ligemale kolmkümmend aastat turjal on, baseerus pigem lihtsusel ja tegelaste vähesusel. Selles esinev dialoog oli napp ja konkreetne. Ning mis samaväärselt oluline: terase mõistatus ja selle määndunud tõlgendus Thulsa Doomi poolt andsid loole vähemalt mingigi sügavuse. Sest vastasel juhul olekski kogu see ettevõtt olnud üks suur ja vinduv ringi hooramine ilma mistahes sisulise tähenduseta. Ning kurb või mitte - uus film ongi ilma mistahes tähenduseta ringi hooramine ja suvaline tapmine. See värske linateos on ebakoherentne jada sündmusi ja tegelasi, kes on sinna sisse kirjutatud loo pärast ja mitte vastupidi. Terve käesoleva sissekande esimene lõik sai kulutatud Rose McGowani peale ja tema tegelaskuju selles filmis on arusaamatu, kõikuva kvaliteediga lapserajakas. See verenõid, keda näitlejanna siin kujutab, ei teeni mitte mingil moel filmi sisu - samas ei ole temast ka silmarõõmu, pigem võistlevad tema soengud ja kehamaalingud tähesõdade esimestest osadest pärit printsessi. Khalar Zym on tuim ja tundetu tükk, kui talle see va kombitsatega mask viimaks pähe lükatakse, pole mees mitte ülimalt võimas vaid sootuks kesine (sest ilmselt ei näe ta selle kolaka alt isegi õigupoolest välja). Lahingustseenid on küll verised ja tükke lendab piisavalt, aga koreograafia on aimatav ning tõelist mõõgavõitlust näeb vähe. Niisama paljast ihu näidatakse siin ja seal veel, aga seegi pole seda aega väärt. Tegevus hüpleb ühest kohast teise ebanormaalse kiirusega, tegelik tunnetus aja jaoks on olematu ning loo kulminatsioon on pigem pettumust valmistav kui et eepiline. Uus Konan on raisatud võimalus, mida ei päästnud ei nigel CG ega kolmanda mõõtme võlud. Vältida, vältida, vältida, äärmisel vajadusel soovitan vaadata originaalfilmi või tolle teist osa - mis oma halbuse juures on sellest sodist ikkagi üle.

The Three Musketeers (2011)

2011-11-02T13:57:00.001+02:00

Ehk siis depressiooniookeani lained on karumühinaga pea kohal taas kokku löönud ning pinnale ei jaksa tõusta. Lood on lausa nii kehvad, et olen hakanud videomänge uuesti arvustama, olgu see siis kuitahes konarlik tegevus tahes. Ammu pole juba midagi filmide kohta kirjutanud, isegi kui vahest harva ikka uusi linateoseid vaatama kipub. Tasahilju siiski koguneb jälle mõteid ja suurem sõnnik ujub pealispinnale, kust siis maha raputades emoveebi seinale kleepuda. Tegelik põhjus jällegi kord filmilämina sulepead kätte võta on proosalisem: sel nädalal tähistab oma sünnipäeva kodumaa endist viisi hüpertootlikeim filmiblogija Trash (tuntud ka konglomeraat-kartell Trash & Pojad & Co & Limited asutaja ja osanikuna). Endast targemaid mehi tuleb ikka austada ja meeles pidada, seega pühendan järgneva sissekande uuest Kolme Musketäri filmist just nimelt Trashile.

Meie kangelased kuninga juurde vaibale kutsutuna.

Filmi alguses tungivad kolm musketäri ja leedi de Winter (Milla Jovovich, kellele läks kintsude näitamise eest ilmselt suurem osa filmi eelarvest) Leonardo da Vinci aardekambrisse (noh), et varastada sealt legendaarse leiutaja plaanid lendavate lahinglaevade jaoks (nagu arvata oleks). Mileedi mängib loomulikult topeltmängu ja kui paberid käes, müüb need põlisvaenlasele Buckinghami hertsogile (Orlando Bloom, kellele läks niisama etlemise eest teine osa eelarvest). Musketärid reisivad tagasi kodumaale ja manduvad niisama. Nüüd nihkub fookus noore D'Artagnan'i suunas (andetu lapserajakas Logan Lerman), kes sarnaselt raamatule seab oma tee Pariisi poole, et hakata musketäriks. Ning nagu raamatus, nii toimub ka siin konfrontatsioon Rochefort'iga (Mads Mikkelsen), kohtumised musketäridega Pariisi seinte vahel, halenaljakas duell ja sellele järgnev madin kardinali kaardiväega. Ning sealt edasi teemantehte lugu ja nii edasi. Probleem polegi selles, et algmaterjalisse väga kerglaselt suhtutakse ja seda märulisüstidega padunarkomaanidest lödiajulisele vaatajaskonnale vaadatavaks muuta proovitakse. Pigem on probleem kinni selle tilulilu ebavajalikkuses, sest tegelased ja nende olemus võiks olla piisav esile pääsemiseks ka ilma lendavate laevade ja kung fu trikkideta. Teost päästab ehk see, et enamus siin üles astuvaid tegelasi ei ole endid veel peavoolufilmides tõestanud ehk siis nende tagasihoidlik näitlemisoskus ei pääse sedavõrd esile. Dialoog on labiilne, mida oligi arvata, seda eriti hertsogi puhul. Isegi kui mõnevõrra tundmatud musketärid oma kvaliteete vaka all hoiavad, on noore musketärihakatise D'Artagnan'i kriiskavalt halb näitlemine hingele piinav, samal ajal kui Mikkelsen lihtsalt ei näitle - selle mehe kivinäo eest võiks eraldi auhinna välja anda. Milla hüpleb juba temale omaseks saanud stiilis, aga see on kõik tühi ja kiretu, tema tõlgendus Mileedi karakterist on pigem odav agulihoor kui et väljapeetud õukonnaintrigaan. Võitluste koreograafia ja eriefektid on ootuspäraselt üle keskmise kvaliteedi, isegi kui lõpus lennumasinad pigem papist tunduvad. Kultuurilugu reostab teos rõõmsasti.

Kardinal Richelieu (Christoph Waltz) ja salakaval mileedi.

Disney püüab musketäridega teha midagi sellist, mis võeti ette piraadifilmide frantsiisistamisega. Kõrva jääb kriipima keskpärane muusikasillutis, mis oma krõbedate nootidega on praktiliselt eristamatu piraadifilmide trillerdamistest. On tunda, et tegelased on paigas (loe: jäävad ellu, raisk) ja et vahekorrad maalitakse välja võimalike järgede jaoks. Kas neid tegelikult ka tulema hakkab... Mine võta kinni. Iroonilisel kombel kõlab filmi lõpus see helipala, mille pealkiri omakorda kinnistab läbitud teed ja seda, kuivõrd ajad on muutunud. Minu eakaaslased meenutavad ehk hea sõnaga venelaste tehtud filme (isegi kui noodki pigem palaganiks kiskusid; samas on venelaste suhe prantslastega ajalooliselt olulisem ja seeläbi on nende töötlus vähemasti ajastule omaselt lõbus), aga miks ka mitte teisi, kasvõi suuremate kinotähtedega versiooni raudsest maskist. Musketäride uus seiklus on klants, aga rumalavõitu, muusikavideo laadis meelelahutus. Soovitatud hädavajalikkuse korral lastele ja neile, kes raamatuid lugenud ei ole ega seda tehagi ei kavatse.

Fast Five (2011)

2011-09-12T17:17:00.001+03:00

Kunagi palju aastaid tagasi sai ära vaadatud kiirete ja vihaste esimene osa. Tänaseni ei suuda ma meenutada, mis seal juhtus, miks seal midagi juhtus või mis aineid ma selle vaatamise jaoks olin pidanud eelnevalt tarvitama. Vahepeal möllas loomaaed omasoodu ja tegi filme juurde. Mina pole neist ühtegi ära näinud. Hiljuti bussiga pealinna sõites aga istusid tagapingis mingid rahabossidest lapserajakad, kes mängitasid pihuseadmetest interveebe ja sealtkaudu mingit kohalikku keelt kõnelevat värd-fenomeni, mille nime ma ei tea. Ent seal kuulsin, et viimases filmis on peale selle ühe kiilaka junni ka see teine kiilakas junn, keda pole mõnda aega enam näha olnud. Sedapsi panin segavereliste koerapulma ära vaatamise enesele kalendrisse ja kui tekkis sobivalt nüri hetk, lükkasin lindi mängima.

Need mehed teevad seda iga päev. Ja selleks, et vabalanguses kukkuvas liftis ellu jääda, tuleb vahetult enne kontakti maapinnaga kerge hüpe teha. Ja-jah.

Või nii. Kandilisevõitu peategelane istub vangibussis, mis sõidab omasoodu kusagil kõrbes. Korraga ilmuvad ei tea kust välja hulgim kiireid autosid rumalate inimestega, kes bussi teelt maha rammivad ja oma kandilise sõbraga ühes minema sõidavad. Siis leiab vaatajat endid korraga Bras... Hmm. Oodake nüüd natuke. Kerime selle värgi paar minutit tagasi. Suur ja raske vanglabuss, mis on retsidiviste ja muidu värdjaid ambaale täis, sõidab tavalisele sõiduautole tagant sisse ja siis... ee... paiskub... einoh, õhku? Hoo. Mida tean mina sitavares autodest, aga materjaliteaduse järgi oleks pidanud sõiduautost ainult pool alles jääma. Ning buss viskab pärast seda koomilist kokkupõrget vähemalt kümme kukerpalli sinna otsa. Ometi ei saa mitte keegi surma. Ah et selline film. Isegi Tom ja Jerry kasutasid teine kord tõesemaid füüsikareegleid. Vaatame siis edasi. Värdjad kogunevad Brasiilias, kus igal kohalikul on hambus granaat ja vöö vahel A-10 tüüpi pommituslennuk. Sest see on selline vägivaldne koht. Mingi habetunud australopithecus osutub olema kellegi sugulane (saab hiljem õnneks surma, sest on liiga loll, et elus olla) ja seega jääb esimene verevalamine esiotsa ära. Kellele seda ikka vaja on, pärast kõik kohad verd ja tükke täis. Kandilisest poisist pole esiotsa kippu ega kõppu. Otse loomulikult hakatakse vastu tahtmisi kohe korraldama uut suurt röövretke, keegi veab kusagil mingeid kiireid ja ilusaid autosid rongiga ja keegi on nõus nonde eest raha maksma. Hälvikutest peategelased löövad mesti kohalike, lühemat tüüpi kurjategijatega ja trall võib taas alata. Vahepeal saab teada, et üks värdjatest peategelastest on rase ja nii edasi ja mida iganes veel. Kandiline poiss jõuab ka kohale ja nõnda hakkavad paadunud kriminaalid taas oma musta ja võigast tööd tegema. Autode rongist varastamise jaoks sõidetakse ühelt poolt rongile mingi kummalise tõstuk-katapult-agregaadiga ligi, lõigatakse rongiseina auk (väga veenev) ning hakatakse seejärel autosid vintsiga rongist külg ees välja kiskuma. Noh, jah, minu arvates võiks sellise visklemise peale autol nagu rattad alt ära tulla või siis vähemasti esimene sild ära lendama kippuma, aga siin hüplevad masinad mänguautode kombel rongist aluse peale ja siis sõidavad sealt sama hästi ka maha. Kusjuures maha sõitmine kujutab endast kukkumist umbes kahe meetri kõrguselt. Loomulikult jäävad autod selle peale terveks - pole probleemi. Kandiline vend annab oma ma ei tea, sugulasele, telepaatiliselt mõista, et sõida täitsa vales suunas ja siis läheb kõik heasti jms. Kohalikele värdjatele see aga ei meeldi ja nii kukutakse kaklema. Lõpeks sõidavad peategelased mingi lahtise masinaga üle kaljuääre alla ja jäävad otse loomulikult kaheksa kilomeetrit või ma ei tea kui palju nad kukuvad see ei ole enam ammu normaalne elu ja langevad otsekui teadlikult seal all neid oodanud - oeh - pasavareste kätte vangi. Nüüd siis tuuakse mängu ka teine kandiline vend, seekord Dwayne "Kussutama (ing. k. Rock)" Johnson, kes igas stseenis koledasti higistab ja käib ringi nagu oleks talle keegi riidepuu aluspükstesse toppinud. Ilmselt filmi tegusaim osa ongi kahe suure venna müramine, mille juures iga normaalne inimene vähemalt neliteist korda surma oleks saanud.

Vihane viis jalutuskäigul. Kusjuures kaks meeskonna liiget ei mahtunud pildi peale ära. Lugege ise, viis.

Peale kandiliste tegelaste on siin ka tülgastav punt teisi kivihälvikuid, nende seas masendavalt rumalad neegrid ja veel rumalamad brasiillased. Viimased peavad olema mingi kohalik koomikute paar, sest midagi nii ebanaljakat pole ma juba tükk aega näinud. Nende meeste repertuaarist on stseen, kus nad politseijaoskonna tualettruumi torusse pommi topivad, et siis torumeestena minna samasse tualettruumi laeni paisatud sita sisse spioonitööd tegema. Sest see, et politseijaoskondades reoveeäravool plahvatama kipub, on sedavõrd iseenesest mõistetav sündmus, keegi ei kipu seda isegi eriti tõsiselt võtma. Totrusi tuleb samast saekojast veel. Ilusate naiste asemel on pundis ilmselt vähihaige buliimik, kes suurt kurjamit läheb võrgutama. On tunda, kuidas kaamerat hoidev või siis linti lõikav käsi hoidub seda kurbust eespoolt näitamast, sest kui preili bikiinide väel ringi jalutab, pole peale esiletungivate ribide ja lotendava ülaosa suurt midagi demonstreerida. Kurb, kahvatult lödi ihu ilma vähimagi toonuseta on inetuim võimalikest. Filmi haripunktis sõidavad kaks fordi kümme tonni kaaluva šeifiga ringi. Loomulikult pole mingit probleemi sellist vigur-vempu korda saata. Raisk, nii lollakat asja annab ikka välja mõelda.

Permanentselt higistav Dwayne Johnson. Sellest mehest tuleb ekraanil oldud aja jooksul Waterworldi jagu vett välja.

Tagantjärele ma ei oskagi enam öelda, mida sellest linateosest ootasin. Ilmselt oleks see olnud korralik võiduajamine ja tõetruu kihutamine ehk mõne kena näidise taustal, aga mida siin ei ole, seda siin ei ole. Terve film on algusest peale kuni viimaste tiitrite ja Eva Mendese üllatus-etteasteni rumal nagu kummipuu ja sisulage nagu kodumaine seep. Näitlejad on kohutavad. Tahaksin uskuda, et vähemalt Vin ja Dwayne suhtuvad sellesse palagani teatava huumoriga, aga isegi kui nad seda teevad, siis suruvad nad need tundmused sügavale sisemusse. Kogu ülejäänud kaader on sedavõrd võikalt, eemaletõukavalt, rajult, ebanormaalsuseni idiootlik, et filmi vaatamine lobotoomiana tunduma hakkab. Kõik need efektid, autod, tegelased ja olukorrad on üdini võltsid ja armetud. Jah. Raske südamega pean ütlema, et kaine mõistus minus sooviks selle vaatamise lõpetuseks vannituppa minna ja kolp vastu keraamilisi plaate veriseks taguda. Ent naljaga pooleks on film justkui dokumentaalteos inimese varasematest eelkäijatest, kes miskipärast autodega sõitma on õppinud. Ma ei tahaks öelda, et nad on seejuures ka rääkima õppinud, sest dialoog on pigem puine nagu vilets pargipink. Muusikaline taust sobib kõige paremini ennast ilmselt juba sodiks süstinud või muul moel värdjastunud kaakidele, kelle kuulmiselundid peale kloppimise enam midagi muud ei taju. Fast Five on hoomamatu, peatamatu, lakkamatu pasapurse ekraanilt kinosaali, millest ei peaks mitte ainult hoiduma, vaid mille vastu peaks organiseeritult võitlema.

Highlander (1986)

2011-08-11T18:48:00.001+03:00

Kaheksakümnendad on minu nüüdseks juba kenasti ära marineeritud ajusse kinnistunud kui parimate filmide dekaad. Loomulikult ei olnud selle aja vahetus läheduses mingit võimalust kõiki ilmuvaid filme kohe ära näha - ei poliitiline maastik ega minu tegelik vanus sel ajal ei olnud sobilikud, et kinos istuda. Mitte, et kinos oleks midagi dekadentlikust läänest sootuks näidatud. Kuid antud puhul tahan ma keskenduda aastale 1986. Ning tollel aastal ilmus väärt kinofilme nagu muda. Esimest korda sai selle aastanumbri sees hõbedasel ekraanil näha Kevin Spacey't, noorukest Christian Bale'i, Tilda Swintonit ja Sean Beani. Sellel aastal sündisid oma kurba saatust veel mitte aduvad Megan Fox ja Shia LaBeouf. Ning pärast pikki, teguderohkelt põnevaid aastaid viskasid lusika jäädavalt nurka Cary Grant ja Andrei Tarkovski. Kuid ühe soojema koha on minu peas endale sisse seadnud selle aasta film nimega Highlander.

Connor MacLeod aka Russel Edwin Nash aka surematu.

Eimillestki ja eikusagilt leiab vaataja eest kummalise peategelase (Christopher Lambert), ühe vähestest surematutest. Ja surematu elu on keeruline. Olles võõras tavaliste inimeste seas, pigem kauge ja müstiline, on surematud ka omade seas pigem rivaalid või vaenlased. Kuigi film näitab meile, et on sõpradena elavaid surematuid, on nende ühine fatalistlik eesmärk siiski lõpuks kõigil peale viimase pea maha raiuda. Surematu saab otsa siis, kui tema pea maha raiutakse ja siis läheb tema eluenergia tavaliselt raiujast surematu kehasse. Filmi avakaadrites lendab kaamera ilmatu pika maa üle suure jänkide maadlusareeni, kus tuhanded ebameeldivad jänkid oma karvastele maadlusnäitlejatele nende viletsasti esitatud koreograafiale loomastunult kaasa elavad. Fookus keskendub viimaks pooleldi varjus istuva külastaja peal, kellele maadlusringis toimuv pigem vähetähtis tundub. Selle asemel mõtleb ta tagasi oma noorusesse, aastasse 1536, kui ta esimest korda oma klanniga šoti mägismaal lahingusse ratsutab. Stseeni alguses torkab kohe kõrvadesse Michael Kameni suurepärane muusikaline taust. Ning nooruke mees avastabki oma surematuse esiotsa arusaamatu saladuse lahinguväljal, kui teine, erakordselt tige surematu Kurgan (Clancy Brown) tema pead üritab maha nüsida. Klannikaaslased siiski päästavad peategelase kõige koledamast saatusest, aga mehel on tavalise inimese ja tolleaegse meditsiini jaoks surmav vigastus sellest hoolimata. Suur on kõigi üllatus, kui mees sellest toibub ja juba päev hiljem omal jalal ringi käima hakkab. Omaksed süüdistavad meest loomulikult saatanaga mehkeldamises - kuidas muidu üks mees surma lävelt sedasi tagasi tuleks. Ja nõnda aetakse nooruk kodukülast väevõimuga minema. Peategelane toibub ja hakkab erakuna elavaks sepaks, trehvab ka kohalikku kaunitari, kuid surematutele pole võimalik järeltulijaid sigitada. Ühel toredal päeval saabub kohale pooleldi keigarlik Juan Sánchez Villa-Lobos Ramírez (Sean Connery), juba üle tuhande aasta vanune surematu egiptlane, kes esimest korda peategelasele tema tegelikku olemust selgitab ja teda treenima hakkab. Ramírez seletab kangelasele esimest korda ka seda, miks naiste pidamine surematutele just parim hobi ei ole ning hoiatab mägilast enda tehtud vigade kordamise eest. Ning kõnnumaal varitseb uusi sõpru taas kord tige Kurgan. Iga minu ajaveebi lugeja peaks olema sellesinase filmi ära näinud, seega ei hakka sisu kohta pikemalt siinkohal heietama.

Kurjakuulutav Kurgan aka Victor Kruger.

Highlander toimib iseenese raames suurepäraselt ja allakirjutanu arvates olid kõik sellele järgnenud teosed ja töötlused ebavajalikud. Minnes veel kaugemale võiks väita, et mõned nendest järgedest - olgu siis koos või ilma algsete tegelasteta - olid nii halvad, et nende olemasolust teadmine vaat et vähendab esimese filmi kvaliteeti. Loomulikult on see film igavesti juustune ja tobe, aga selles leiduvad vähesed tugevad jooned jäävad alati kestma. Surematute peaaegu rüütellik mentaliteet ja nende kirjutamata reeglid loovad maailma, mis on ühtaegu müstiline ja toimiv. Valitud näitlejad töötavad toredasti, polaarsus mägilase ja Kurgani vahel on terav ning samamoodi on terav kontrast heldinud meenutuste ja toore tänapäeva vahel. Peale näitlejate on filmi erakordselt tugevaks toetajaks selle muusikaline taust: siin on ansambel Queen nende hiilgeaja tipus, aga ka juba ülal nimetatud Kamen. Ekraanil nähtud eriefektid on ajastule omaselt kriidijoonistuste laadi, aga täidavad oma ülesande sellest hoolimata ära.

Filmi alguses näidatakse seda tekstislaidi. Kuna ameeriklased ise lugeda ei oska, siis loeb Ramírez kõik ette.

Mõni aeg tagasi levisid uudised filmi uusversiooni tegemisest. Kuigi mina seda ideed teab mis andekaks ei pea, ootan väidetavalt 2014. aastal ilmuvat taastoodet suhtelise põnevusega. Materjali, mida töödelda ja tõlgendada on hulgim, tarvis on vaid leida sobivad osatäitjad. Kuigi minu enese jaoks on filmist ennekõike äratuntav nostalgia element ja selle võrra on minu elamus alati tugevam, siis soovitan teose ära vaatamist kõigile lapsemeelsetele. Minu kollektsioonis on olemas selle filmi sinikiire eriväljaanne.

Cowboys and Aliens (2011)

2011-08-10T18:37:00.002+03:00

Üsna ootamatuna tabas mind puhkuse lõpul esilinastunud ulmevestern kauboidest ja tulnukatest. Lasin silmadega valitud näitlejate ja tegijate loetelust üle ja lisasin teose juba ammu sellesse lühinimekirja, mida paremal käel näha saab. Kõnealune linateos põhineb taas kord koomiksiraamatul, mis tegelikult oli totaalne sõnnik, aga vähemasti lõi lugejat teatud määral uudse kompotiga. Justkui ploomid inimliha ja sõnnikuga. Kasutan juhust ja viitan (või olen ma seda varem juba teinud) uutele lehtedele ajaveebi sees: paremal käel oleva otsingukasti alla lisatud sinikiire ja mängujaama logo peale pressides avaneb minu filmi ja muu meelelahutuse kollektsioonide vaade (mida ma tasahilju parandan ja silmale kergemaks teen).

Isegi rahus juua ei lasta, vägisi tikuvad perfektsete hammastega pesumodellid ligi.

Mees (Daniel Craig) ärkab kusagil kõrbe moodi kõnnumaal. Ei mäleta, kuidas ta sinna sattus, mis ta nimi on või muud säärast. Vasaku käe ümber on kummaline metallist käevõru, mis kuidagi lahti ei taha tulla. Kõhus on haav, kust voolab verd. Mees mõtleb parasjagu olude üle järele, kui kohale saabub kari pätte. Bandiidid ei oska mehega peale tema paljaks röövimise ja tapmise midagi andekat välja mõelda, ent enne kui see juhtub, peksab tundmatu kangelane seltskonna sodiks ja varastab paremad hilbud enesele selga. Ning seab sammud teeröövlite nimetatud lähima asula suunas. Seal peksab kangelane jälle mingeid inimesi, ent üks nendest osutub ümbruskonnas kardetud endise sõjardi värdjast lapseks. Kordnik topib mõlemad mehed seepeale puuri ja otsustab nad kohtumõistmiseks kusagile päris tsivilisatsiooni juurde saata. Viimasel hetkel saabub kohale nimetatud värdja isa Woodrow Dollarhyde (Harrison Ford), kes hea meelega tundmatu - ehk nüüd siis juba ära tuntud kurjami Jake Lonergani - sealsamas nööriga üles riputaks. Kogu plaan lendab uppi seepeale, et kohale lendavad imelike aurupunk laadi masinatega heljuvad tulnukad, kes pikema mõtlemiseta tule avavad ja inimesi tross-silmustega röövima hakkavad. Peategelase käe ümber tilpnev riistapuu aktiveerub lennumasinate kohaletuleku peale ja pooleldi intuitiivselt tulistab mees ühe neist alla. Tulnukad lendavad minema, alla tulistatud masinavärgist hüppab mingi koorikloom välja ja paneb leekima. Allesjäänud punt ühendab oma väed, et minna kummalist looma jälitama ning lootes varastatud naisi-lapsi-pudelikaaslasi tagasi saada. Seltskonnaga ühes tuleb kummaline piltilus kaunitar Ella (Olivia Wilde), kes tundub metsikus läänes olema umbes sama palju kodus kui pingviin kõrbes. Vähemasti saab tema kondist raami hiljem selja tagant alasti näha. Ning sedasi läheb killavoor tulnukaid otsima. Viimased on maa peale tulnud kusjuures kulda varastama ja inimesi tapma. Kuigi filmi vähesed vigurid ei vääri just kinno vaatama minemist, ei hakka ma siinkohal igat käänakut reetlikult ära rääkima.

Häving ja paanika koorikloomade esimese rünnaku ajal.

Craig jätkab temale omast stiili, olles ekraanil tuntav, aga mitte liialt pealetükkiv. Mis veelgi tähtsam, va kantlõug valiti peaossa seetõttu, et ta oli piisavalt sarnane Yul Brynnerile. Kes seda meest ei tea, sel silm peast välja. Selline briti teatrinäitleja kvaliteet Craigi näol on teretulnud, sest kellelt seda oodata ei ole, on Ford. Kusagilt hiljuti kuulatud heliribast jäi kõrvu see, et Harrison Ford lihtsalt ei näitle enam ekraani peal; raasugi pole alles tema lustakusest või laiema spektriga näitlemisoskusest, millest pakatasid Han Solo või Indiana Jones. Selle asemel on vana mehe ekraanil olek defineeritud suunurkade võimalikult allapoole vedamisega ja häälitsemisega, nagu oleks tal häälepaelte asemel liivapaber. Mis on halb ja tüütu. Ning siin teeb mees täpselt sellist surmakorina imitatsiooni terve pildil oleku vältel. Fordi tegelaskuju Dollarhyde on samas imelikku laadi, kõikuva kvaliteediga - mis tema usutavust veel enam kahandab. Film ei ole mingil moel eeskujulik kaup. Kiita oskan mina ainult helitausta, mis on sobilik ja samas piisavalt filmilik, sidudes tulnukate ja märuli teema kerge vesterni-laadse tooniga. Tulnukate disain mingite kahtlase väärtusega koorikloomade näol on selline igav ja emotsioonitu, samal ajal kui nende masinavärk mulle kõige enam venelaste legendaarset ulmekat Kin-Dza-Dza'd meenutab (eriti emalaeva disain). Kuid selle ümber toimuv on kõik klišeeline ja etteaimatav, igav ragistamine. Suvefilmina ehk veel töötab, aga ei midagi meeldejäävat ega muljet avaldavat. Müts maha Favreau ees, kes küünte ja hammastega selle eest võitles, et filmi kolmandasse dimensiooni ei pöörataks. Tõelised vesternid ei ole kolmanda mõõtme jaoks ette nähtud.

The Beaver (2011)

2011-08-09T20:34:00.001+03:00

Aastaid tagasi Tartus vanemate majas sattusin sõnelusse ühe elukutselise psühhiaatriga ning argumendi teemaks oli Kevin Spacey mängitud tegelaskuju filmis K-PAX (2001). Kes seda (keskpärast) filmi ei mäleta või siis näinud ei ole, võivad huvi korral otsida ja vaadata või niisama lugeda. Tol hetkel jäi minu poolele arusaam sellest, et hoolimata filmi nigelavõitu kvaliteedist ei vääri teos põhjamutta tampimist ja et selles on väärtusi, mis loole kaasa aitavad. Minu vestluspartner pareeris igat argumenti diagnoosiga, mille ta oli peategelase karakterile andnud ja millest enam mitte mingi veenmisega ei olnud nõus mööda või läbi vaatama. Tarbetu on lisada, et noorema mehena ajas mind selline kitsarinnaline professionaalne kretinism marru ja ma lõin edasisele vaidlemisele käega. Ent sõnavahetus jäi teravasti meelde ja selle järgi sain ma aru, et antud inimesele ei ole filmide vaatamine mitte elamus ehk siis nauding, vaid alateadlik töö - olgu see siis kuivõrd väljakannatamatu või meeldiv tahes. Ning nüüd kujutan ma elavalt ette, et The Beaver tekitaks tolles ajukahandajas suure tõenäosusega sarnaseid emotsioone.

Noorem poeg avastab läbi kopra taas kord huvi puutöö vastu.

Walter Black (Mel Gibson) põeb raskekujulist depressiooni. Sellest tulenev letargia ja tardumus on sedavõrd võimekad, et mees veedab enamuse ajast magades. Magab oma autos, magab kodus riietega teki all, magab oma isalt päranduseks saadud mänguasjafirmas, mille majandustulemused ühes tema loiu masendusega allamäge veerevad. Klassikaliselt raske depressiooni ohvrina võrdleb mees endid surnuga, kes surres lihtsalt oma kehasse jäi. Mees proovib kõikvõimalikke ravimeetodeid, kuid miski ei näi tulemusi andvat. Walteri kaks poega, üks nooruke ja teine teisemliseeas, vaatavad isa hinge vaakumist vastavalt abitult ja tigedusega. Ning sedasi viskab abikaasa Meredith (Jodie Foster, samuti kõnealuse filmi režissöör) oma mehe viimaks majast välja. Walter kolib hotelli, ostab endale kastitäie napsu ja otsustab endid täis peaga ära tappa. Kuid veel enne hirmsate tegudeni jõudmist korjab mees seletamata põhjusel prügikastist kaasa sinna kellegi poolt visatud kopra käpiknuku. Purjus olles tõmbab peategelane käpiknuku endale vasaku käe ümber ja ühtäkki hakkab nukk läbi mehe rääkima. Sellest hetkest muutub mehe elu kardinaalselt. Ühel või teisel viisil delegeerib Walter terve oma olemuse koprale, jagab kodus ja tööl trükitud kaardikesi, kus palub enda asemel nukku kõnetada ja räägib läbi kopra. Valetab oma naisele, et tegu on terapeudi ette kirjutatud programmiga. Ja väga pikka aega läheb elu ülesmäge. Pereelu - vähemalt abikaasa ja noorema poja näitel - paraneb, kuigi Meredith peategelase ebaortodoksset teraapiat kahtlusega jälgib. Töö juures tuleb mees välja uue leluga, mis vähemasti mõnda aega erakordselt kasumlik on. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab näima, et Walter kopra varjus sootuks hääbuma hakkab. Sealt algabki filmi enam imelikum pool, sest kobras domineerib mehe üle ja viimaks saab sellest lõhestunud isiksusest üks kummaline olevus. Ning selle taustal näeb vaataja Walteri vanema poja Porteri (Anton Yelchin) olelusvõitlust ja läbivat soovi olla oma isast sedavõrd erinev ja kauge, kui see antud vahenditega üldse võimalik on. Kuigi teose lõpp on pigem siirupiselt lääge, kukub keskmine kolmandik väga kahtlasesse vaimsesse hunnikusse.

Kobras lõhena mehe ja tema laste vahel.

The Beaver on tänaseks päevaks Jodie Fosteri kõige kibedamini ebaõnnestunud teos. Kakskümmend miljonit maksnud linalugu korjas avanädalal napilt sada tuhat dollarit piletikassast, ehk siis keskmiselt viis tuhat dollarit per kino. Ning on kerge mõista, miks. Sest probleeme on nii filmis eneses kui ka sellele eelnenud probleemides peaosatäitjaga. Kuid minule, kes ma igas oma arvustuses püüan nimetada midagi, mis minule enesele korda läheb, on probleeme teisigi. Film on lihtsalt liialt ebastabiilne. Tean hästi, mis on depressioon ja mida see tähendada võib. Näen ka seda, et film imiteerib oskamatult paljusid teisi, samu teemasid väisavaid linateoseid. Siin võiks nimetada Fight Clubi, American Beauty't, American Splendorit, Thumbsuckerit ja veel paari. Nagu alati on mõne võrdluse puhul sidemed selgesti näha ja mõne teise puhul peab natuke vähem lineaarselt hallollust liigutama. Hoolimata Gibsoni heast rollitäitmisest nii Walteri kui koprana on ülejäänud draama hõre ja õhuke. Pigem vältida.

Biutiful (2010)

2011-08-08T19:02:00.009+03:00

Kuigi esmaste plaanide kohaselt oleks pidanud filmiblogijate kokkutulek vältama kaks ööpäeva, siis laupäeval hakkas pilve vahelt sogasevõitu vihma kallama ja kuna meisterblogija Trashi automobiilis oli vaba koht sõiduks tagasi inetusse pealinna, ronisin uimase peaga temaga kaasa. Sedapsi jäi mulle vaba laupäeva õhtupoolik ja ülejäänud vihmane nädalavahetus. Pühapäeva õhtul sain kõne teise sõbra käest, kes kutsus kinosaali õnnetut filmi vaatama. Järgnevalt siis paari sõnaga sellest, kuidas Biutiful minule tundus. Kuigi teadsin enne vaatama asumist teose kohta nii mõndagi, oli valdav enamus siiski teadmata ja nõnda vaatamine pika mängufilmi kohta vähem väsitav.

Vaikelu lastega.

Kaks tundi ja kakskümmend kaheksa minutit vältava linaloo raames näeb vaataja ekraanil Barcelona üsna kurblikku sotsiaalset realismi. Värvide ja helide saatel keerleb kõik suuremal või vähemal määral kummalise Uxbali (Javier Bardem) ümber. Mees on ühelt poolt ametis kuritegeliku, ekspluateerivat laadi ebaseaduslike sisserändanute müümisega odava, oskamatu tööjõu pähe, teisalt aga telepaadi võimetega, surnutega rääkiv kohalik nõid. Mehel on kaks last ja eksabikaasa Marambra (Maricel Álvarez), kes tugeva bipolaarsuse ehk siis peaaegu skisofreenikuna ei ole suuteline oma järeletulijate eest piisavalt hoolt kandma. Kuigi elu on näiliselt käimas sissetallatud rada pidi, muutub kogu väljavaade päeval, kui peategelasel kaugele arenenud eesnäärmevähk diagnoositakse. Kuigi rasket haigust püütakse veel keemiaravile allutada, ei ole sellest enam abi ja nõnda antakse mehele napilt paar kuud elada, enne kui vähk organismi jäädavalt hävitab. Mees, kes kannab põhimõtteliselt üksipäini hoolt oma laste eest, samal ajal toetades oma vaimuhaiget endist naist, on korraga olukorras, kus tema kadudes ei pruugi järeltulijate eest enam keegi hoolitseda. Kohalik nõid käseb mehel samuti oma asjad korda seada ja valmistuda teispoolsuseks. Mees kardab surma. Kardab, et oma tegude eest ootab teda pärast surma midagi ebameeldivat. Ja nõnda asub ta oma karmavõla kustutamiseks senini ignoreeritud või vääriti toimetatud elulõike parandama. Üritab hoolitseda enam tuttavate Senegali neegrite eest, kes tänavanurgal võltsitud moekaupa, piraatfilme ja narkootikume müüvad. Püüab aidata ebainimlikes oludes elavaid ja keldris magavaid hiinlasi, kes iga päev kuusteist tundi sedasama võltsitud moekaupa toodavad. Katsub taastada inimlikku suhet oma õnnetu armastusega, olgu see kui valuline tahes. Kuid nagu elu kord juba on, läheb mehe heade tegude tahtsi kõik hoopis palju hullemaks. Patt oleks kõik nüansid ära rääkida, aga filmist kolmveerand toimub ekraanil puhtalt sisemine ja väline suremine. Uxbal sureb nii ihult kui hingelt, vähestele võib loota ja paljude osas võib kindel olla, et nood alt veavad.

Ühes asiaatidest sulidega.

Hoolimata raskest teemast ja ängistusest ei ole Biutiful keeruline vaatamine. Samas ei kipuks keskmine kinohuviline seda kiiruga teist korda nägema. Kõigi oma kummaliste omadustega on tegelased kõigest inimesed inimlike probleemidega, vaesus või selle eest pagemine on kõigest olude realistlik esitus. Bardem pingutab siin üsna kõvasti oma draamamusklit, seda eriti teose teises pooles, kui lood kehvemaks kisuvad ja närv enam pingule tõmmatud saab. Ent paralleelis kaduvaga näeb Uxbal siin ja seal seda imevähest ilu, mida räpane ja inetu ühiskond enese alla matab. Kogu selle armastuse ja selle kaotamise taamal on ebatavaline mees, kes jätab hüvasti oma laste ja muredega, lahkudes siit elust nii hästi või halvasti, kui see tema jaoks võimalik on. Ehk pisut selgusetuks jääb, kuidas peaks antud teost täiendama homodest hiinlased või ootamatult kuldse südamega neegritar. Ent eks režissöör teadis noid teosesse sisse pannes, mida nood tähendada võiks. Soovitatud kõigile hea kino austajatele.

Confessions (2010)

2011-08-04T00:22:00.010+03:00

Jaapani kino esindab omaette fenomeni kaasaegse filmikultuuri õblukesel rippsillal lausrooja ja kvaliteedi vahel. Ilma liigselt pikka seletust paberile panemata tuleb ära nimetada, et rahvusliku eneseteadlikkuse maailma porisse tallamisel väljendab ohver oma ängi eriskummalisel kombel. Pihtimused (ehk siis ülestunnistused) jaotub olemuselt lemmikžanri ja -teoste hulka, kus pigem klantsi pealispinna all kobrutab koletislik kurjus ja halastamatu õelus. Ühe parema näitena sellest killast oli üks aastate eest kohalikul filmifestivalil näidatud teos skandinaavlaste salaelust kuumalaine ajal. Olen selle nime ja muud detailid unustanud.

Koduperenaise uhkus: veatu kord majapidamises.

Vaataja leiab endid keset lärmakat, aga tavalist Jaapani klassituba selle traditsioonilise vormi juures. Kuigi õppetöö peaks käima, räägivad noored valjusti omavahel. Toksivad telefonidesse kiirsõnumeid. Tegelevad muude tegevustega. Rabelevad ja nihelevad ringi. Mõned võtavad nõuks sootuks keset tundi püsti tõusta ja minema kõndida, selleks eelnevalt luba küsimata. Ning selle kaose keskel kõnnib stoilise ilmega õpetajanna Yuko (Takako Matsu) ja räägib rahuliku tooniga juttu. Proua selgitab, et pärast õppeaasta lõppu loobub ta õpetaja ametist. Et kaotas hiljuti oma noorukese tütre läbi õnnetu juhuse ja abikaasa, kes suri AIDSi. Mõned õpilased kuulavad õpetaja juttu, mõned sehkendavad niisama edasi. Kuid mida pikemalt proua oma lugu räägib, seda enam õpilaste tähelepanu selle detailidele koondub. Samas on tunda õpetajanna jõuetust ja juba kaugelt loobumist oma õpetatavate suhtes: sarnaselt levinud tänapäevasele kultuurile on klassiruumis õpilasel kõik õigused ja vabadused ja õpetajal neist mitte ühtegi. Vaikus võtab klassi seinte vahel maad alles siis, kui Yuko süüdistab oma tütre surmas kahte selle sama klassi õpilast, kelle nimesid ta ei nimeta. Ning ütleb seejärel, et kuna seadusandlus neid alaealisi kurjategijaid piisavalt karistada ei suuda, siis on ta selle üleseande enese peale võtnud. Ning et selle nimel on ta oma tütre tapjate piimapakkidesse (mida õpilased filmi alguses tühjendavad) seganud oma surnud abikaasa HIV-ga nakatunud verd. Seda kõike rääkides ei muutu õpetajanna rääkimise toon ega tempo kriipsu võrdki. Šokk on kohene ja rabav. Ja siit edasi jätkab film esmalt roima toime panemise nüanssidega ja seejärel kõige sellega, mis juhtub pärast selle päeva sündmusi. Seejuures räägitakse sündmustest ja sellega seonduvast läbi paljude erinevate õpilaste - nii asjaga otseselt kui kaudselt seotud - aga ka näiteks nende vanemate ja teiste inimeste vaatevinklist. Siit tulebki teose pealkirjas nimetatud pihtimuste voor.

Monotoonsete, peaaegu klaustrofoobiliste klassi- ja elamisruumide vahele näitab kaamerasilm lootusetult sinist taevast ja vaikivat merd.

Confessions on aeglasevõitu, metoodiline linalugu. Tükk tüki haaval võetakse ette tegevuste kõik aspektid ja vaadeldakse neid läbi osalenute silmade. Nagu erinevad inimesed, nõnda erinevad nende lood ja kui mõned süüdlased oma tegusid õigustades karmavõlga vähendavad, siis teiste puhul muutub teose toon üha süngemaks ja õõvastavamaks. Yuko oma malbe, jaapanliku mannerismide kogu ja kalgilt peensusteni kalkuleeritud skeemiga võib olla küll õigluse otsinguil, kuid see ei vähenda tema enese tegude rusuvust karvavõrdki. Väär oleks siinkohal filmi tugevamaid pidepunkte ära rääkida, teos väärib tähelepanu ja oma silmaga ära vaatamist. Kuigi selle arvustuse juures olevad pildid on võetud filmist endast, olen hoidunud elamuse rikkumise nimel neil inimesi näitamast.

Päevik.

Oluline on ära nimetada, et Confessions on üdini jaapanlik teos. Selle vaoshoitud, minimalistlik stiil ja kammitsetud kaamera hoiavad pinget sama palju kui nad teevad seda üles kruvides. Ei toimu mingit täristamist, kusagile ei kiirustata. Ent siit on pärit ka filmi nõrgem külg. Kindla rütmiga raiumine hakkab teose viimase kolmandiku vältel vaatamist väsitama. Kuigi planeerisin esiotsa sedasinast sinikiirt näidata oma regulaarsete filmiõhtute esimese hooaja lõpus, siis viimaks mõtlesin vaatajate huvides ümber ja loobusin sellest plaanist. Pihtimused on aeglane, aga keeruline vaatamine ja tänapäevased noored lihtsalt ei oleks suutelised antud formaadis seda piisava täpsusega jälgima. Kuna on väga ebatõenäoline, et teost kunagi siinmail kinolinal näha saab (v.a võimalusel mõne festivali või eriseansi raames), siis soovitan nendele, kel lugemise peale huvi tekkis, selle filmi sinikiirekoopia endale varuda. Teose visuaalne pool on väga kõrge kvaliteediga ja seega on selle vaatamine kõrgema lahutusvõimega peaaegu möödapääsmatu. Ära tuleb nimetada ka tugevalt üle keskmise muusikaline taust, mis pilti täiendab. Kuigi olen nüüd korduvalt jaapanlikku stiili ja sellele omast lähenemist nimetanud, siis tuleb kahjuks nentida, et filmi päris viimane vaatus natuke ameerikaliku ekspositsiooni käes kannatada saab. Mis on kusjuures efektne, aga pealetükkivalt tarbetult venitatud, häirides seega muidu laitmatut üldist emotsiooni.

Captain America (2011)

2011-08-02T09:52:00.001+03:00

Paremal servas olev loetelu filmidest on jätkuvalt vaatamisel ja kuigi mõned ehk hiljem kui et varem silma alla satuvad, siis püüan ikkagi kirjutamisega järge pidada. Kes viimaseid filmiarvustusi lähemalt seirab, see hakkab ehk kahtlustama, kas ma nüüd siis ainult koomiksifilme vaatan. Õnneks nii hull asi siiski ei ole ja peatselt on oodata enam väärt kinoteoste pajatusi.

Meie kangelane. Kostüümi disain tundub olevat etem kui kaasaegne versioon, mis viimasel koomiksimessil uudistajatele näha oli.

Nooruke Steve Rogers (Chris Evans), üles kasvanud armastatud priiuse ühendosariikide pinnal, on ihult nõder ent vaimult tarmukas. Põdura tervise lisaks tuleb lihtsalt nõrk raam, lühike kasv ja vaevaline jaks. Kuid mis käte tugevusega vajaka, selle teeb poiss tasa järeleandmatu meele ja visa loomuga. Ning kui sõjamasin Euroopa mandrit teist korda ilmamaa tasemel rüüstama kukub, ihkab nooruke Steve ühes oma sõbraga üle lombi seilata ja oma mehelikkust, patriootlikkust ja väärilisust seal tõestada. Ent habras ihu on takistuseks ja nõnda ei taha ükski värbamistelk mehehakatisele täuglich templit kausta lüüa. Juhuse tahtsi ristub poisi tee doktor Erskine'ga (Stanley Tucci), kes märkab poisis sisemist leeki ja kvaliteeti, mis teistel sõjarditel justkui puudu oleks. Ning nõnda saab poiss treeningutele ühes seltskonnaga, kellest peaks saama esimene ameeriklastest supersõdalaste üksus. Siin kohtub vaataja esimest korda sarmika naissõjardi Peggy Carteriga (Hayley Atwell) ja supersõdalaste eest vastutava kolonel Phillipsiga (Tommy Lee Jones). Preili ja poisikese vahel lööb tasahilju sädemeid, mis veavad välja kuni filmi lõpuni. Oma isetu teguviisiga teenib Steve välja eesõiguse läbida supersõduriks muundamise protsess. Siinkohal astub ekraanile ka Howard Stark (Dominic Cooper). Koomiskivõhikutele teadmiseks: Howard Stark on Tony Starki ehk siis Raudmehe papa (tolle tegelase teise filmi arvustust võib siit lugeda). Läheb nagu läheb, protseduur küll õnnestub, Steve väljub muundamiskambrist kulturisti mõõtu mehemürakana, peas esmaklassiline soeng. Kuid vaenlase spioonid on juba kaugele liitlaste tagalasse imbunud, järgneb tulevahetus ja ühel või teisel moel jääb Rogers ainsaks supersõduriks. Kuna armee leiab, et üksikust kangelasest neile tolku ei ole, saab nüüd siis ülivõimetega mehest näitleja ja ameeriklastest võitlejate kaanepoiss. Siit tuleb mehele ka filmi pealkirjast loetav hüüdnimi. Mingi aeg hiljem rändab trupp ka lahinguliini lähedale, kangelaslik kapten teeb koerust ja saab selle läbi aupaistet juurde. Ja nii edasi kuni lindi viimaste kaadriteni.

Punane Kolp vudib pool filmi Hugo Weavingu kummimaskiga ringi. Mis on täiesti põhjendamatu ja ebavajalik, õõnestades tegelase tegelikku kvaliteeti.

Peale selle, et tegemist on järjekordselt ilusa ja klantsitud filmiga ning et tühjade pilkudega omasooiharad noorukid saavad seda suvepalavuses käest kinni hoides vaatama minna, ei ole Kapten Ameerikas tegelikult midagi meeldejäävat. Olgugi, et iga kaadri võiks filmist välja võtta ja edukalt ära raamida, saades alati tulemuseks efektse pildi, ei ole linal miskit lõpuni meeldejäävat. Säherdune koheselt unustatav virr-varr jääb kripeldama kui pigem negatiivne pool elamusest. Kuigi visuaalsed efektid on üle keskmise, on nende stiil see, mis üldmuljet vägisi allapoole kisub. Hüdra näotute pahalaste disain on pigem odav, nende relvastus on plagieeritud nüüd juba kümnetest ja sadadest eelnenud teostest. Ainsa efektse kostüümina jääb meelde kapteni enda sõjaaegne turvise moodi mootorratturivorm, mis kajastab efektselt koomiksi väärtusi, olemata seejuures liialt eriskummaline. Näitlemisoskuse poolest on Evansi pigem kohmakas, oskamatu lähenemine see, mis tegelasele usutava tooni annab. Tommy Lee näitleb lihtsalt iseennast, seejuures kordagi pingutamata, Altwell teeb niisama tormakat naisrolli ja Weaving esitab unustatava eneseparoodia maatriksi filmiseeriast. Kuigi muusikaline taust segab eneses edukalt ajastu nooti kangelasliku põrinaga, ei jää ükski helipala pikemalt meelde.

Kapten omas elemendis: rindejoonel sõjavange päästes.

Lõpetuseks tuleb öelda, et Kapten Ameerika tundub enam sissejuhatusena, soojendusena Kättemaksjate filmidele. Miks Punane Kolp kosmilist kuubikut taga ajab ja mis selle eseme tegelik tähendus on - jääb teadmata. Mis sellest kummaliset esemest edasi saab, jääb samuti selgusetuks. Kogu Euroopa kampaania tundub aset leidvat ühes ja samas uduses metsatukas, kusjuures kapteni meeskond navigeerib erinevate vana maailma riikide ja asukohtade vahel kiiremini kui viimane Bond. Tegevus on seega lünklikku laadi, midagi ei seletata kuigi pikalt lahti ja tiitrite jooksmise ajaks paneb kogu teema kukalt kratsima. Olgu ekraanil näidatu mis ta on, halva tundena jääb kõrvadesse kõlama rõõmust tantsivate juutide kuldkettide kõlin ja kintsukloppimise hääl, millega järjekordset sakslasi elumutta materdavat filmijupi edu tähistatakse.

Werner - Eiskalt! (2011)

2011-07-15T23:08:00.003+03:00

Kaua oodatud (loe siit) kaunike viies Werneri film andis endi järel passida nagu naisterahvas enne linna peale minekut. Ehk siis seitse aastat. Nüüd on ootamine otsa saanud ja uus film sakste maal kinolinal. Kuid juba alguseks tuleb ära öelda, et oodatu ei ole seitset aastat väärt ja targem mees oleks seda ette teades lilled üle aia visanud ja jooksu pannud. Kasvõi näiteks koju vanemaid Werneri filme vaatama ja rahulikult õlut libistama. Vähemalt esimest neist kahest kavatsen mina oma algava puhkuse ajal teha.

Juba noorest peast on kamraadid suured võidusõitjad. Vasakul Holgi, paremal Werner.

Niisiis. Kuidas see kõik kiiva kiskus ja ära mädanes, sellest film algabki. Vaataja näeb vana Bröselit (Rötger Feldmann), kellele uus maailm imelik ja võõrastav näib. Mees elab oma lemmiktegelaste keskel, aga on nii ilmelt kui ihult kulunud ja lihtsalt vanaks jäänud. Tema loodud Werneri tegelaskuju ja stiil ei ole samuti mangadest läbi imbunud maailmas enam sobilik ja nõnda otsustab murtud mees minna Korsikale puhkama, nagu ka neljandas filmis tehti. Kuid juba esimese vettehüppe järel läheb vanamees looja karja. Mis on kurb. Selle loo vahele näidatakse ka animeeritud lõike Werneri nooruspõlvest ja sellest, kuidas poisil juba lapseeast oli võistlusvaim oma tuttava, aga miskipärast varasemates filmides tähelepanuta jäänud Holgiga. Nõnda poisid siis võistlevad üha suuremates ja kiiremates masinates, kusjuures Werner näeb alatasa rivaali tagatulesid. Aga see selleks. Nüüd, kui peategelane ise on lusika nurka visanud - või kas ikka on - lähevad tema sõbrad, baikerid, surnukeha võõrast riigist ära tooma. Mis aga vett vedama läheb, sest ühes laibaga ei lasta fritse enam tagasi kodumaale. Brösel/Werner toibub vahepeal, aga kahjuks ainult viivuks. Kogu tee taustaks jätkub erinevate animeeritud lugude maha mängimine, mis on aga nõrgalt raamitud ülejäänud looga ja mis pole ka eriti andekad. Viimaks muidugi jõutakse õnneliku lõpuni, vana mees saab veel kaeru ja kiire sääreväristajaga sõitu teha. Lool lõpp.

Politsei on Werneri mootorratta konfiskeerinud ja poiss longib järjekordsele kiirendusvõistlusele jalgsi.

Viies Werner on ühtviisi sarja kokku võttev kui ka plagieeriv teos. Väga palju on viiteid eelnenud filmidele, nii dialoogis kui pildis, kodus olles Brösel isegi vaatab telerist sarja esimest filmi, koerustükid sõprade ja vaenlaste arvelt on kuidagi tuttavlikud ja jutuvada justkui varem kuuldud. Päris elus toimuv on pehmelt öelda kole, sest enamus tegelasi on ausalt öelda keskmisest inetumad sakslased. Veel enam toob nende koledust esile filmi ilmselt täiesti suvaliselt palgatud Playboy modell Ivonne Schönherr, kelle partii nagu noaga ekraaniriiet lõikab. Animeeritud lõigud on läbisegi käsitsi üle käidud ja läbinisti 3D arvutigraafika. Esimese kannatab veel ära, aga selle kolmedimensionaalse cel-shaded kraamiga on suuremal ekraanil väga kehvad lood. Iga nurk ja vari näevad õõnsad välja, natuke tegelaste liigutamist on samuti sellega valmistatud ja see näeb eriti odav välja. Muusikaline taust on, nagu ülal nenditud, kopeeritud eelmistest filmidest ja seega pole seda mõtet kommenteerida. Filmi nimilugu on sedakorda tavapärase pehme roki asemel mingite joobnud lakardite surmakorin vastaval teemal, mida minu kõrvad üle pooleteise korra ei olnud nõus välja kannatama.

Järjekordne mootorleiutis on oma sisikonna välja köhinud. Taamal ikooniliselt saamatud kordnikud.

Sellised on siis lood viimase Werneri punnitusega. Kuid leinates ei maksa pikalt itkeda selle üle, kui vedelaks kadunuke viimase keeruga läks. Kasutagem seda juhust parem varem ilmunud, toredate ja lõbusate linateoste meenutamiseks: mis seda viimast nähes justkui veel paremaks on muutunud.

X-Men: First Class (2011)

2011-07-14T15:06:00.003+03:00

Marveli suutlikkus toota väga suure raha eest väga erineva tasemega filme on kohati kummastav. Iga uue teose välja tulles võib jälle kaartide või kuu seisu või chupacabra sisikonna põhjal ennustada, kas tegu on totaalse käkiga või millegi muuga. First Class saatis valmimise käigus erinevaid imelikke signaale, ühelt poolt oli mingi totaalselt ebaõnnestunud posterite jada, teisalt lekkisid või lekitati fotosid võtetelt, mis fännid lausa hüppama pani. Lõpptulemuse mõistmiseks võib huviline kinno lipata või siis järgnevad lõigud läbi lugeda. Ahjaa, üks asi veel: sellesinase loo panen suuremalt jaol kirja esimest korda oma tuliuut MacBook Pro'd kasutades. Tore riistapuu.

Suured pead neile hiljem omaseks saanud malelaua ääres maailma asju arutamas.

First Class alustab suhteliselt samade nootidega, mis esimene X-Men film üheteist aasta eest. Keskendutakse taas kord noorele Ericule, kes oma võime metalle kontrollida läbi - ütleme et traagiliste - olude avastab. Kuid sealt, kus vana film edasi tulevikku hüppas, näitab uus teos juudilaagrit edasi. Ning me näeme, et Sebastian Shaw (Kevin Bacon) tuvastab noore mutandi võimeid ja üritab teda miskit moodi aktiveerida. Situatsioon võtab kurva mõõtme ja sealt edasi jääb kahe mutandi vahele igipõline vimm. Samal ajal näeb vaataja esimest korda ka noort Xavieri, kes miskipärast elab kokku Mystique'ga (mingi mõttetu memm). Ei maksa arvata, et sealt miskit looma hakkab. Tasapisi aga hakkab mutantide olemus tähtsamatele ninadele oluliseks saama ja nendest tulenev oht samaväärselt. Sellest hoolimata on algne suhtumine pigem uudishimulik-positiivne, mitte karistav ja vangistav. Kulisside tagant naaseb pilti ka nüüd mõnevõrra vanem Eric, kes püüab iga hinna eest vana tuttavat Shaw'd leida, et toda siis maha lüüa. Üht või teist rada pidi saab seltskond kokku ning saab ka selgeks, et Shaw ühes oma kurjamite pundiga püüab ehitada globaalset konflikti ja nii edasi ja muud säärast. Head ja ameerikameelsed mutandid koonduvad ühise lipu alla ning hakkavad tasahilju ka lisajõude otsima. Nõnda liitub selle puhkpilliansabmliga ridamisi mõttetuid ja igavaid mutante, kes kõik arvavad, et nad moodustavad nüüd mingi erivõimetega inimeste klubi, aga välja tuleb midagi Lady Gaga fännklubi sarnast. Noored tuuakse kõvema pauguga tagasi maa peale siis, kui Shaw ühes oma saatjaskonnaga valitsuse mutantide büroosse tungib ja tee laipadega sillutab. Edasi läheb jant oma üht jalga lonkavat rada pidi, lõppude lõpuks muidugi päästetakse maailm ja kuri saab teenitud palga, tulevik aga ei näi teab mis helge.

Võttes arvesse, kui vähe Emma Frost terve filmi vältel sõna saab, oleks võinud sellesse rolli kasvõi Heidi Montagi värvata.

Tigedamaid asju tahaks öelda valitud näitlejate kaadri pihta. Kuid esmalt nendest, kes seekord nagu valatult ekraanile sobivad. Kevin Bacon teeb üllatavalt toreda, kuigi ehk kahemõõtmelise esituse. Viimase ninakirtsutamise kirjutan pigem käsikirja autorite kapsaaeda - nagu võiks seda teha paljude nüanssidega. Bacon pursib isegi hämmastavalt hästi saksa keelt, mis tema tegelaskujule mingi õeluseussi varju omistab (vaadake siis, kui edukas propagandamootor sakslaste vastu on). Hugh Jackman, kes on ekraanil sõna otseses mõttes loetud arv sekundeid ja kelle ainus dialoogirida koosneb sõnadest fuck off, on samuti nauditavalt omas elemendis. Edasi läheb kõik juba kolinal allamäge. Peategelastena ekraanile astuvad James McAvoy ja Michael Fassbender on mõlemid küll talutavad, aga esimene hakkab oma jõllitamisega kiiremini vastu, kui karta oskasin. Fassbender on tunduvalt tärinam omal käel ringi madistama ning sel juhul on tema jälgimine väga nauditav (taust märulifilmidest annab tunda), aga kui kaadrisse satub ka McAvoy, siis on kogu stseen ära lörtsitud. Mõlema peategelase kohta on ette teada, mis juhtuma hakkab, seega lähenevad mõlemad oma osatäitmisele mingi äraspidise fatalismiga. Mis lugu kõvasti ära lörtsib. Kuid sealt edasi läheb lugu veel viletsamaks. Nicholas Hoult mängib sinist tooni metsloomaks muteeruvat geniaalset teadlast, kes jätab ekraanil kohmetu ja saamatu mulje. Kui transformatsioon viimaks toimub, siis on tegelase disain lihtsalt nii inetu ja igav, et selle kõrval isegi Kelsey Grammer parem tundub. Mystique'i osatäitja Jennifer Lawrence on kõike muud kui sobilik antud osatäitjaks. Kuid kõige solvamaks osutub January Jones valge kuninganna Emma Frosti rollis. Jones on tegelikult väga võimekas ja tuntavalt oskuslik näitleja (Mad Men), aga siin jalutab see tegelane kaadrist kaadrisse nagu halvasti õpetatud pesumodell või siis vähem kulunud muumia. Null emotsiooni, ei mingit teravust. Teadmine, et osatäitjateks kaaluti ja prooviti saada ka Sarah Hardingut ja Alice Eve'i, paneb peaga vastu seina taguma, sest antud puhul valiti kõigist variantidest kõige viletsam. Kes koomikseid paremini teab, see oskab väärtustada Frosti tegelaskuju kui mõjuvõimsat ja rabavat, mitte kui tuimalt kaamerasse vaatavat, kramplikku prouat. Pärast filmi kinodesse tulekut lekkisid netti mõned pildid sellest, millistena kavandati kurjamite disaine algselt. Ning nende alusel võib nimetada, et kui oleks mindud toda ja mitte valitud teed pidi, siis oleks film olnud peaaegu midagi del Toro stiilis.

Märk tulevastest lugudest. Kuna First Class alustas tegelikult Magneto saamisloona, siis on tema tähtsustatus võrreldest teiste tegelastega selgelt tunda.

First Class on seega käest lastud võimalus. Lörtsitud algus ja lõpp, sihitult tobedad kolmanda järgu mutandid ja tarbetult kammitsetud kurjamite kaader. Ainsana võib hea sõnaga nimetada filmi keskkohta ja paari etüüdi siit ja sealt, aga üldiselt on tegu kriiskavalt keskpärase käkerdisega. On tarbetu püüda filmi analüüsida puhtalt filmiliku kvaliteedi poolest: kui on olemas sedavõrd kirju taust ja ajalugu juba aastakümneid trükitud koomiksite näol, siis ei ole filmi tegijatel mitte mingit vabandust selle kohta, miks võimekad tegelased on asendatud mingite ketside ja pliiatsitega.

Space Battleship Yamato (2010)

2011-07-11T18:13:00.000+03:00

Möödunud aastal (või ehk käesoleval aastal) mängiti sedasinast linateost mingil Jaapani filmide festivalil, aga olude sunnil ei saanud sinna ise kohale mindud. Nüüd, kui film viimaks tavalevis saadaval on, võtsin ühel higiselt palaval õhtul vaatamise ette ja mõtlesin, et kirjutan pisema arvustuse selle kohta. Film põhineb animé sarjal ja filmidel, mida näidati juba seitsmekümnendate keskpaigas. Kuigi mina ise pole kõiki algupäraseid sarju ja täispikke animatsioone näinud, siis võib kindel olla, et uus film nendest sisu poolest palju laenab, kuid ka omajagu välja jätab.

Avakosmose lahingristleja Yamato ehituse lõppjärgus.

Kaugemas tulevikus on maast saanud elutu kõrb ning inimkond on sunnitud oma elu jätkama pinnase all, kuhu pindmine radiatsioon ei ulatu. Kiirituses on süüdi tulnukate rass nimega Gamilas, kes pommitavad maapinda spetsiaalsete relvadega. Inimkond avaldab vastupanu tulnukatele ennekõike suurtes lahingutes avakosmoses, kus osalevad masinad meenutavad suuri ookeaniristlejaid. Kuid tundmatu vastase tehnika on inimeste omast üle, kaotused on suured ja välja suremine silme ees. Üllatuslikul kombel saabub avakosmosest kummaline infokapsel, mille sisuks on skeemid üle valguse kiiruse liikuva mootori jaoks ja koordinaadid, mis viivad planeedile nimega Iscandar. Ning meeleheite ajel otsustatakse teha viimane ennastsalgav reis, lootusega saada lootusetule olukorrale leevendust. Uus mootor paigaldatakse massiivsele alusele nimega Yamato (sellel nimel on jaapanlaste jaoks pikem ja keerulisem ajalugu, kui keskmine lugeja teab või kui palju film seda seletab), mille meeskond võtab ette peadpööritava reisi kaugele Magalhaes'i pilvede juurde. Alusel on loomulikult suur meeskond, nende vahel on eelnevalt olemas olnud ja uued tunded, konfliktid ja arusaamised. Tee peale jäävad lahingud ja kohtumised vaenlasega, miski ei näi päris edukalt kulgevat ja nii edasi.

Temperamentne ja tormakas Susumu Kodai (Takuya Kimura).

Erinevalt 26-st episoodist koosevast algsest sarjast ei võimalda filmi kondenseeritud mudel avada piisavalt tegelaste taustu ega seletada nendevahelisi suhteid. Seega jääb asjasse eelnevalt mitte pühendatud vaatajale arusaamatuks, miks kõik need madrused ja sõdurid teineteist kuskilt justkui juba tunnevad, miks nende vahel mingi keemia eksisteerib või miks peaks neist üleüldse hoolima. See ongi suurem probleem, mis filmis esildub. Sellest tulenevalt on praktiliselt kõik dialoogid esitatud ontlikul ja distantseeritud moel, vaataja ei pruugi lakoonilisest lähenemisest eriti hoolida ega seda edukalt järgida.

Vana kapten Jūzō Okita (Tsutomu Yamazaki) langeb peatselt pärast missiooni algust haigevoodisse.

Kosmoseristleja disain ja kvaliteet ilmselgelt puhtalt renderdatud kujul on muljetavaldav ja need suuremad lahingud, mis filmi jooksul maha peetakse, üsna värvikad. Kahjuks ei saa sama öelda tulnukate lennumasinate või tulnukate eneste disaini kohta. Kui nonde ründajate laevade puhul on kunstnik püüdnud vaatajat lihtsalt erakordse detailsusega tappa, siis tulnukad ise - kahejalgsed mõttetud kriipsujukud, kes peaks siis eriti kurjad välja nägema, on animeeritud viletsasti ja väheusutavalt. Suures osas roheliste taustade ees eteldud stseenid on samuti nigelavõitu kvaliteediga. Film, mis kõigi näitajate poolest peaks olema kvaliteedilt üle keskmise redelipulga, tundub venitatud lõpu ja uinutava lohisemise järel kohatu. Nii palju paremini oleks olnud võimalik terve lugu ära rääkida, kui sel oleks olemas olnud tegelik taust ja sisuline, agoniseeriv fatalism. Selle asemel näib siin esitatud eneseohverdus ja konarlik tempo võlts ja õõnes. Eelnevate versioonidega tuttavad vaatajad leiavad palju äratundmist ja viiteid ühele või teisele teemale, ent ettevalmistuseta vaatajaid ootab heade efektidega, õhuke ulmefilm.

Kung Fu Panda 2 (2011)

2011-07-08T14:34:00.003+03:00

Meeldiva üllatusena on vahepeal valmis saanud järg 2008. aasta animeeritud seiklusele Kung Fu Panda. Kes kogu seda kinoanimatsioonide ja 3D virrvarri rohkem jälgivad, on kindlasti tuttavad DreamWorksi ja Pixari vahelise vägikaikaveoga, kus Dreamworks alati alla näib jäävat. Seal, kus Pixar ehitab iseloomuga tegelasi ja hingestatud süžeed, taandub Dreamworks pigem rumalate nägude tegemise peale ning nende 3D lihtsalt ei ole alati nii hea. Rõõm on nentida, et Kung Fu Panda 2 seda arvamust natuke murendab.

Leidlaps Po oma kasuisa nuudlipoes.

Lugu jätkab suuremal või vähemal määral sealt, kus esimene film ära lõppes. Kõik on elu ja tervise juures (v.a Tai Lung), panda Po (Jack Black) on nüüd kangelane ja tegeleb tavapäraste bandiitide segamini peksmisega. Kuid kohe alguses näidatakse selle teose suurt kurjamit - paabulinnust lord Sheni (Gary Oldman oma tavapärases kvaliteedis), kelle minevik peategelasega seotud on. Nimelt ennustati linnule, et tema hukatuseks saab valget ja musta värvi sõdalane ning seepeale võttis Shen nõuks kõik pandakarud sootuks hävitada. Kuid vaatajale nüüd juba tuttav panda pääseb ühel või teisel viisil pagema ning nüüd, kui Shen võimule on naasemas, ilmutab must ja valge kangelane end taas. Sheni võimule tuleku abivahendiks on suurtüki leiutamine - hiinlastele omase tulevärgi stiilis. Sellega teeb lind sünnilinnas kohalikele kung fu meistritele üks-null ära ning nõnda jääb tigeda viie ja Po ülesandeks õiglus taas kord jalule seada ja kung fu olemus hukatusest ja unustusest päästa.

Meister Shifu (Dustin Hoffman) murelike uudistega.

Midagi vapustavat ega maailma muutvat sellest filmist oodata pole mõtet, tegu on lihtsalt kvaliteetse ja vaimuka multifilmiga palavasse suvepäeva. Ometi tuleb ära nimetada, et film arutab mõõdukalt Po päritolu teemadel ja seda üldsegi mitte halvas võtmes. Hea sõnaga tuleb tunnustada ka pigem kunstilist joonistusstiili, millega minevikku jäänud sündmusi maha mängitakse. See pole küll päris Disney voolavuse või animé kvaliteediga, aga meeldiv vahepala karvasele renderdusele, mis filmi põhiosa enda alla võtab. Hans Zimmer (põline lemmik) ja John Powell on kokku kirjutanud taas kord toreda muusikalise tausta. Kuidas filmi viimase stseeni sisusse suhtuda, see jäägu juba iga vaataja enese otsustada.

Lustakas tagaajamisstseen Gongmeni linnas.

Soovitatud kõigile lastele ja lapsemeelsetele kung fu sõpradele, kes esimest filmi nautisid.

Transformers: Dark of the Moon (2011)

2011-07-07T14:06:00.014+03:00

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) lähivaates, pilk suunatud taevakõrgustesse.

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) väljub autost (Mercedes SLS AMG). Pilk suunatud kaugusesse.

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) profiilis, pilk suunatud kergelt vasakule.

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) eemalt, taamal on plahvatavad asjad.

Carly Spencer (Rosie Huntington-Whiteley) poseerib. Silmad suletud.

Ning autod muutuvad robotiteks. Midagi muud selles filmis tegelikult jälle ei ole.

Super 8 (2011)

2011-07-07T12:40:00.018+03:00

Vahepeal olin oma ajaveebi sootuks unarusse jätnud, kuigi filmide ja seriaalide vaatamine tavapärasest suurema hooga jätkus. Süüdistan mõlemis teravust, palavust ja depressiooni. Nüüd, ulmeliidu iga-aastase kogunemise eel, kirjutan aga põgusalt paarist uuemast ulmefilmist, nagu noid paremal olevas loetelus ja kinosaalides näha saab. Alustuseks nüüd juba mõnda aega võikalt võitatud maisi järele lehkavates hangaarides näha olnud Super 8.

Charles ja Joe uudistavad kogemata filmilindile jäänud külalist ilmaruumist.

Väike Joe (mingi esialgu suvaline lapsnäitleja) elab oma tavapärast väikelinnaelu päevani, mil tema ema tööõnnetuses surma saab. Siitpeale jookseb lõhe poisi ja tema isa (Kyle Chandler) vahele, kusjuures viimane elab naise surma veel raskeminigi üle. Olgu elu kui raske tahes, edasi ta peab minema ja nõnda surub poiss ühes sõpradega madalseisust läbi. Joe lähem sõber Charles väntab vabast ajast ebasurnute filmi, Joe aitab oma kunstilise poolega kaasa meigi ja mudelite ehitamise poolelt. Pundi ülejäänud liikmete sekka kuuluvad püromaanist Cary, Martin ja Preston. Pärast mõningat veenmist liitub filmitrupiga ka nooruke Alice (Elle Fanning). Joe ja Alice'i vahel hakkab üsna pea sädemeid lendama. Öisel filmivõttel näeb seltskond seega pealt, kuidas laste bioloogiaõpetaja kaubarongile otsa sõidab ja sellest tulenevalt terve rong rööbastelt maha jookseb. Noored pagevad pärast katastroofi kus seda ja teist, aga enne seda veel jääb ümber kukkunud kaamerasilma ette stseen, kus tigeda metslooma mõõtu tulnukas rongist välja murrab ja ööpimedusse kaob.

Noored armunud.

Loomulikult on kohe platsis tigedad armee esindajad, eesotsas kolonel Nelec (Noah Emmerich). Pagenud külalise kinni püüdmisel ei hoiduta millestki tagasi, kohalikele võimuorganitele ei räägita aga midagi. Linnast aga jooksevad ära koerad, kaovad inimesed ja esemed, valitseb paanika ja teadmatuse kaos. Kuidas kogu see jant kokku tõmmatakse, jäägu iga lugeja enese avastada.

Filmi viimases vaatuses lastakse pool väikelinna muidugi vastu taevast.

Film, mille üldisem teostus, näitlejad ja kunstiline lahendus on laitmatud, kannatab sisulise fookuse paigast nihkumise käes. Ehk siis: kinosaalist väljudes võib vaataja mõista, et äsja nähtu üks igavesti tore tükk oli; aga hilisem analüüs paneb kukalt kratsima, sest seesinane kino pole ei lind ega kala. Kõik need erinevad süžeeliinid - mida ei ole isegi nii palju - karglevad alateadvuses, pürgides esimeste sekka, ent mäherdune neist siis väärib kohta poodiumil? Oli see siin pigem meheikka jõudmise, andestamise, tulnukajahi, kodu kaotamise ja leidmise, leppimise, noore armastuse või hea ja kurja lugu? Paratamatuks jääb, et ulmeteema ja koletisliku tulnuka sisse toomine oleks võinud sootuks olemata jääda ja film oleks oma tiinekadraamana töötanud sama edukalt. Ehk koguni paremini. Maapõues ringi roomav olend on seega siin ainult narratiivi kokku segamise lusikas. Film kannatab lisaks natuke ka selle käes, et kõik lahtised otsad on ikka ilmtingimata vaja kokku tõmmata, mis võib ehk pakkuda rahuldust kretiinidest tavavaatajatele, aga mis allakirjutanut põrmugi õnnelikumaks ei teinud.

Super 8 võib olla esmajärguline noortedraama, ent kahjuks ainult teisejärguline ulmefilm.

The Fisher King (1991)

2011-07-07T04:22:00.001+03:00

Terry Gilliam on üks äraütlemata põnev lavastaja. Ning kuigi tema tegelikku tähelendu on alati varjutanud erinevad finantsfiaskod, on iga tema käe all valminud teos väärtuste komplekt omaette. Nagu liiv kellas ühte otsa kokku voolab, nõnda olen ma valdava enamuse kord ja jälle välja otsinud ning neid siis vaadanud. Viimati Tartus olles tuli kusagilt mingi alateadlik signaal või ühenduskoht, mis vaikselt pakitses ja siis viimaks skeemi kokku ühendas. Seega otsisin Le roi pêcheur taas välja ning ühel varajasel hommikutunnil vaatasin taas kord üle. Viimati nägin filmi enam kui nelja aasta eest.

Kummaline paar.

Jeff Bridges astub üles õlise ja libeda raadiodžoki Jack Lucas'e rollis. Jackil on oma nimega raadiosaade, keskmisest kõrgem laup, glamuurne elamine ja lõtv väljavaade elule. Oma öises raadiosaates annab mees teistele suurlinlastele nõu, kuidas oma armueluga järje peale saada. Sealhulgas on ka ohtralt inimeste pikalt ja ropult saatmist, laussõimu ja teravmeelitsemist. Kuulajatele meeldib, Jack ise ei pea oma öeldu üle väga pikalt järele mõtlema. Ent mehe maailmapilt muutub kardinaalselt, kui ühe teravmeelselt agiteeriva kuulaja kõne tulemusena helistaja populaarsesse ööklubisse pumppüssi ühes võtab ja seal veresauna korraldab. Loomulikult tõmmatakse vaimutseva saatejuhi nimi saatekavast maha ja kaamera naaseb mehe juurde mõned aastad hiljem. Selle aja peale on Jack allakäiguspiraali madalamate pulkade juures, töötades tagasihoidlikus videolaenutuses, vihates kõike ja kõiki, olles alkoholilembene ja muidu kasimata. Minevik kummitab meest senini ja masenduse ning joomise nõiaring ei taha kuidagi katkeda. Ometi on mees enese kõrvale leidnud naise, kes temast tõeliselt hoolib, kuid kelle tähelepanuvajadusele mehe teod ei vasta. Kui depressiooni haripunktis viinalained pea kohal jälle kokku löövad, leiab mees endid silla alt, tellised raskuseks jalgade külge seotud, peaaegu et vette hüppamas. Kuid olukord dikteerib teisiti ja nõnda kohtub peategelane segase kodutu Parry'ga (Robin Williams). Mida rohkem asotsiaal oma suud paotab, seda rohkem hakkab Jack mõistma, et mees on läbinisti hull. Kuid sõgeda pealispinna all on peidus pikem ajalugu ja nõnda saab endine raadiomees teada, et Parry hullumeelsuse alguseks oli sama püssimees, kes tema enese karjäärile otsa peale tegi. Ning sedasi hakkab pihta kahe mehe suhe. Mõlemal on omad deemonid kukil, kuid vähemasti ei kujuta endine saatejuht endale ette, et ta on rüütel, kes otsib püha graali. Mida Parry tegelikult arvab. Jack tunneb, et oma hoomamatu karmavõla kustutamise jaoks peab ta püüdma vähemalt seda eksinud hinge kuidagi-gi aidata, et seeläbi endid paremaks teha. Edasine on juba ajalooraamatutesse kirjutatud. Kuigi ma olen täiesti veendunud, et kõik minu nigela ajaveebi lugejad on sellsinase filmi ammuilma ja korduvalt ära näinud, soovitan ma seda siiski uuesti ja uuesti teha.

Pestud Parry valmis oma kohtinguks.

Gilliam on siinsesse teosesse peitnud draama, mille sees on peidus romantiline komöödia, mille sees omakorda on peidus tragöödia, milles on omakorda peidus draama. Ning peale selle kihtiderohke virrvarri on kogu teos kastetud pooleldi lavastaja ebatavalise kastme sisse. Olemas on kohaselt kohmakad ja kummalised kostüümid, kaameravinklid ja helitaust. Suurlinn näib oma olemuselt lämmatavat, inimesed on tuimad ja tüütud ning viibides taolises keskkonnas nende hullumeelsetega, kellega peategelane peab rinda pistma, hakkab nõdrameelsus normaalsena tunduma.

Jack on oma loomuselt intelligentne, aga kalestunud ja üdini egoistlik tegelane. Üks põnevamaid etüüde on mehe toimimine vahetult pärast seda pikemat perioodi, mil kaamera tema elu ei näita. Mees on muutunud sedavõrd sotsiofoobseks, sedavõrd enesesse tõmbunuks, et kõik teised tema ümber olevad tühised ja rumalad näivad. Mees vihkab samamoodi teleekraanilt nõrguvat ila, mis pole ei naljakas ega stimuleeriv. Rehabilitatsioon tegelikkuse tuimestavasse vaakumisse on pikaldane ja eksirännakutega. Parry on heasüdamlik, õilis, kahtlemata häiritud mõistusega, ent oma soovidelt ja kavatsustelt puhas (kord ja jälle peaaegu vastandudes Jacki tegelaskujule). Williams teeb meeldiva rolli tõusude ja mõõnadega, kuid lõppude lõpuks on Bridges see, kes sellest teosest meelde jääb.

The Fisher King on kadunud aja kummaline film, millele lunaatilist võrdset kusagilt pole võtta. Üks neid hirm-harve juhuseid, mil maailma näidatakse selle puuduste ja vigadega läbi pigem eriskummalise spektrumi, samas hinnates selles peituvat - isegi kui seda ei märgata - seda enam.

On Stranger Tides (2011)

2011-05-30T13:34:00.009+03:00

Nende sõnade kirjutamise (ja ka lugemise) hetkel vaatavad sajad ja tuhanded silmapaarid üle maailma, erinevates kinodes, piraatide filmi neljandat osa. Susserdis on juba selleks hetkeks üsna kauni kopika tegijatele taskusse loksutanud ja pole hirmu, et hoog raugeks. Tegemist on ju klassikalise suvise kinofilmiga, mille pakku niiskete pihkudega tiinekad ühes saavad palavuse eest pageda. Võtkem niisiis tükike panna cotta't (mis ei ole jäätis) ehk siis tass törts kangemat kohvi saatjaks ja vaadelgem, mida endine antisemiitide filmistuudio seekord valmis on saanud. Ilma pikema sissejuhatuseta - Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides.

Jack Sparrow ja Hector Barbossa (Geoffrey Rush) uute igavate seikluste lävel.

Seekord leiab vaataja endid vanast maailmast ja Londoni linnast (the biggest city in the greater London area), kus algab kohtumõistmine legendaarse kapten Jack Sparrow (Johnny Depp) üle. Loomulikult on impeeriumi karistuseks piraatluse eest poomine, ent pidagem hoogu... Kas kohtualune on ikka ehtne varblaskapten? Ja kes on see kummaline kohtunik, kes otsuse kiirkorras ümber vaatab? Miskit kahtlast on teoksil ja kiiresti saab selgeks, et olgu identiteetidega kuidas jagub, aga keski võõras nimetab ennast vanas Londonis Sparrow'ks ja kogub selle nime all meeskonda kummalise retke jaoks. Pärast paari eksikäiku ja tagaajamisstseeni tutvub vaataja Angelica'ga (Penelope Cruz), kes nimetab endid olema maailma kõige kurjema piraadi Musthabeme (Ian McShane) tütreks. Varblasel ja mimmil on kusagil minevikus mingi fling olnud ja nõnda hakkab suhe taas omakorda üles soojenema. Pärast ühte ja teist keerdkäiku algab retk müstilise nooruse allika suunas. Musthabe, kes viimaks kulisside tagant esile ilmub, tahab allikavetega päästa endid ette kuulutatud suremisest, samal ajal on samas suunas teel ka brittide ja hispaanlaste laevad. Kahjuks ei ole nooruse allika vete niisama joomine piisav: antud puhul on tarvis ka kedagi, kes oma eluaastad ohverdaks, merineitsi pisaraid ja mingeid karikaid. Nõndapsi siis see killavoor ekraani peal kulgeb kuni oma klišeelise ja etteaimatava lahenduseni välja. Hamletit ei maksa siit vaatajal oodata, kuri saab oma teenitud palga ja mesimagus-imal lõpukeeris on nagu Hello Kitty suhkruvatt suulaes tülinaks.

Musthabe ehk Edward Teach (Ian McShane). Selle tegelase müstilisi jõude ei kiputa filmis eriti lahti seletama.

Allakirjutanul on kõigi kolme esimese filmi sinikiireplaadid sahtlis varuks ja paar korda ülegi vaadatud. Kõigil neist on oma sarmikus olemas, ehk mitte niiväga viimases osas oleval silmade pööritamisel, aga muidu läbivalt. Eelmistes filmides oli olemas ka mingi tajutav jutustus, mida siin kahjuks... Eriti ei ole. Ehk on viga minus endas, ehk on viga selles, et tuttavaid tegelasi on vähemaks jäänud ja kadunute asendused ei ole just teab kui head. McShane teeb küll hea esituse, aga peamine mure oligi selles, et Musthabe ei tundu kurjamina eriti ühtlane: säherdune kõikuv tigetsemine ja segane karakteri ülesehitus ei tekita temast usutavat tegelast. Veelgi enam: filmis ei ole kordagi isegi tunnet, et keegi oleks ohus. Peategelane hüpleb kaadrist kaadrisse Hanna Barbera jänese stiilis lustlikkusega, miski ei suuda teda hukata ega peatada. Kõrvaltegelased on naeruväärsed. Preester ja merineitsi, kelle vahel sädemeid lööma hakkab, on erakordselt paberõhukesed ja nendest on selle võrra praktiliselt võimatu hoolida. Penelope on kõike muud kui seksapiilne, keemia tema ja Deppi vahel on olematu. Muusika on varasema loomingu laisk taastöötlus, siin ja seal kuuleb kõrv paari uut nooti, aga üldiselt on see kõik kuidagi ära leierdatud ja tuim. Kogu vaatamine ongi seega üks suur deja vu trikk. Iga kaader, iga stseen on harukordselt tuttav, huumor on odava võitu ja kuidagi pingutatud. Paras vaatamine lapsikutele ja lapsemeelsetele, ehk isegi sobilik kellegi kabistamise taustaks, kuigi 3D-prillid seda takistada võivad. 3D on küll tasemel, aga selle kasutamine antud puhul mõttetu.

Priest (2011)

2011-05-19T11:47:00.001+03:00

Kuigi mingi aeg tagasi lubasin, et nüüd hoian oma lausrumala suu kinni ja kirjutan ainult mudelitest, siis nüüd mögisen jälle ühest viimati nähtud linateosest. Sain nimelt hiljuti erinevate asjade tulemusena teada, et olen vaimsete võimete poolest võrdne aiavooliku ehk siis kõrgema sordi katuseplekiga. Ning siis ringsõit Poolas kinnistas seda teadmist. Praegu olen suutnud kuidagi oma seljale viga teha - või siis on tegu jälle neerudega - ja selline suhteliselt valus kirjutamine saab see siin siis olema.

Preester (Paul Bettany) palub taevaselt isalt abi. Või siis paremaid filmirolle.

Preestri maailmas on kunagi toimunud sõda inimeste ja vampiiride vahel. Inimesed, nagu neile kombeks, on väetid ja igerikud, vampiirid see-eest ebainimlikud koletised, kellel pole silmi ja kelle hammustamise järel muutuvad tavalised inimesed sellisteks pooleldi kahvatu naha ja imelike silmadega värdjateks. Mingi aeg tagasi oli inimeste ja vampiiride vahel sõda ja inimesed said suuremalt jaolt piki päid ja jalgu. Alles hiljem hakkasid inimeste poolel võitlema preestrid - paranormaalsete võimetega sõdalased, kellel oli enamasti võime aja kulgu aeglustada ja seega efektiivsemalt vereimejaid rappida. Miks preestrid? Sest selles maailmas valitseb absoluutne teokraatia, usk jumalasse on vankumatu ja sellele on üles ehitatud terve ühiskond. Ning preestrid olid vannutatud tsölibaati. Sõja lõpuks vangistati alles jäänud vampiirid reservatsioonidesse, ent preester-sõdalased, kes ei suutnud kuidagi tavalise ühiskonna osaks saada, jäid niisama jalgu. Seega langesid nood inimkõntsa tasemele ja nõnda tegid erinevaid räpaseid ja mõttetuid töid. Teatud moel on see endiste sõdurite morjendav olukord sarnane Rambo süžeele. Inimkond aga asus elama suurtesse megalinnadesse, mis ekraanil meenutavad erakordselt teravalt Judge Dreddi või siis Blade Runneri stiilis megapoliseid. Terve see lühemat sorti eellugu on vaatajale ära räägitud keskmisest madalama animatsiooniga (mis erakordselt tugevalt sarnaneb oma stiililt ja teostuselt sellele kraamile).

Musta Kaabu kübarat kannab koomiksis tegelikult preester ise.

Nõnda siis kohtub vaataja peategelasest preestriga (järjekordses õnnetus rollis Paul Bettany), kes on oma aja ära elanud ja nüüd niisama hääbumas on. Kaugemas minevikus, sõja ajal, kaotas preester ühe oma kaasvõitlejatest vampiiride hordi. Ning nüüd korraga ründavad vampiirid taas linnast kaugemal väljas asuvat külakest. Kohalik noorukist kordnik Hicks (Cam Gigandet) otsib preestri üles ja ühes minnakse vampiiride pessa tõde taga ajama. Siit edasi selgub, et endine kamraad (Karl Urban), kelle preester sõja ajal arvas kaotanud olevat, elab edasi. Olles nüüd muutunud tigedaks supervampiiriks ja kandes nime Black Hat, kavatseb kurjam oma uue vampiiride armeega suurlinna tungida ja seal valitseva kiriku lõplikult hävitada. Siit edasi kulgeb lugu keskmist sorti madistamise tähe all. Kuigi film ei ületa tegelikult hea (ega isegi talutava) teose künnist, ei hakka ma sellegi poolest siin väga kergesti aimatavat lõppu lahti rääkima.

Lahingust räsitud preester oma leidu kirikuisadele esitlemas.

Priest on õnnetu ja ebaõnnestunud teos. Peale korduvate edasi lükkamiste ja siis veel selle mannetu 3D-ga kokku soperdamise on tegijatel jäänud puudu ka kunstilisest kontseptist. Film, mis peaks kasvõi mingil määral olema seotud või põhinema korealaste koomiksil, ei ole osanud sealt midagi kasulikku kopeerida. Mina, kes ma olen manhwa läbi lugenud, võiks nentida, et filmi tegijad vaatasid paari kaanepilti ja siis lasid suvalistel susserdajatel kirjutada mingi poolhäguse ulme-vampiiri-bleh-märuli. Kahju on Bettany'st, kahju on Plummerist. Natuke kahju on isegi Karl Urbanist, aga tema tegelane vähemalt oli tõhus (mees dirigeerib filmi keskel massimõrva Mozarti reekviemi muusika taustal). Samas on filmi enese muusika habras ja ei jää kõrva pidama. Ning see siin on järjekordne kohutav 3D töötlus. Film võeti linti tavaliste kaameratega. Siis aga hakkasid 3D kinod võimust võtma ja nõnda kästi ka seesinane ajaviide kolmandasse mõõtmesse punnitada. Tulemus on vilets. Kõige halvemates kaadrites on 3D seda teravam, mida kaugemal ruumiline objekt on. Tulles objektiivile lähemale muutub pilt häguseks jamaks. Samas on üldised efektid üsna head. Kuigi filmi lõpp viitab võimalikule järjele, ei oleks mina selle tulemises üldsegi nii kindel. Nii kassaedu kui kriitika poolest on Priest tänaseks päevaks flop.

Thor (2011)

2011-05-03T11:09:00.006+03:00

Nii kaua, kui ma oskan mäletada, on mind paelunud muistse Skandinaavia müüdid ja pärimuslood. Vanem Edda sai lapsena varakult raamaturiiulist välja otsitud, isegi enne Kalevipoega. Kuigi ajalooliselt puutusin ma Kreeka legendidega veel varem kokku, kahvatusid nendest leitud valitsejad viimaks oma ringi hooramise ja väiklusega. Põhjamaade karged ja karmid jumalused loomulikult hoorasid ja laiasid sarnaselt, aga nende üldmulje jäi alati kraadi võrra auväärsemaks. Aastaid hiljem sai selle maailmaga uuesti kohtutud ja seda põhjalikumalt uuritud. Tundub, et enamus populaarse kultuuri alustalasid, mis põhjamaiste usunditega kokku puutuvad või mida selle müütiliste taustaga täiendatakse, saavad nende läbi rikkamaks. Skandinaavia vägevad esindasid jooni, misläbi ühtviisi hinnati tugevust ja põhimõttelisust, aga ka tarkust, headust ja ausust. Ilma pikemasse religioossesse puntrasse takerdumata võib lihtsalt nimetada, et iidsete skandinaavlaste polüteism oli inimeste jaoks, kes ootasid tugevust ja olid seeläbi ise tugevamad. Alles hiljem tuli kolinal kokku kukkunud impeeriumite seest mingi lödiselt ebalev uskumus, mis mõõgaga ka endistele paganatele kurku topiti. Aga see kõik selleks. Kes tahab veel põhjamaise maiguga filmidest lugeda, siis heitke pilk peale nendele artiklitele: Valhalla Rising, Outlander, Centurion, Robin Hood jne.

Thor (Chris Hemsworth) oma paguluse kibedust needmas.

Jane Foster (Natalie Portman) ühes Erik Selvigi (vana hea Stellan Skarsgård) ja mingi tudengiplikaga uurivad New Mexico kõrbes erinevaid torme. Suur on nende üllatus, kui korraga eimiskist karva kasvanud mees välja ilmub ja auto alla jääb. Siit edasi hakatakse näitama eellugu. Thor, kellest peaks saama Asgardi uus valitseja, läheb ilma tegeliku kuninga Odini (Anthony Hopkins) loata kättemaksuretkele jäähiiglaste vastu. Selle tulemusena otsustabki Odin pojalt jumala väe ära võtta ja pagendada mehe õppetunniks maa peale. Samas loeb Odin Mjöllnirile võlusõnad peale ja viskab ka selle maa suunas. Võlusõnade järgi ei tohi haamrit kasutada keegi, kes selleks vääriline pole. Niipea, kui Thor maa peal toibub, läheb ta haamri järele. Kuid suur on peategelase pettumus, kui ka tema ise vägevat tapariista kergitada ei suuda. Lööduna langeb mees esiotsa kohalike kätte vangi, ent kuna sõbrad ka selles maailmas juba olemas on, pääseb peatselt vabadusse. Vaikselt susiseb armulugu noore teadlasepreiliga, aga kaugel kodumaailmas on toimunud võimuvahetus ja muud koledat. Loomulikult on erinevates riugastes oma osa mängida noorel Lokil (Tom Hiddleston). Igaks juhuks ei hakka kogu lugu kõigi nende keerdkäikudega siia kirja panema, film on piisavalt tore, et seda ise kinno vaatama ronida.

Masendunud jumal ülekuulamisel. Küsitleja rollis varasematest teostest tuttav Clark Gregg.

Thor oma tooruse ja mõneti aeglase energiaga on suurepärane kangelane. Veelgi enam: läbi Branagh lavastuse on see müstiline tegelane leidnud oma tee arusaadava ja nauditava meediumina kinolinale. Käsikiri laenab sisuelemente erinevatest koomiksiraamatutest: siin on tuttavad olukorrad Odini ja Thori vahel, nagu need toodi esile koomiksitest tuttava kangelase alguses. Koomiksites küll saatis Odin oma poja kuulekuse ja vaoshoituse õppimiseks ühes mälukaotusega pooleldi invaliidist tudengi kehasse, kes siis hiljem haamriga uuesti kokku puutudes oma tegeliku mina taasavastas. Samamoodi on Loki ja Destroyer koomiksite lugejatele väga tuttavad ja korduvalt esinevad tegelased. Tore on näha, et kuigi filmis tuuakse esile uued olukorrad ja vaadatakse asjadele teisest nurgast, siis on viiteid koomiksitele enam kui küll. Oma tee leiavad ekraanile vihjed teistele Marveli tegelastele ja filmidele, mõned gamma-kiirgust uurivad teadlased ja teised. Homaaž on esitatud maitsekalt ja mõnusasti, mitte mingeid teemasid liialt vaatajale näkku surumata. Ainus ebaõnnestunud stseen terve filmi jooksul oli minu jaoks noorte Thori ja Loki õppetund aardekambris, nood noorukesed näitlejad ei olnud antud rollidesse just kõige sobilikumad.

Isa ja poeg. Odini rollis Anthony Hopkins, keda ekraanil siiski üsna palju näha saab.

Mida siis sellest järjekordsest Marveli filmist arvata? Minu hinnangul on Thor oma olemuselt ja veidrustelt võrdne esimese Raudmehe filmiga. Kohmakas, ent kohane kirjeldus oleks: rumal, aga see-eest lõbus. Ülesehitus loogilise jadana on samuti nimetatud Favreau teose moodi. Filmi tempo ja rütm on praktiliselt peatamatu ilmega: iga stseen ja iga kaader omab sisu ja mitte kordagi ei teki tunne, justkui miskit venitataks. Mis on hea. Thor ei pinguta realismiga, ent on siiski toimiv kahe maailma esitus. Näitlejate valik on õnnestunud, kostüümid ja efektid on tasemel ja mainimist väärib ka üle keskmise muusikaline taust. Soovitan kõnealust filmi kõigile lastele ja lapsemeelsetele.

Salakaval Loki (Tom Hiddleston) intriige punumas.

Kinoelamust rikkus samas tugevasti nigel 3D, esiteks nende sitaste prillidega, mida kohalik kinosaal vaatajatele jagab ja mis juba praegu on inetult ära kulunud, ja teiseks puhtalt selle võrra, et tegemist on selle lahjema 3D-ga. Ehk siis, film võeti linti ikkagi tavaliste vahenditega, aga siis töödeldi teatud stseene ja kaadreid, et saavutada ruumilisuse efekt. Selle tulemus: vaataja jaoks lükatakse fookusesse kellegi pea või keha, taust ja sellest kaugemale jääv on kõik hägune ja udune. Mina jään pikisilmi ootama korralikku 2D sinikiireplaati, et film siis uuesti korralikult ära vaadata, iga piksli ja detaili teravust nautides.

Neighbors (1981)

2011-04-28T22:54:00.013+03:00

John Belushi lühikeseks jäänud elu viimaseks filmiks sai kõnealune Neighbors, mis nägi ilmavalgust vaid mõni kuu pärast minu sündi. Ühtekokku jõudis John pärast SNList lahkumist osaleda neljas filmis, kolmes nendest koos oma pikaajalise sõbra ja kolleegi Dan Aykroydiga. Kuigi Neighbors on oma olemuselt nendest neljast viletsaim, pidasin vajalikuks selle kohta natuke kirjutada. Järgmise aasta märtsis möödub John Belushi surmast 30 aastat.

Peategelane teel hullumisse.

Earl Keese (Belushi) elab ühes oma abikaasa Enidiga (Kathryn Walker) äärelinna piirimaal üksluist ja igavat elu. Naabermaja on tühi ja kõle, kõrgepingeliinid surisevad majade vahel ja kogu see olesklemine on säherdune trööstitu. Kõik keeratakse pea peale, kui tühja naabermajja kolivad eriskummalised Vic (Dan Aykroyd) ja Ramona (Cathy Moriarty). Üsna kiiresti leiab Earl naabrimehe naise oma voodist, uputab pooleldi kogemata uute elanike auto sohu ja kõige selle juures tundub, et ainult tema tajub naabrite kummalisust. Tõmblemine kestab niimoodi ligemale tunni, piinlikkust tekitavad situatsioonid ja kaheti mõistetavad olukorrad järgnevad teineteisele ning kogu see sodi on kuidagi väsitav. Filmi lõpus läheb Earl viimaks ka ise hulluks, ent selle väljapeetus ja etlemine on hingetu ja kohmakas.

Naabrite ja tütrega (Lauren-Marie Taylor) õhtusöögi ajal.

Neighbors on halb ja tüütu pettumus. Enamus muidu andekaid komöödianäitlejaid taanduvad olukorra piiratud ogaruse ja nadi dialoogi najal lurri moodi sürrealismi. Tegelaste interaktsioon on muidugi äratuntav: kõigi toetavate karakterite ülesanne on peategelast pidevalt ärritada ja raputada, aga selle tulemusena ei juhtu väga pikka aega mitte midagi. Film venib ja samal ajal toimub suurem osa sellest väga piiratud ajaühiku sees. Kahtlemata võiks lennukama fantaasia korral siia sisse lugeda sotsiaalset kriitikat äärelinna elanike äärelinnaliku hullumise kohta, aga sedavõrd isoleeritud näitena ei tundu seegi toimivat. Omamoodi põntsu paneb teosele eriskummalise muusika tausta kasutamine, mille tulemusena kogu ettevõte otsekui animeeritud lastefilmi mõõtme omandab. Kurb on mõelda, et just selle teosega peategelase kinokarjäär otsa sai.

Hanna (2011)

2011-04-25T10:00:00.011+03:00

Raske on hoolida filmidest, mille ainus defineeritud eesmärk näib olevat matkida mõne teise, õnnestunuma filmitegija tööd. Kõnealune Hanna on üks selliseid filme. Sest nii avalikult kui varjatult näib režii eest vastutav Joe Wright ahvivat David Lynchi. Kuid erinevalt Lynchist on Hanna kulg tüütu ja väsitav, olles kindlasti mitte stimuleeriv või ahvatlev.

Peategelane filmi avastseenis, omas elemendis jahti pidamas.

Erik Heller (Eric Bana) elab ühes oma tütre Hannaga (Saoirse Ronan) kaugel polaarjoone ligidal, elatub metsast jahitavast ja koolitab tüdrukust maailma parimat mõrtsukat. Sest kaugel tsivilisatsioonis on keskluureagentuuri agent Marissa Wiegler (Cate Blanchett), kes kunagi Hanna ema maha laskis ja nüüd tahab Erik, et Hanna tolle maha lööks. Ning kui aeg on küps, siis antaksegi sündmustele kulg, mille kohaselt Hanna oma ema mõrvarit jahtima hakkab. Jant, mis siit edasi läheb, on üheülbaline ja tuim, ragistamine on loid ja tüütu. Lõpuks muidugi tapetakse enamus tegelasi maha ja tüdruk saab viimaks ka oma ema tapjale otsa peale teha.

Bana järjekordselt ebaõnnestunud rollis.

Hanna ainus kvaliteetne külg peitub selles, kuidas autor kuvab tüdruku isolatsioonist väljumist ja kohanemist teiste inimestega. Olles kasvanud üles absoluutses üksinduses ühes oma isaga, ammutades teadmisi vaid raamatutest ja sellest piskust, mis lumistel nõlvadel vastu kaigub, on tütarlapse maailm mõistetavalt mustvalge. Kuid seegi liin solgitakse üsna kiiresti ära ja nõnda jääb teosest alles kakofooniliselt kõlav rida stseene ja kaadreid. Kõige koledamatel hetkedel omandab kaameratöö sõna otseses mõttes närvihaige dimensiooni. Olustikud ja stseenid on totrad ja naeruväärsed, erinevad kõrvalised tegelased läbi mõtlemata ja puudulikud. Tegelased on õhemad kui paber, nende motivatsioon ja taust praktiliselt olematud. Tabasin ennast korduvalt mõttelt, et ekraanile jõudnud sõnnik võis olla mõttelaadi 'sina mine seisa sinna, sina mine kükita seal, vaatame, mis välja tuleb' tulemus. Isegi kui selle lödi sisemusse on ehitatud mingi kandev konstruktsioon ja loo sisuline kaar sellele vastab, siis kogu lihasmudel selle ümber on nagu kretiini küpsuskirjandi ajal pastakast välja imetud. Samas on ekraanil toimuva jälgimine väga kurnav, nagu oleks kaamera fookusest väljas või operaatoril süda paha. Hanna on parimal juhul puudulik ja sihitu, halvimal juhul hallollust hambapastaks muutev ekskrement.

Blues Brothers (1980)

2011-04-14T11:58:00.001+03:00

Kuigi minu elu on tühi nagu pakk piima, millest on piim ära joodud ja pakk seeläbi tühjaks on saanud, olen ma siiski suutnud mõned filmid algusest lõpuni pähe õppida. Nende seas on ka Blues Brothers. See film nägi ilmavalgust aasta enne minu sündi ja oma mõttetult sihitu kolmekümne aasta jooksul olen ma suutnud seda filmi endale viis korda osta (kõik need korrad DVD peal). Kuna tegemist on sedavõrd geniaalse, elurõõmsa ja piiritult andeks andva teosega, siis olen ma kolmel korral selle filmi plaati kasutanud kingitusena. Neljas kord ostsin enesele siiski jäädava koopia riiulisse. Mõni nädal tagasi sattusin poes peale metallkarpi pakendatud aastapäeva eriväljaandele ning pikemalt mõtlemata lunastasin ka selle oma kollektsiooni tarbeks kaupmehelt välja. Minu arvates oleks küll juba ammu aeg selle filmi sinikiir välja anda, ent mingitel põhjustel on seda ainult lubatud, aga mitte veel tehtud.

Tegelikult ei olnud Jake ja Elwood vennad.

Filmi avakaadrites lendab kaamera üle varahommikuse industriaalmaastiku ja jääb viimaks pidama suuremat sorti vangla müüride kohal. Filmimise ajal arvasid tegelikult aktiivse vangla valvur-töötajad, et kopter skaudib vangla struktuurseid nõrkusi ja avasid filmijate pihta tule. Kongi seinte vahel kohtub vaataja esimest korda ühega filmi kahest peategelasest: "Joliet" Jake Blues (kadunud John Belushi). Kinnipeetu talutatakse eskordiga vabastamisametniku juurde, kes tagastab mehele tema tagasihoidliku varanduse. Esimese märgina mehe taustast jääb vaatajale silmi see, et paberitele kirjutatakse allkirja asemel suur rist. Kuni vanglamüüride vahelt väljumiseni ei näe vaataja kordagi Jake'i nägu. Teispool suurt ja kolisevat väravat ootab rehabiliteeritut tema vend, Elwood Blues (Dan Aykroyd). Viimane on oma vennale vastu tulnud vana kordnike patrullautoga. Jake kõnnib vanglamüüride vahelt vabadusse justkui teispoolsusest naastes. Vennad embavad sõnagi lausumata, istuvad autosse ja kruusa krigisedes läheb seiklus lahti. Alles nüüd algab dialoog, alles nüüd saab esimest korda kuulda tegelate vahel verbaalset interaktsiooni ja nende mannerisme seejuures.

Kõrgema seltskonna söögikohta reostamas.

Kuigi filmi süžee pole teab mis auhindu vääriv, on selle kiire kokkuvõte järgnev: vennakesed peavad oma lapsepõlvekodu - kristliku lastekodu - päästmiseks koguma viis tuhat dollarit. Kuna asutust juhtiv nunn ei nõustu varastatud rahaga arveldama (mis on Jake'i esimene ja justkui iseenesest mõistetav lahendus asjade kulgu arvestades), siis otsustatakse ilmutuse järel kadunud bluusivendade suurbänd uuesti kokku ajada ja püüda vajalik summa esinedes välja teenida. Protsess, millega sinna välja jõutakse, on okkaline. Enamus bändi endisi liikmeid on ammuilma enesele muud elatist leidnud, kes muusikutena, kes mujal. Bluusivendadele tõmbub kõikvõimalikku politseid ja äpardusi külge nagu magnetiga, samal ajal jahivad vendi Illinois linna natsipartei, tigedad kantrimehed ja tundmatu mõrvarlik naisterahvas (Carrie Fisher). Jant on üsna oma ajastu nägu, raha ja vahendeid filmi tegemise jaoks oli sellel ameeriklaste järjekordse kuldaja lõppfaasil ilmselt jalaga segada.

Kadunud Ray Charles ja filmi üks paremaid muusikapalu.

Bänd ja tegelased, kes said alguse Saturday Night Live'i koomikute seast, omavad sedavõrd positiivset väljavaadet muul moel erakordselt nigelale elule, et selle kõrval kõik muu kahvatuna näib. Kui Aykroyd ja Belushi alustasid oma sooviga kaduma kippuvale muusikažanrile taas elu sisse puhuda, saatis neid nii õnn kui ebaedu. Film, mis on tehtud ennekõike armastuse ja hoolivusega, aga ka ohtrate meelemürkide ja oma aja kohta suurima hulga autovrakkidega, elustas küll vana head rhythm and blues kultuuri, aga selle pikaajalisem mõju jäi olemata. Sellele vaatamata ei saa eitada filmis üles astuva kaadri fenomenaalsust ja selle koosluse koosmõju.

Kantribänd, mis oskas esitada ainult kahte kantrilugu.

Blues Brothers oli ja jääb üheks minu läbi ajaloo armastatumaks linateoseks ning kui peaks lugejate seas leiduma kedagi, kes pole seda toredat komöödiat ära näinud, soovitan soojalt selle ära vaatamist. Sama soovitusega palun vältida ebaõnnestunud järge nimega Blues Brothers 2000, mis mingil moel oma eelkäijaga sammu ei suuda käia.

VF-27ɣ Lucifer Brera Sterne 1/72

2011-04-10T14:02:00.003+03:00

Märkus: ajaveebi autor mõistab, et plastikust robotite mudelite ehitamine on erakordselt melvinlik tegevus ning et igaüks, kes millegi taolisega tegeleda julgeb, on automaatselt rikutud kaup. Edasi peaksid lugema ainult need, kes teema vastu tegelikku huvi tunnevad ning kellel ajaveebi autori suhtes mitte mingit lugupidamist nagunii ei ole. Tänan tähelepanu eest.

Pärast ükssarve esmast komplekteerimist vaatasin ringi sellele mudelile ehitatud lisaseadmete seas ja olin üsna kurb, sest kõige andekamaid komponente - gatlinguid - pole enam kusagilt saada. Küllap oli nonde algne tiraaž samuti piisavalt õhuke, et kollektsionääre innustada. Seega panin selle hirmsasti läikiva valge luige kõrvale ja astusin elu suurt pilti vaadates põgusalt sammu tagasi. Hetkel on keeruline öelda, kas ükssarve ehituspäeviku teine pool läheb eetrisse enne või pärast käesoleva artikli ilmumist.

Kollaaž Frontier'i masinatest. VF-27ɣ vasakul ääres.

Jällegi on ees põnevad ajad. Saab teha teataval määral kokkuvõtteid isikliku arengu ehk siis taandarengu osas, vaadata üle sellesse aastasse jäävad väljakutsed või siis uute kutsumuste otsimine. Eks mõneti kurblik ole minna kolmekümnenda aastapäeva suunas selliste kahtluste ja kõhklustega, ikka veel ennast tõestades ja erinevates foobiates kinni olles. Ent see kõik selleks. Gundamid on toredad, aga nende ehitamine ühte jutti tekitab alates mingist punktist ükskõiksust. Tõsi küll, oskus ja töö kvaliteet lähevad ühteviisi paremaks, aga päris nii kõrget kvaliteeti, mille üle uhke olla, ei näi kusagilt juurde tiksuvat. Probleemiks on pigem see, et individuaalselt on iga mudel väga tore, aga enamus neist on pärit väga erinevatest universumitest, erinevate disainerite sulest ja seega kipub kakofoonia valjuks kiskuma. Ükssarve ja Sinanju kannatab veel kõrvuti asetada, aga näiteks Sinanju ja Aile Strike'i? Mitte mingil juhul. Aga see kõik selleks.

Mudeli karbi esikülg ühes eepiliste plahvatuste disainiga.

Macross on üks vanemaid ja auväärsemaid ulme-teemalisi anime- ja manga sarju. Kuigi ma olen suuteline erinevatest sarjadest ja nendes sisalduvate masinate disainist ogaruseni vestlema, võib igaüks sellega ise netiavarustes tegeleda. Kel tekib selle sissekande lugemise lõpuks vastupandamatu soov mõnda Macrossi kogeda, siis soovitan alustada visuaalselt kõige viimistletumast: Macross Zero. Mudel, millest ülejäänud jutt aga käib, on pikemast ja uuemast sarjas nimega Macross Frontier.

VF-27ɣ esmase komplekteerimise lõpuks.

Nüüd, kui see masin koos on, pean ma tunnistama, et selle ehitamine oli ühtviisi väljakannatamatu ja nauditav. Kust siis alustada? VF-27ɣ on masin, mis sarnaselt kõigile Macrossi aparaatidele on suuteline transformeeruma kolme oleku vahel: harjumuspärane hävitaja, gerwalk ja humanoidne kahejalgne mecha. Gerwalk on nende kahe vahepealne konfiguratsioon. Masina ehitamise lõpptulemuseks on tavalise lennuki faas ja sealt edasi saab siis omanik ise plastikut soovitud kujule... väänata. VF-27ɣ mudelis on kasutatud ligemale kolme kardinaalselt erinevate plastmassitooni ja nende sees veel erineva tekstuuri ja tugevusega materjale. Kiiduväärt on nentida, et materjalid on üle keskmise kvaliteediga ning et tugistruktuurid õigetes kohtades tunduvalt vastupidavamalt valmistatud. Samas on plastik üldiselt siiski meeldivalt pehme ja sellest annab ilma suuremate probleemideta lõike- ja stressijälgi välja masseerida. Mis puutub erinevatesse paneelireljeefidesse, siis selle mudeli pinnaviimistlus annab kohati tavapärasele master grade mudelile silmad ette. Siin ja seal on erinevad õnarused ja kontuurid välja lõigatud piinlikkust tekitava täpsuse ja hoolega. See on ka oluline ses mõttes, et läbi transformatsiooni paljastuvad kord ühed, kord teised rakursid. Tänuväärt on siis seegi, et kõik need paljastuvad sisepaneelid samaväärselt detailsed on.

Kabiini sektsioon.

Skeemi järgi ehitamine alustab ninast ehk siis kabiinist, mille esimesed komponendid kokku panduna ei anna veel mitte mingit aimu sellest, mis lõpuks toimima peaks. See ütelus käib terve ülejäänud ehituse kohta. Liigendkohti ja erinevaid lükka-tõmba liugureid on nii palju, et lõppkonstruktsiooni jäigana hoidmine praktiliselt võimatu tundub. Ometi läheb asi tasapisi etemaks ja kui juba päris nina juurde välja jõuda, on tunda juba geniaalset kätt disaini juures. Erinevad lukud ja muud nükked võimaldavad üht või teist laadi kujundeid väga hästi välja joonistada. Kabiinist veel nii palju, et kurvastuseks on läbipaistev kabiiniklaas küll korrektne, aga kabiini alusosa on disainitud koos pilootide jalgadega. Ehk siis, kui ma sooviks teha vanameistri kombel tühja kabiini, siis peaks siin üsna palju pahtli ja kirvega mäkerdama hakkama. Kuna see oli minu esimene - ehkki mitte küll viimane - seda tüüpi mudel, siis ei hakanud ma sellega oma rasvunud peakolu halliks ajama. Kabiinist edasi tuleb ehitamisele päevakorra järgi masina käed ja jalad, aga mina vaatasin neist kiirelt üle ja ehitasin lõpuni hoopis pea ja selgroo/tiibade osad. Pea, mis on tegelikult väga laheda disainiga, jääb selle mudeli lennuki faasis ebameeldivalt keskkohast välja tolgendama. Seda oleks saanud minu arvates paremini lahendada, eriti võttes arvesse seda, kui viletsasti terve see keskkoht ilma massiivse murdmiseta kokku sobitub. Selgroog omakorda kinnitub kabiini ja ninaosa külge kergelt lõdva hingega. Mehhanism, mille järgi mudeli pea peaks ilmuma ja keresse kaduma, on joonistel üsna nukra kvaliteediga esitatud, ent susserdamisega saab selle siiski paika. Esimene suurem vandumine leidis aset tiibade kinnitamise juures ülejäänud korpuse külge. Kuna tiivad ise kaaluvad suhteliselt palju (kaks tiivasektsiooni, nende vahel lisasektsioon) ja peavad seejuures fikseeritult liikuma, siis on nende ühenduskohaks korpusega metallpulgad. Ning kuna need metallpulgad peavad väga tihedasti kinni saama, siis on nende sisse lükkamine situatsioonis, kus tegelikult väga hästi juurdepääsu ei ole, eranditult ebameeldiv. Kui ma selle toiminguga viimaks valmis sain, olid pöidlad suhteliselt sinised ja soov edasi ehitada üsna väike. Õnneks tundub mulle, et töö samas oli kvaliteetne, sest senini toimib tiibade liikumine edukalt ja suuremat disainerite konstruktsioonile selles osas ette heita ei ole.

Käte ja jalgade ehitamisega asi nii nobedalt ei läinud. Kuigi käte ehitamine oli pealtnäha lihtne, siis jällegi tuli komistuskiviks nende ühendamine ülejäänud korpuse külge. Esmalt pidi selleks käed pahupidi keerama ja siis jällegi tigedaks ajavalt kitsas kohas pikemate ühendusvarraste otsa ajama. Jällegi sama loogika: konstruktsioon on valmistatud mõttega, mille juures see oleks maksimaalselt vastupidav. Ent selle jäikuse juures ollakse täpselt selles situatsioonis, kus mudel esiotsa masendavalt raskelt käib ja plastik meeletu surve all on, ent hiljem tilbendab kõik niisama lahtiselt. Lisaks on siin liigendkohtade kinni katmiseks spetsiaalsed pealispaneelid, mis aga kuidagi ei taha ülejäänud pealispinda sulanduda, olles kord ühe, kord teise mannetu nurga all. Kui tegu oleks tegelikult aerodünaamilise masinaga, siis selline liitekoht keeraks selle kaadervärgi nii kiiresti upakile, et isegi naljakas ei oleks. Ent isegi käte juures ei olnud mul nii palju peavalu, kui viimaks jalgadega. Esmalt on jalad mudeliga proportsioonis, mis aga jätab kummaliselt hiiglasliku mulje. Teiseks on jalgade disain säherdune, et sisemine pool alati lahtisena jääb tunduma. Ning veel eriti kibestunult peab tunnistama, et kõigi liikuvate osade juures ei suutnudki ma ühte kahest jalast saada sellisesse konditsiooni, kus see oleks sujuv ja monoliitne välja näha. Mis veelgi hullem, kogu ehitus tundus olevat kuidagi vildakas, aga seda mitte minu töö tõttu. Kergelt praaki sellest mudelist karta ei oleks tahtnud,aga midagi jäi igatahes soovida. Tigedaks ajas ka jalgade lõplik kinnitamine korpuse külge, sest siinkohal ilmnes vajadus plastikut päris tigedasti murdma hakata. Ühenduskohtade ja lukkude kinnitamiseks tuli ikka päris kõvasti ragistada ning viimaks oli konstruktsioon küll koos, aga tiivade liikumisel hakkasid need käima üle paneelikohtade, viimaseid kergelt muljudes.

Kabiini külgvaade ja konarused paneelides.

Nagu fotodelt näha võib, siis pole ma veel kleebistega algust teinud. Võib täitsa vabalt juhtuda, et jätangi masina sellisele kujule.

Mudeli alumine pool ei näe selles faasis just kuigi innustav välja.

Mida siis kokkuvõtteks selle masina ja mudeli ehituse kohta öelda. Kahtlemata väga uudne emotsioon, erinevalt tavalisest mechast pole siin alguses vähimatki arusaama, mis ehitatavast komponendist viimaks välja peaks tulema. Eks see suurendab ehitamist emotsiooni teatud moel. Müts maha väga hea plastiku valimise puhul, eriti mis puudutab enam liikuvaid komponente. Kahjuks aga on disaineritel masina mecha ja mitte lennuki faas rohkem sihtmärgiks olnud. Sest kui suure robotina näeb disain väga hea välja ja kõik justkui töötab nagu ette nähtud, siis lenhttp://www.blogger.com/img/blank.gifnukina on kast kobakas ja kuidagi robustne. Halvas mõttes robustne. Teatud paneelid ei tule mitte kunagi päris nii palju kokku, tõenäoliselt võiks neid ogaruseni maha lihvida, kuni see juhtuma hakkab, aga miks peaks muidu geniaalne disain seda eeldama? Ehk siis, teatud mööndusi annab veel teha. Siiski on tegemist suhteliselt unikaalse ehitamisega ja puhtalt huvi poolest võib seda vahelduseks igale gunpla meistrile soovitada.

Kõige raskemini kokku sobituv sektsioon ja sellest tuleneval suured lüngad paneelide vahel.

Kui kellelgi tekkis huvi oma kätt ülal arvustatud mudeli kallal proovida, siis hetkel veel on VF-27ɣ müügil HLJ poes hinnaga ¥5,500 (selle artikli kirjutamise hetkel veelgi odavamalt). Sinna juurde võib kalkuleerida veel saatmiskulud ja tolli maanteeröövi, mis kokku moodustavad veel circa 30% mudeli maksumusest (või veel rohkem, kuna tollis töötavad haiged värdjad).

Source Code (2011)

2011-04-04T00:59:00.002+03:00

Duncan Jones. Kui see nimi tuttavalt ei kõla, siis pole sellest veel hullu midagi. Kes aga ulmemaiam omnivoor kipub olema, see vaatas kindlasti ära mõni aasta tagasi ilmunud tagasihoidliku ulmedraama nimega Moon. Mis väärib ära märkimist just seepärast, et Duncan Jones selle režii eest vastutav oli. Ning oma teise täispika filmina on nüüd siis kinodes Source Code. Kel Moon veel värskelt silma ees on, see leiab uuest teosest palju võrreldavat ja sarnast. Kuid sellest kõigest pärastpoole.

Igat võimalikku ja võimatut stsenaariumit läbi mängides.

Colter Stevens (Jake Gyllenhaal) leiab endid võõra mehe kehast, rongis teel Chicagosse. Riided, mida ta kannab, pole tema enda omad. Kaasa reisiv kaunitar (Michelle Monaghan, tuttav ennekõike kolmandast võimatust missioonist) on võõras ning nii peeglist kui passi vahelt vaatab vastu võõras nägu. Napilt kaheksa minuti möödudes toimub rongis tugev plahvatus ja peategelane ärkab kummalises kambris, kust välisilmaga suhtlemine toimub vaid videomonitoride kaudu. Nagu instrueeriv Colleen Goodwin (alati sümpaatne Vera Farmiga) mehele kiirelt selgeks teeb, osaleb too hetkel eriskummalises eksperimendis, mille puhul mees saadetakse keerukal moel ajas tagasi juba surnud rongil sõitja viimaseid minuteid läbi elama. Rong, mis on juba õhku lastud, on nimelt terroristide esimene sihtmärk, järgmine samm on tuumapommi õhkimine suurlinna südames ja nõnda on peategelase ülesanne kaheksa minutiga välja selgitada, kes rongile paigaldatud pommi eest vastutav on, lootes sedaviisi veel suuremat katastroofi ennetada. Ülesanne ei ole kergemate killast, aga õnneks on eksperimendi käigus võimalik meest üha uuesti ja uuesti samasse algpunkti saata. Seekord jätan hea meelega lugejale võimaluse film ise lõpuni näha, teos on piisavalt hea, et sellele oma aega kulutada. Samuti oleks igasugune lisatud loo analüüs ehk antiproduktiivne ja vähendaks elamuse tooni. Lubada võin vaid nii palju, et lugu fantaasia poolest sugugi vaesemate hulgast ei ole ja et keerdkäike piisavalt ette tuleb.

Kontrollruumist juhitakse eksperimendi kulgu halastamatu täpsusega.

Kellele eelmist lõiku lugedes Groundhog Day (1993) meelde tuli, siis jah - sarnasus on tõepoolest olemas. Kui inimesele on antud võimalus samas situatsioonis korduvalt eksisteerida, on tema valikud ja teod kahtlemata erinevad ning annavad alust nii intelligentsele kui ka lihtsalt tobedale huumorile. Õnneks Source Code huumoriga üle ei paku. Film pakub andekat, kui ehk eelnevalt ära proovitud (Twilight Zone, Quantum Leap) valemit pseudo-ajas reisimisele ja selle lahendus on toodud väga andekas võtmes. Film on taibukas ja hoogne, kuid hoiab alles väga inimlikud kvaliteedid. Nii suhe peategelase ja tema reisikaaslase kui suhe Goodwini ja Colteri vahel on oma loomult väga inimlikud, andes ka vaatajale filmi lõppedes südamlikult mõtestatud enesetunde. Film on ennekõike siiski kurvas võtmes lindile võetud ja seega jääb vaataja enese otsustada, kas antud lõpp sellesse kooslusesse sobib või pigem mitte. Sarnaselt Mooniga on siingi palju rõhku pandud kordusele ja seeläbi ilmnevatele arengutele. Samalaadselt on ka seekord väga hästi õnnestunud näitlejate valik. Gyllenhaal annab peategelasele väga loomuliku pale, Farmiga omakorda toob enam esile emotsionaalsed väärtused ja kontrollmehhanismide jäiga teravuse. Toogu ülejäänud aasta mis ta toob: Source Code on väga meeldiv üllatus teadus-ulme vallast. Tugevalt soovitatud.

Sucker Punch (2011)

2011-03-30T19:53:00.001+03:00

Hollywoodist on teada hulgim näiteid, kus edukas filmirežissöör alustab oma karjääri muusikavideode tegemisega. Teada on neidki situatsioone, kus juba ennast tõestanud režissöör võtab nõuks filmide kõrvalt mõne muusikaklipi valmis meisterdada (Martin Scorcese, Michael Bay). Mis puutub Zack Snyderisse... Näib, et tema areng muusikavideost filmi kulgeb praegu äraspidist rada pidi.

Ilus, aga loll.

Baby Doll (näitlejaks mingi ajudeta ja näitlemisoskuseta lapshoor) on alguses suhteliselt kurvas situatsioonis. Ema heidab avakaadrites hinge ja nõnda jääb tüdruk koos oma noorema õega kurja kasuisa kurja meelevalda. Otse loomulikult hakkab tige härra mõni minut pärast ema surma peategelast vägistama, too aga puikleb vastu ja nõnda läheb pereisa noorema õe kallale. Peategelane leiab kurat-teab-kust püstoli, laseb aga hiiglase kasvu mehest mööda, oma tillukese õe pihta ja nõnda topib kasuisa neiu hullumajja. Et kogu protseduur korrektne oleks, maksab kasuisa kohalikele altkäemaksu, mille tulemusena preilile viie päeva pärast lobotoomia tehakse. Siit hakkab pihta filmi kahepalgeline pool. Ühest küljest näeb vaataja neiu meeleheitlikku plaani hullumajast põgeneda ning selle erinevaid etappe. Mille formaat on suhteliselt sarnane, aga teostus erinev. Sest teisalt leiab iga etapi jooksul neiu peas aset justkui meelelahutuslik tõlgendus toimuvast. Olgu selleks siis samurai-deemonitega kaklemine, draakonite küttimine või esimese ilmasõja stiilis madistamine. Lugu on labiilsevõitu ja tüütu, mõned stseenid omavad küll kunstilist väärtust, kuid kokku valatuna on see sodi ebaühtlane ja vaimuvaene.

Pilguheit hullumeelsusesse.

Sucker Punch algab nagu halb, stereotüüpiline üheksakümnendate muusikavideo. Peale alguses üle tegevuse kostva jutustaja hääle ei ole filmi esimestes kaadrites sootuks dialoogi. See muutub üllatavalt kiiresti erakordselt tüütuks, sest esimesed kümme minutit on ekraanil kahtlase väärtusega proloog, mille taustaks lastakse vanu häid muusikapalu, aga need on esitatud mingis uues ja nilbevõitu võtmes. Näiteks lastakse siin vaatajale Pixies'i Where is My Mind (tuttav Fight Clubi lõpust), aga selle esitus on nagu zombie-siga lihapressi vahel. Sama kommentaar käib paljude helipalade kohta, mis filmi - jutumärkides - täiendavad. Ent heli, millega pilti püütakse lämmatada, on vaid pool ekraanilt kinosaali paiskuvast. Teose pildiline külg on kummastav mikstuur rohekaspruunist, süngest toonist ja selle vahele topitud klantsitud, poolheast arvutigraafikast. Mõned rakursid ja kaamervinklid annavad aimu, et tegijad püüdsid sihilikult konarlikke külgi ekraanile manada. Mis kord töötab, kord mitte. Aegluubis kuvatud stseenid on kohmakad ja liigselt välja peetud, ilma nendele omase emotsionaalse varjundita. Samas, mis emotsiooni on mõtet oodata, kui praktiliselt pool filmi aegluubis kulgeb. Kui takt vahepeal tardumusest virgub, on efekt peaaegu hirmutav. Kokku lõigatuna on kogu teos erakordselt võlts ja väär. Veel valusamaks teevad hoobi näitlejannad, kes kurat-teab-kust talendikonkursi läbikukkunutest välja on otsitud. Näidelda ei oska siit mitte keegi.

Tehke nüüd kõik sama poosi, mis Scarlett.

Suhtelise vastikustundega toppisin hiljem kodus Watchmeni sinikiire masinasse ja vaatasin paremad hetked tollest filmist uuesti üle. Tuju läks paremaks, kuid mitte sedavõrd, et Sucker Punchi kibedat maiku suust pühkida. Näib, et pool-filmilik stiil, millega Watchmen linti on võetud, sobib koomiksimaailmaga paremini. See uus soperdis laenab vildakalt ja oskamatult Sin City'st, ent sealsed tegelased on vähemasti välja arendatud ja arusaadavad, mitte suvalised ja poolearulised tõmblejad. Omal moel annab Watchmeni kvaliteet ja selle puudumine Sucker Punchis mulle lootust, et Superman siiski üle keskmise tootena ilmavalgust näeb. Lootus sureb viimasena.

Limitless (2011)

2011-03-28T10:53:00.009+03:00

Inimaju: keerukaim teadusele teada olev organ. Täiskasvanud inimese aju kaalub napilt alla pooleteise kilogrammi ja erinevate mõõtmistulemuste alusel on arvata, et homo sapiens kasutab oma peaaju tegelikust potentsiaalist vaid fraktsiooni. Kuid mida see tähendab: on siis alust arvata, et kui inimene oleks suuteline rakendama kogu temale antud aju massi, oleks tema väljavaated või mõttevõime radikaalselt teistsugused? Ehk vastab tõele seegi, et aju täie võimsusega tööle panemine võimaldab ekstrasensoorseid võimeid - telepaatiat, telekineesi? Miks on harvad juhused näidanud, et erinevate peavigastuste juures inimese käitumine ja harjumused muutuvad? Meditsiin on dokumenteerinud pretsedendi, mille puhul ühe ajupoolkera kaotamine kannatanule mitte mingisugust mõju ei avaldanud. Teised legendaarsed näited sisaldavad situatsioone, kus mingi ajupiirkonna vigastamine inimese käitumist radikaalselt muutis. Milleks kogu see jutt ajust?

Geniaalsuse viljad.

Eddie Morra (Bradley Cooper) on pooledukas kirjanik. Kuigi tellimus uue raamatu jaoks on sees, pole mehel paberile veel ridagi pandud. Süveneva frustratsiooni ajel veedab mees oma aega niisama ringi jõlkudes, baarides endid unustusse juues või niisama oma räpases kodus ringi vahtides. Lõpuks jõuab asi nii kaugele, et pikaajaline tüdruksõbergi mehe maha jätab. Ning siis trehvab senini kurblik peategelane endist tuttavat, kellest nüüd narkokaubitseja on saanud. Õlleklaasi taga kurdab kirjanik oma nukrat olukorda ja sõber pakub talle lahendust illegaalse meditsiini näol: tilluke tablett nimega NZT. Esiotsa küll kõheldes, kuid viimaks alla andes taipab mees kiiresti, kuidas ravim tema maailmatunnetust muuta suudab. Tableti mõju all olles on mehele korraga kättesaadav kogu tema teadmiste pagas. Pärast kiirkorras naabrineiuga magamist ja tolle koolitööd kirjutamist koristab mees oma korteri ära ja kirjutab oma raamatule väärilise avangu. Kuid hommikul ärgates on loidumus tagasi ja huvi midagi teha pole. Siiski, kirjutustöö on paberil ja kui mees selle oma kirjastajale lugeda viib, on reaktsioon erkordselt positiivne. Nüüd saab mees aru, et raamatu lõpetamiseks on ajustimulant hädavajalik ja nii läheb ta sõbra käest lisa otsima. Sõber, kellel on keegi vahepeal silmnäo üles tagunud, saab olukorrast kiiresti aru ja laseb peategelasel poest endale vajalikke asju tooma minna. Naastes aga leiab kirjaniku-ullike, et tema äraoldud aja jooksul on keegi sõbrale kuuli pähe täristanud. Õnneks leiab mees üles diileri tablettide varu ja pääseb esiotsa ka mõrvasüüdistusest. Siitpeale hakkab kõik minema justkui ülesmäge: mees kirjutab oma raamatu paari päevaga lõpuni, opereerib enneolematult kõrgel tasemel, õpib uusi keeli käigu pealt ja hakkab viimaks börsil mängides raha teenima. Et aga algkapitali saada, laenab mees suurema summa kurjalt gängsterilt.

Halastamatu ärihai ja isehakanu.

Peatselt jääb mehe poolt uskumatuna näiv raha teenimise kiirus suurematele kaladele silma ja suurärimees Carl Van Loon (Robert De Niro) hakkab peategelast omakasu eesmärgil värbama. Siitmaalt hakkab pihta filmi igavam poole, kus peategelasel kord rohud otsa saavad, kord vaenlased kallale kipuvad ja muidu ärajäämisnähud ilmnema hakkavad. Mida lõpule lähemal, seda enam laiali kogu jant valgub ja kuigi enamus jooni viimaks kokku tõmmatakse, on kulminatsioon mannetu. Film kaldub raamatust paaris võtmekohas üsna kaugele. Nii lõpp kui tähendus on selle võrra linateoses üsna erinevad. Kuigi film avanguna üle keskmise noote tabab, vajub teine pool ära ja ükski jutustuselement ei tundu seal enam nii paeluv. Siin ja seal on kasutusel head, muusikavideo stiilis efektid ja võtted. Mõned neist on seejuures enam väsitavad kui teised. Viimaks on teos siiski kevadiselt kiiresti ununev märul kerge tvistiga, ehkki eeldused olla midagi enamat olid olemas.

Ergastunud gängster valmistub tapatööks.

Mis võiks jääda kõlama NZT ja käesoleva filmi raames, on inimaju võimekus luua seoseid. Kognitivism, mida ma hobi korras olen juba pikemat aega uurinud (loe: enam-vähem see kraam, mida lootsin kõrghariduse käigus enam omandada, aga mida nii madala astme müürlastele veel ei paljastata) ja selle ühenduskoht mäluga on üks äraütlemata põnev ala. Olen alati teoretiseerinud, et n-ö sisemine monoloog oma ideaalkujul tegelikult totrus on ning et tegelik abstraktne mõttevõime enam erinevate sensoorsete mälestustega seotud on. Aga mida tean mina sitavares muusikast.

Battle: Los Angeles (2011)

2011-03-20T13:08:00.009+02:00

Selleks, et enese jaoks kirja pandud nimekirjast (mida soovi korral postitustest paremal näha saab) ühtegi teost vahele ei jääks, käesolev postitus. See film oli esimene, mis ette võetutest totaalseks läbikukkumiseks nimetada. Erakordselt halb lähenemine potentsiaalselt koomilisele iseseisvuspäeva sarnasele lahendusele. Kohutav dialoog, mannetud eriefektid (halvemad kui Skyline's), lapsik kulg, totrad tulnukad. Vältida nagu ~~Anu Saagimit~~ koolerat.

Seersant Michael Nantz (Aaron Eckhart) vaatab kurvalt tumeda tuleviku suunas.

Külaliste saabumine.

Elena Santos (Michelle Rodriguez) hävitustöö keskel.

Mad Men I (2007)

2011-03-16T21:08:00.005+02:00

Mis on selle tühise eksistentsi tähendus, kui mitte lihtsad hüved ja kerge meelelahutus? Ehk on selleks - vahest harva - tardumusest toibumine ja mingite sügavamate tõdemuste nentimine, ehk nonde analüüsimine, ehk midagi sootuks kolmandat. Nüüd, kui alla kirjutanule juba kolmas aastakümme täis tiksuma on hakanud (elu elamata ja maailm seejuures nägemata) näib see illusoorne fenomen, mida ajaks nimetatakse - üha tempokamalt liikuvat. Mitte, et seda näilist ollust ehk siis ektoplasmilist substantsi maakera pööretesse vähem mahuks, lihtsalt enda tunnetus on nüüd säherdune teistsugune. Mida edasi, seda rohkem see tõdemus mind valdab. Taibates, et selle vastu ei olegi võimalik midagi ette võtta, ei sõua enam vastuvoolu. Kas see ongi vanaduse ja vananemise definitsioon... Mine võta kinni. Aga teleseriaali Mad Men esimene hooaeg, mille vaatamine nüüd ühel poole on saadud, tekitas viivuks just ülal kirja pandud mõtteid ja tundmusi.

Tervistav õhtueine abikaasa (January Jones) ja ülemusega (John Slattery).

Donald Draper (Jon Hamm) tuuakse vaatajale esile kui edukas, eneseteadlik ja väärikas reklaamiagentuuri loominguline juht. Reklaam, mis on peategelase leib, jääb teatud mõttes murrangulisse perioodi - 1960 ja sealt edasi. Mehel on töö peale talenti ja reklaamiagentuuris Sterling Cooper, kus ta oma päevi veedab, aitab tal projekte ellu viia terve meeskond andekaid ja kohati värvikaid tegelasi. Kuid kulisside varju jääb tihe võrgustik petmisi, rivaale, käest lastud võimalusi, ohjeldamatu alkoholi tarbimine, konstantne suitsetamine, armukesed, hirmud ja eneseleidmised. Peategelase taust ei ole nii puhas, kui see algul näib ja sealt hargneb lahti terve jada eranditult hästi jutustatud lugusid. Teised lood tulevad läbi peategelase perekonna, sõprade, ülemuste, kolleegide, sekretäride, armukeste ja klientide. Rumalus oleks proovida kogu kandvat süžeeliinide rägastikku lahti rääkima hakata: kel huvi ja aega, võivad vaatamise ise ette võtta.

Noored kuked ja Peggy (Elisabeth Moss) kontoris.

Mad Men pakub laitmatu raamiga ajastu draamat läbi töö ja perekonna võtme. Iga stseen, iga element igas kaadris on piinliku hoolega valitud ja välja peetud: mis muudab selle vaatamise erakordselt nauditavaks. See vertikaalne sektor ühiskonna arengut tollel huvitaval ajaperioodil on toodud esile ennekõike just läbi reklaamiteaduse, mis paratamatult pidi muutuma koos muutuvate oludega. Kiitus Matthew Weinerile, kes nii efektse sarja kirjutamisega toime on suutnud tulla. Nimetan sageli, et draama essentsiks on konflikt ja siin on konflikte enam kui küll. Missugused neist millisele vaatajale silma jäävad ja mis muljet nad avaldavad, olgu igaühe avastada. Mina vaatan sarja kingiks saadud sinikiirte pealt ja soovitan teistele sama.

Drive Angry (2011)

2011-03-13T21:17:00.007+02:00

Mis on põrgu? Minu jaoks on see tõenäoliselt katkematu jada Nicolas Cage'i filme, mis kestab läbi igaviku. Või on see ehk hoopis paradiis, sest ma naudiks seda pasakahurit teatud moel? Oh, modernselt kristlik dualism, kuidas see mind eksitab. Ent vahest kõnnib põrgu ka elavate riigis.

John Miltonil ei ole just parim päev.

Paadunud lugejad teavad minu suhtumist Cage'i filmidesse ning seda arvesse võttes on mul hea meel tõdeda, et Drive Angry nende sedavõrd halb, et teatud kombel hea paremikku kuulub. Ning pole tarvis kolmandat mõõdet, et seda efektiivsemalt edasi kanda. Nüüd siis põgusalt süžeest. Ühe kodumaise suurema kino kodulehel oli teosele sisututvustus, kus oli kirjas: peategelane põgeneb vanglast, et päästa oma tütar sekti liikmete käest. Ilmselt mingi aeg pärast seda võttis keegi vastutav isik ette filmi tegeliku vaatamise ja siis parandati teksti, mis nägi hiljem välja säherdune: peategelane põgeneb põrgust, et päästa oma tütre tütar satanistide käest. Muhelesin selle arengu peale, sest filmi esimestes kaadrites hüppab must ja läikiv muscle car laavaväljade keskel kummaliselt sillalt teejupile ja kihutab siis helgiheitjate vihkudes silmapiiri poole. Ning mõni aeg hiljem näeb vaataja, kuidas seltskond maakaid veoautos sama läikiva masina eest põgeneb. Kõik saab muidugi oodatud lahenduse, kangelane nimega John Milton laseb kõik kurjamid sodiks ja viimaks ka autod õhku. Jalutab seejärel võidukalt minema ja tema taustal lükatakse kolmanda dimensiooniga filmi pealkiri vaatajale nii kõvasti näkku, et silmamunad söögitorusse kukuvad. Nüüd siis segatakse sündmustesse ettekandjast Piper (Amber Heard), kes paari keerdkäigu järel ühes Miltoniga sekti tigedat juhti jälitama hakkab. Paarikese kannul on ka eriliste võimetega raamatupidaja (Accountant, William Fichtner), kelle tegelik eesmärk alles filmi lõpus selgeks saab. Võin kindel olla, et keegi minu soovituse peale seda juustu vaatama ei tõtta, ent teadkem seda: umbes kolmandiku peal tulistatakse peategelast revolvrist näkku. Pärast kerget puhkepausi tõuseb mees aga uuesti üles, laseb kõik kohalolijad tükkideks ja jätkab oma jälitussõitu. Kes tahab, võib oma silmaga soperdise üle kaeda, mina luban kerget meelelahutust veel rohke kihutamise, ilusate autode, ohtralt väänlevate alasti kehade ja rämeda vägivalla näol.

Enamus filmi toredaid masinaid aetakse varem või hiljem puruks.

Filmile tagasi mõeldes hakkas kohati meenuma Machete (2010). Loomulikult ei ole siin nii silmnähtavalt head juhendamist, nagu tolles filmis, aga kämpväärtus on sarnane. Drive Angry on toredasti ajuvaba jant selliste keskmisest viletsamate eriefektidega. Isegi kui film esiotsa endid tõsiselt näib võtvat, laguneb see mentaliteet kulgedes kenasti koost ja lõpustseenides nauditakse mängu sellele kohase huumoriga. Kui lõputiitrite ajal vana hea Meat Loaf mürisema hakkab, on selle filmi eneseväärtus viimaks paika loksunud. Peategelase nimevalik ei ole samuti juhuslik: kadunud paradiisi kontsept inimhinge potentsiaalist on siin määndunud kujul selgelt olemas. Lootusetult kiireks muutunud elus kõigi oma teravuste ja stressiga on Drive Angry aus ja sihitu meelelahutaja, võttes korraks hoo maha ja pagendades vaataja lihtsamatesse oludesse.

The Adjustment Bureau (2011)

2011-03-08T09:04:00.001+02:00

Kas vaba tahe on illusioon? Või on kõigile hingestatud olevustele ette määratud vankumatu saatus, mille eest ei põgene ega eksi? Küsimused, millele inimajaloo tegusamad filosoofid on püüdnud kord ja jälle, seejuures õnnestudes ja ebaõnnestudes, tulevad ka kõnealuses linateoses esiplaanile. Kahjuks aga on loo jutustamiseks valitud toon ja vahendid rabedad ja iganenud. Mõnevõrra paremaid vahendeid nende ja teiste küsimuste analüüsimiseks leiab äsja avatud De Civitate portaalist, kus mõned sõbrad-tuttavad samuti sulge teritavad.

Saatuslik kohtumine.

Vaataja leiab teose keskmest noorpoliitiku nimega David Norris (Damon), kes loodab pääseda senatisse, ent valimistepäevale eelnenud meediafiasko tulemusena lükkub see lootus kaugemale tulevikku. Juhuse tahtel kohtab mees tantsijannat nimega Elise (Blunt) ning noorte vahel tekib säde. Kahjuks aga ei vahetata kontaktandmeid ja seega näib põgus kohtumine jäävat viimaseks. Nüüd lisanduvad loosse kohandamisbüroo agendid, kellest ühe ülesandeks on väikse, pealtnäha täiesti ebaolulise muudatusega sättida sündmuste kulgu nii, et David ja Elise uuesti ei kohtuks. Ent agent jääb juhust oodates tukkuma, magab oma võimaluse maha ja nii trehvavad noored teineteist uuesti. Seekord jõutakse ka telefoninumbriteni. Kuid seegi õnn jääb üürikeseks. Kui David viimaks töökohale jõuab, leiab ta eest ajas tardunud kolleegid ja kummalistes kostüümides tegelased, kes peategelase ülemust mingite masinatega töötlevad. Lootusetu tagaajamisstseeni järel leiab David ennast suurest laoruumist, kus kohandamisbüroo vanemspetsialist Richardson (Mad Menist tuttav John Slattery) temale olukorda seletab. Peategelane saab teada, et temale pole ette nähtud leitud naisterahvaga rohkem kokku saada ning suure vaevaga saadud telefoninumber võetakse ka ära. Samuti ähvardatakse meest aju kustutamisega, kui ta peaks kellelegi büroo olemasolust rääkima. Ent mehe tunded tantsijanna vastu on tugevamad kui agendid arvatagi oskasid ja nii sõidab mees kolm aastast järjest sama bussiga, kus preilit teist korda kohtas. Ja ühel päeval kohtuvad nad taas. Loomulikult on kohe platsis ka büroo töötajad, kes noori igal võimalikul viisil lahutada püüavad. Siit algab teose jandilisem pool, kus paarike kord koos, kord lahus olema peab. Agendid seletavad Davidile, et temale on ette nähtud saada presidendiks ja et Elise tulevikku jääb tantsijannakarjäär - ning et kui noored kokku jäävad, ei saavuta kumbki neile ette antud potentsiaali. Kuidas see nukravõitu situatsioon kokku võetakse, jäägu vaataja avastada.

Tegelikkuse tagamaid seletamas.

Kohandamisbüroo töötajad on filmis isegi rohkem inglitena defineeritud kui lühijutus. See tekitab ebalevaid momente, sest nende tegelaste ingellikkus päädib pigem deemonliku enesepildiga. Jutt käib jumalusest kui kõigi inimeste jaoks ette nähtud plaanide koostajast, kel aga näib olevat ainuvõim selles sfääris. Veelgi enam: sellele jumalusele näib olevat omane elu ja surma üle valitsevates otsustes muudatuste tegemine ilma kellelegi tegelikult teada andmata. Ning kui keegi üleloomulike võimetega isend sootuks ühendriikide presidenti troonile püüab upitada, siis kahtlustan mina selles pigem saatanlikke, mitte taevaseid jõude.

Kurjad inglid kaabudega.

Võtsin Kohandamisbüroo (ametlik eestikeelne tõlge näib olevat Saatuse Büroo) vaatamise ette kerge soojendusena Hereafteri (2010) vaatamise jaoks. Kuigi lootsin filmist midagi etemat, tuleb tunnistada minu pettumust. Lõtv ja pigem vääradest kohtadest Philip K. Dicki kirjtaööd puudutav ekraniseering kukub ei lind, ei kala obskuursesse sügavusse. Ometi on kõik edukuse valemi komponendid siin reas olemas: head näitlejad heades rollides, keskmisest etem kaameratöö ja mõned peadpööritavad üleminekuefektid. Ometi kukub kogu teos oma lapsiku kulminatsiooniga ninuli, suutmata välja kanda tegelikult olulisi momente selles ebakõlade jadas. Meelsasti tõmbaksin paralleele maatriksi esimese filmiga, kus samuti saatus ja ettemääratus kandvad teemad olid. Ent selle asemel, et nentida inimeste enda võimu ja mitte ettemääratuse valu, koperdab siinne teos kohmakalt üle primitiivsete tõdemuste ja tõmbab otsad viimaks kokku siirupiselt läiges solgiämbris.

The Mechanic (2011)

2011-03-02T18:59:00.007+02:00

Arthur Bishop (Statham) on edukas palgamõrvar. Vabast ajast kuulab vinüüli pealt klassikalist muusikat ja taastab 1966. aasta klassikalist Jaguari. Reisib Aafrikasse ja mõrvab mingi kohaliku kurikaela. Siis reisib tagasi koju ja kargab mingit prostituuti. Seejärel antakse talle ülesanne mõrvata oma pikaajaline ülemus ja sõber, keda mängib selle filmi ainus ehtne näitleja, Donald Sutherland. Peategelane laseb taadi loomulikult õilsalt maha ja tegelikult võiks asi sellega mutt olla. Aga ei. Kusagilt mülkamudast ujub pinnale taadi kahtlase väärtusega poeg (Ben Foster), kes ühelt poolt tahab isa surma eest kätte maksta ja teisalt tahab Arthuri kombel palgamõrvariks hakata. Paari keerdkäigu järel hakkabki meistermõrvar poisiklutti koolitama, sest südametunnistus nii valusasti piinab. Kõik kulgeb tavalist palgasõduri elurada pidi, kuni ühel koledal päeval kohtab kangelane ühte kolleegi, kes sootuks teises ilmas peaks olema. Siit hargneb välja, et filmi algusest pärit taadi tapmine tegelikult petuskeem oli ning et kõiges halvas hoopis teine ülikonda kandev kurjam süüdi on. Arthur võtab siis oma usina õpipoisi seltsi ja läheb laseb kõik asjaosalised maha, k.a koristaja ja vahtkonna ülema kuldkalad (deleted scenes). Siis saab õpipoiss teada, et nimikangelane papale kuuli rindu täristas ja üritab teda koos autoga õhku lasta. Bishop aga veeretab ennast õigel hetkel autost välja, istub teise autosse ja sõidab minema. Nooruk rändab tagasi peategelase eraklikku elamisse, paneb vinüüli mängima ja läheb uhke restaureeritud autoga lõbusõitu tegema. Vaataja näeb siinkohal, kuidas plaadimängija külge ühendatud lõksu tulemusena maja maha põleb. Poiss märkab siis auto kõrvalistmel paberit, millele on kirjutatud sõnad: kui seda loed, oled surnud. Selle peale auto plahvatab. Fin.

Filmi lõpuks on ainult üks pildil olevatest meestest elus.

Arvustuse tarbeks uurisin natuke filmi tausta ja külastasin ka võrguentsüklopeedia lehekülgi. Ning kui lõpuni aus olla, siis oleks niisama sisukokkuvõtte läbi lugemine säästnud mind sellest üheksakümne kolmest minutist haigutamisest. Sest filmis ei ole mitte midagi vaatamisväärset. Tegelased on õhukesed nagu paber, märulistseenid on igavad ja vaimuvaesed, pinget küll kruvitakse, aga selle kruvi pea on ammu siledaks keeratud ja enamus aega käib kruvikeeraja niisama ringi.

Jõudehetkel.

Kui Transporteris oli Stathami - ütleme siis, et mõnevõrra sarnane - tegelane põhimõtetega ja tema jälgimine oli lõbus, siis siinne hästi kinni makstud sarimõrvar on lame ja kahvatu. Isegi kui käsikirja ääremärkustes oli ehk kommentaar, et Arthur Bishop - an assassin with a heart of gold, siis ekraanile jõudes ei jää sellest aimdusest mitte midagi järele. Ei miski tema tegudest ega altkulmu vaatamisest ei süvenda vaataja suhestumist selle tegelasega. Dialoog on hapu ja kaameratöö nigel. The Mechanic ühineb rea kiiresti unustatud märulitega, mida viimasel ajal suure rahaga armastatakse vändata, kuid millest lõpeks mitte ühtegi kirgastunud elementi välja ei nopi. Vältida.

Enter the Dragon (1973)

2011-02-11T14:00:00.008+02:00

Olles kord juba vanemate filmide lainel ja samas suuremalt jaolt pettunud selles sodis, mis selle aastanumbri sees senini kinodesse on jõudnud, kirjutan siis sellest võitluskunstifilmide šedöövrist, mille sinikiireplaat mõni aeg tagasi postkasti kukkus. Enter the Dragon on tegelikult kung fu filmide James Bond, sest siin on kõik selleks sarnasuseks olemas. Enesel on sellest teosest ka sinikiireplaat riiulis varuks.

Kurikaela blondi kaaslanna Tania rollis astub üles Ahna Capri.

Müstilisel isoleeritud saarel asub kurjam Hani (Kein Shih) kindlus, mille avalikku poolt ehib võitluskunstide kool ja kaunid tütarlapsed, põrandaalustes koobastes aga valmistatakse moonidest keelatud mõnuaineid ja harjutatakse röövitud kaunitaride peal nendest sõltuvust. Täpselt milles superkurjategija ropp ebainimlikkus seisneb, paneb ehk kukalt kratsima, kuid lugulaul selles teoses on nii-ehk-naa pisut kiivas. Han korraldab oma narkokartelli uute liikmete värvamiseks rahvusvahelisi turniire, kus parimatest parimad teineteisel nägusid siniseks tambivad. Sedakorda osalevad turniiril siis Roper (John Saxon), Williams (Jim Kelly), Parsons (Peter Archer) ja põhitegelane Lee (Bruce Lee). Lee läheb saarele, et selgitada välja Hani kuritegeliku organisatsiooni tagamaad ja maksta kätte oma õe eest, kes Hani sõjardite ees pagedes viimaks nurka aetuna enesetapu sooritas. Teised mehed on niisama hea õnne, auhinnaraha või lihtsalt oma võitluskunsti treenimise peal väljas. Williams näiteks annab n-ö eelloos kahele valgele politseinikule üle tahi ja varastab nende patrullauto. Noh, selline rassi-stereotüüp siis või midagi. Roper klohmib golfirajal arusaamatuid kaake, kes tulevad võlgu välja nõudma ja Lee taustalugu on shaolini templist, kus ta oma suurepärase tehnikaga juba hingelisse maailma jõudma on hakanud. Ent see kõik pole eriti tähtis. Saarel hakatakse siis kibekiiresti teineteisele vorpe näkku taguma, kuri saab viimaks teenitud palga, ent mis hinnaga - jäägu vaataja avastada.

Roper võitleb Lee asemel hirmuäratava Bologa (Bolo Yeung).

Enter the Dragon oli Lee jaoks viimane film ja tema oli vastutav kõigi võitlusstseenide koreograafia eest, mis teoses näha on. Jackie Chan, kes siin vaid ühes kaadris üles astub (Lee keerab vaesel mehel kohe kaela kahekorra) rääkis hiljem, et Lee löökide kiiruse tabamiseks ei tohtinud silmigi pilgutada, sest vastasel juhul jäi hoop nägemata. Ent veel enne filmi linale jõudmist suri Lee ootamatu ajuturse tulemusena, olles samal ajal tõenäoliselt oma lühikese elu (32) parimas füüsilises vormis. Filmitegijad kulutasid sellele järgnevad aastad mantlipärija otsimisele, kuid ei Chan ega Jet Li ega kümned teised kandidaadid ei küündinud kunagi sellele tasemele, kus Bruce omal ajal oli. Mehe filosoofia ja absoluutne pühendumine selle filosoofia realiseerimise eesmärgil on tänini jäänud ületamatuks eeskujuks. Võtkem seda kui kadunud aja kaunist ideaali, mille kõrval tänapäevased kodumaiseid, lõtvunud vöökoha ja karvase topeltlõuaga ambaalid suisa loomadena näivad. Kuid see on lödistunud ühiskonna sümptom ja kahjuks on autorgi hetkel oma õllekõhuga taoliste laiskloomade leeris.

The Equalizer (1985-1989)

2011-02-10T19:22:00.007+02:00

Möödunud aasta viimastel nädalatel võtsin ette ja vaatasin läbi terve The Equalizer ehk siis Võrdsustaja sarja. Kokku seda eriti palju ei olegi, napilt neli hooaega, igaühes ligemale 20 episoodi. Võrdsustaja oli ameeriklaste vändatud põnevusseriaal endisest keskluure agendist nimega Robert McCall, kes on oma endisest ametist omal soovil lahkunud ja on alustanud n-ö konsultatsiooniteenuse pakkumist (lastes kohalikus lehes ära trükkida reklaamteksti kirjaga Odds against you? Call the Equalizer. 212-555-4200). Konsultatsioon on sõltuvalt probleemidest väga erinev: lihtsalt vestlemine võib kiirelt üle minna tulevahetuseks ja kes teab milleks veel. Peaosas oli tänaseks manalateele läinud Edward Woodward, selleks ajaks juba üle 55 aasta vana briti teatri- ja telenäitleja. Woodwardi suuremaks teletööks oli sarnase süžeega briti sari Callan, kus peaosaliseks veel pädev tegevagent oli. Omal moel võib nende kahe vahele stiililise ja sisulise silla tõmmata, kuid mina ise pole Callanit eriti vaadanud ja seega jääb suurem kommenteerimine seekord ära.

Kaalukausside joonde ajaja Robert McCall.

Erinevalt Callanist on Võrdsustajal karmavõlg. Terve sarja vältel on hulganisti viiteid süngelt tumedale minevikule, millega McCall omal moel rinda peab pistma. Niisiis aitab mees neid, kes kas süsteemi hammasrataste vahele on jäänud, neid, keda tavalised kordnikud kas aidata ei oska või siis ei saa. Nii teemade kui ka stiilide erisused on seejuures kosmilised. Üldskeemi järgi on iga episood omaette lugu, sinna-tänna satub ka kaheosalisi juhtumeid. Enamasti on üks kandev liin, vahest harva on mingi väiksem b-stoori. Nagu öeldud, on stiilide erinevused üsna drastilised. Kui mõni lugu räägib kergemal toonil kiuslikest naabritest või kurjast majavaldajast, siis kord ja jälle satub mees vastamisi pedofiilidega, psühhopaatidega, erakordselt hästi organiseeritud kuritegevusega ja veel hirmsamaga. Peaaegu mängleva kergusega mängitud episoodide vahele juhtub praktiliselt õudusfilmidega sarnaseid temaatikaid. Kuigi enamasti antakse mõista, et Võrdsustaja on üksik hunt, käib sarjast sageli läbi sõpru ja abilisi, neist kõige sagedam on Mickey Kostmayer (Keith Szarabajka), kel miskipärast õnnestub alati aidatavatesse neiudesse ära armuda ja siis nendega magada. Vähem ekraaniaega pühendatakse ka McCalli pojale Scottile (William Zabka). Veel ühe toreda tegelasena võib ära nimetada nimetu Kontrolli (Robert Lansing), kes vastutab edasi luureagentuuri töö juhtimise eest ning kelle tee seeläbi peategelasega sageli ristub.

Isa ja poja tuleproov esimeses hooajas. Kui väga poeg endise agendi jalajälgedes sammub, saab näha alles neljandas hooajas.

Kuid peale nimetatud peategelaste käib sarjast läbi peaaegu hoomamatu hulk hilisemaid väga tuntud näitlejaid või siis niisama tuttavaid nägusid. Siinkohal kerge loetelu: Lawrence Fishburne, Kevin Spacey, Christian Slater, Meat Loaf, Oliver Platt, Adam Ant, Vincent D'Onofrio, Richard Jordan ja veel kümneid teisi.

Võrdsustaja tumedam külg.

Võrdsustaja vaatamine tõi tagasi hulgim toredaid mälestusi sellest ajast, kui värviline televisioon vabariigi pinnal alles kanda kinnitas. Kuigi mitte terve sari pole alati ühtlase kvaliteediga, oli selle vaatamine nauditav ettevõtmine. Kahjuks on seriaalist DVD peal välja antud ainult esimene hooaeg, ülejäänud kolm peab huviline juba omal käel kätte leidma. Ning meeldetuletuseks veel see legendaarselt paranoiat toitev sissejuhatusklipp.

Hellbound (1994)

2011-02-08T03:13:00.007+02:00

Vastukaja minu viimasele kirjutisele, kus organiseeritud ~~kuritegevust~~ kirikut kõiges halvas süüdistasin, on olnud eranditult negatiivne. Tänaval loobitakse kivide ja roiskunud juurviljaga, kinos popkorni ja 3D-prillidega. Ainsa positiivse tagasisidena sain kirja MVO kirikult koos liitumisplaaniga. Kui nendega veel sel nädalal ühinen, saan nelja kuu liikmemaksu eest kaheksa kuud ettemaksu, isikliku krati piiramatu kasutusõigusega ja peltsepulli logoga nokamütsi. Aga see pole veel kõik! Ainult täna liitujatele saab osaks igavene neetud agoonia põrgupõhja madalamas ringis, kus Peep Vain vahet pidamata järjest Chaucer'it ette loeb. Ja nii edasi. Kuna ilmselgelt minust enam midagi päästa ei ole, jätkan erakordselt halbade satanistlike filmide lainel ja seekord on ees üks õige magus pala. Tiivustust seda ogarust uuesti üle vaadata andis kahe nädala eest maha peetud vestlus Metsavanaga, kus see film Norrise ürgselt, ulguma ajavalt halbade filmide loetelust erakordselt eredalt meeles oli. Ilma pikema sissejuhatuseta: Hellbound.

Kangelased kangelaslikul ülekuulamisel.

Selleks, et pasandeeria läbiv oleks, on teose alguses tähesõdadele omane kollase tekstirulli kerimine kaugusesse. Saame teada, et kõige suuremale kurjamile, vanatondile enesele eelneb keegi Prosatanos (noh, nime poolest siis nagu saatana ees käija või nii). Filmi alguses ratsutavad ristirüütlid ühes kuningas Lõvisüdamega kusagil kõrbes. Koheselt hakkab taustal kriiskama koletislik kirikukoor, mille peale vaatajal pea valutama hakkab ja käsi valuvaigistite poole kisub. Prosatanos korraldab parasjagu mingit ohvritalitust, misjuures kuninglikust soost lapsukest kurjuse tarbeks ümber võitakse. Ristirüütlid peksavad poolkiilaka deemoni kaaskonna pilbasteks (seejuures tuleb välja, et hõlstide varjus on peidus soomlaste kultusbändi ~~Dingo~~ Lordi liikmed - hea kameo). Prosatanos topitakse luuavarre abil suurde sarkofaagi ja tema võimusau raiutakse üheksaks jupiks, mille kuningas siis üle maailma laseb pühapaikadesse peita. Aeg lendab kiirelt kaheksa sajandit edasi aastasse 1951, kui juutidest hauaröövlid puusliku eksikombel vabadusse lasevad. Jääb arusaamatuks, millega tont oma aega sisustanud on, sest aeg hüppab veel kord edasi, seekord siis 1994. aasta suhtelisse tänapäeva, kus Chuck ja mingi suvaline pigi Chicagos politseinikena tööd teevad. Tööks on tänaval pisisulide peksmine ja muu koomiline. Poisid satuvad olema täpselt õigel hetkel õiges kohas, kui Prosatanos paar korrust kõrgemalt suvalise prostituudi läbi akna kordnike auto peale viskab. Ahjaa, enne seda deemon muidugi koinib preilit, aga seda vaataja näha ei saa. Küll aga saab vaataja näha seda, kuidas Prosatanos oma kirkalt valgeks värvitud küüntega käsi peseb, et siis paar kaadrit hiljem mingil rabil süda välja rebida. Iseenesest hea mõte, aga süda on silmnähtavalt kummist tehtud ja lurtsub kahtlaselt.

Kurjami kostüüm on piiratud nende kergelt viltu keeratud läätsedega.

Tabamata ime kombel peavad mõlemad politseinikud selle vahejuhtumi pärast Iisraeli sõitma, et siis sealsetele juutidele aru anda. Habemega meisterpeksja ei lase endid sellest aga morjendada ja nii algab jant tõe ja armastuse nimel. Noh, käsikiri pole just selle filmi tugevaim külg. Ega näitlejad. Ega ka eriefektid. Või muusika. Keeruline on rääkida kaameratööst, hea seegi, et filmimiseks kaameraid üldse anti.

Aaron Norris, raisk, ma rebin ta tükkideks!

Põrgutee oli viimane film, mille juures Norris Cannoni filmifirmaga koostööd tegi. Kes Cannonit väga hästi ei tea: need juudid muutsid kõik, mida puudutasid, vedelaks sõnnikuks. Kuigi nonde repertuaaris oli säravaid hetki nagu Superman IV: The Quest for Peace, siis valdavalt tuli sitta nagu oavarrest. Kahtlemata on selles filmis esinev pädeva satanistliku materjalina kordades nõrgem kui eelmine postitus.

The Rite (2011)

2011-02-02T22:25:00.001+02:00

Mida aeg edasi, seda rohkem mind katoliiklased ärritavad. Aastate eest suhtusin ma nende valikusse veel aupakliku kartusega: enese pühendamine sedavõrd ilmasambalikele ideaalidele tundus vääramatu ja eeldas erakordset südikust. Kuid nagu aeg edasi liikus, nii hakkas austus asenduma põlgusega. Samas siiski on pidev tigedus väsitavat laadi ja mingi hetk hakkasin ma seda silmakirjalikkust niisama ignoreerima. Täpselt nii, nagu keskajal katoliiklus ümbritsevat muserdas ja inimkonna arengule keraamilised pidurid absoluutselt peale lükkas - samamoodi üritavad usklikud käituda tänapäeval. Aga keskmine kodanik pole enam sisetalla taibukusega (niivõrd) ja sellest tulenevalt on kirikulised uskmatute kõrval muutumas kahepalgelisteks sisalikeks. Ühelt poolt on säilinud indoktrineeriv konfessiooni rõhutamine, teisalt aga tuleb kaasaegseid olusid enesele mugavamaks ehitada. Üha enam jääb päästetud hingede jutust kumama tõde, et: tehke nii, nagu ma ütlen, aga mitte nii, nagu mina ise teen. Säherdune permanentsete ulmalike indulgentside igavikuline lunastamine ei saa aga tänapäeva ühiskonnas jätkusuutlikult kesta. Kui saab, siis häbi meile kõigile.

Lähen preestriks! Selge, ma muudan siis faecbukis oma staatuse tagasi vallaliseks.

Riitus on ülal kirjeldatule sarnasem kui esmapilgul tunduda võiks. Seda nii oma kvaliteetidelt kui ka püüdlustelt etendada midagi, mis kinoplatsil enam sootuks kohane ei tohiks olla. Peaosast leiab vaataja järjekordse sileda lõuaga uustulnuka, kelle resümeest ainult telesarju võib lugeda. Koerakoonlane läheb seminari, et saada tasuta kõrgharidust. Väga tõene stsenaarium selle poolest. Kuigi poiss eneses kahtleb, näeb seminari kõrgem vaimulik temas potentsiaali preestriks saamiseks ja nii saadetakse noormees Roomasse edasi õppima. Õpingute sisuks on ka kurjade vaimude välja ajamise ABC. Sedapsi kohtab vaataja ühes peategelasega Isa Luukast (Hopkins), kes juba paadunud eksortsist kipub olema. Poisiga kohtudes ajab taat parasjagu rasedast tütarlapsest tigesikku välja. Neiu on üsna veenev, köhib naelu ja ajab poisile pada. Kui piiga viimaks ära kooleb, poeb paharet Luukase sisse. Pühamees aga saab ise aru, et miskit valesti on ning palub oma noorel õpipoisil osavamad mehed pärale tuua. Kuid juhtub nii, et kedagi targemat pole käepärast võtta ja seega teostab vaimude väljaajamist tudeng ise. Kui see haigutama ajav protseduur viimaks läbi saab, tuvastab see mõttetu peategelane, et nüüd on tema kutsumus selge ja läheb ära preestriks. Nii see jura lõpeb.

Meditsiin ja religioon: veel üks ühildamatu kombinatsioon.

Tegelikult oleks tahtnud mõelda, et lõpp on tegelikult trikiga ja et deemoniprints Baal viimase protsessiooni käigus sootuks peategelase naha vahele puges - et siis minna kiriku rikkumatut, pedofiilset ja valelikku tuuma edasi solkima. Ent ei maksa nendest vaimuvaesetest (pun) juutidest ikka liiga palju ka loota. Film on lödi ja tuumalt habras nagu vilets pasavahvel. Küllap vanameister Hopkins tahtis raha saada, eelarve oli parasjagu just nii suur, et teema ette võtta, aga lõpptulemus tundub kinolina jaoks alla igasugust arvestust olema. Ilma selle ainsa tuntud näitlejata oleks see soperdis väärt otse plaadile pressimist. Loomulikult on publikumil seestumise teemast juba ammu küllastus ja kui nüüd proovitakse sellest kivist veel mingit veetaolist ollust välja väänata, siis ei ole midagi head enam loota. Ning tippude tipuks jääb alati kestma see kahe otsaga mölisemine: psühhiaatrid tuvastavad pea iga seestumise juhtumi juures skisofreenia, kirikulised aga peksavad igat skisofreenikut püharaamatuga vastu pead kuni veri väljas. Võite ise välja arvutada, kes selle juures alati kaotajaks jääb.

BAKA.EE 8. aastapäev

2011-01-31T23:59:00.008+02:00

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna ajas tagasi enam kui kümme aastat. Kord oli see aeg, mil squaregamer.com foorum veel elust pulbitses, lairibaühendus ning IRC kanalid paljude oluliste hüvedena noorte inimeste elusid rikastama olid hakanud. Kuid inimmõistusel on omad piirid ning seega alustame mõnevõrra lähemalt, möödunud aasta novembrikuu esimestelt päevilt.

Peakorraldaja oli just korraldamise osas kogu korralduse ära korraldanud, seega piisas vaid oma nime kirja panemisest ja õigel hetkel rahasumma üle kandmisest. Seejärel hakkasin mõlgutama mõtteid oma gundami-konkursi teemadel. Aasta varem sai seda roppust korraldet' ja paistis, et umbes kahele osavõtjale, kes osa võtta söandas, meeldis. Seega otsustasin taas midagi stimuleerivat korraldada, kuid kandsin kiirelt maha oma esialgse idee, milleks oli gundam drama ja gundam comedy pildikonkurss. Kuna välja vaadatud auhinnad olid peaaegu kõik seotud NGE'ga, siis võtsin viimaks vastu otsuse teha kiirviktoriin valikvastustega. Ning küsimused ei olnud piiratud ainult mechade või gundamitega. Ning kes lõpuks osa võtma tulid, teadke: esiotsa oli küsimusi rohkem ja nende seas ka rohkem graafilist kraami (näiteks pane paari õige piloot ja õige masin jms).

Kuid enne kogu seda toredust sain päev enne üritust veel kord plaadifirmast Trash ja Pojad Ltd. ametliku kirja palvega võtta kaasa American Dad'i DVD kogumikud. Kuna see sari on üks mulle vähem meeldinuid, siis olid need plaadid mul korteris igal pool laiali ja nende kokku korjamiseks kulus ebameeldivalt palju aega. Kui olin viimaks pool elamist pea peale keeranud ja soovitud plaadid leidnud, täheldasin ühte väga imelikku ja rämedalt ebameeldivat tõsiasja. Kui enda arvates oli mul kollektsiooni muretsetud sarja esimesed neli hooaega, siis leitud plaatidelt leidsin kaks korda esimese hooaja, teist hooaega ei leidnud aga üldse. Kolmanda-neljandaga olid asjad korras. Ehk siis, ma olen kunagi suutnud endale osta kaks korda esimese hooaja, mis on sootuks erinevate papist ümbrisega. Miks ma seda kummastavat faktoidi varem pole täheldanud, jääb mulle tänini müstikaks. Või siis on see lihtsalt hea näide sellest, kui igavad esimene ja teine hooaeg olid ja kui vähe neid oli võimalik eristada. Igatahes, kui ma olin selle avastusega suutnud oma juhtme totaalselt kokku jooksutada, hakkasin eelnevalt valmis mõeldud viktoriini kujundama. Õnneks läks sellega vaid viiv ning hiljemalt poole neljaks hommikul oli kõik valmis. Et aga unetus oleks täielik (laupäevale eelnev reede oli olnud keskmisest väsitavam tööpäev), hakkasin tasahilju Jason Stathami uut filmi vaatama (The Mechanic). Vaatasin selle umbes poole peale ära, siis muutus klišeelisus juba täitsa väljakannatamatuks ja ma olin sunnitud tigedusega filmi seisma panema. Poolteist tundi hoidsin silmi niisama kinni, umbes seitsme ajal tekkis mure, kas kogunemine auto peatumiskohas oli kolmveerand üheksaks või kolmveerand kümneks kokku lepitud.

Käisin põgusalt pesemas, pakkisin kolikoorma kokku, vaatasin kurvalt peeglisse ja tõdesin rämeda habeme olemasolu, ent aega selle maha viilimiseks poleks enam jätkunud. Ootasin mõõduka hetkeni ja helistasin siis teisele autosse paigutatud mehele, et kellaaegu verifitseerida. Loomulikult tabasin telefonaadiga kõige sügavamat und magava noormehe, kes mulle veerand tundi unesegaselt mingit maakohtu lahendit ümber seletas. Ent toibudes jõuti siiski arusaamiseni, et kogunemine alles tund aega hiljem oli. Seega vaatasin vidukil silmadega alati head Bottomi esimest hooaega ja ei viitsinud enam habet ajama hakata*. Sõit sihtpunkti möödus järjekordse rämeda lämisemise saatel, vaikiti vaid siis, kui kusagil Viljandi teel pinnatuisk mõlemad sõiduread lihtsalt kinni oli katnud, ehk siis: teed lihtsalt ei olnud enam ja kui kusagil kaugemal ees poleks mõni teine motoriseeritud käkk liikunud, oleks pidanud aifõuni GPSi järgi sõitma hakkama.

Jõudsime pärale umbes lõuna paiku, paigutasime pakid vööri, korkisime paremad viskid lahti ja istutasime endid kommunaalruumi. Et seda korda külaliste hord juba kolm maja ära suutis täita, piidlesime noori ja noortepäraseid kokkutulnuid. Üks preili istus salaja sarika varjus, lugedes raamatut autorilt HOBB, kõrvaklapid peas. Jõutud järelduseni, et tõenäoliselt kuulab neiu raamatu sisse loetud versiooni, et verifitseerida iga silbi olemasolu vastavalt trükisele. Kui enamus kohale olid jõudnud, alustati hipide tutvumistrummiringmänguga, et igale magamata ja aukus silmadega kontoritöötajale silt otsaette saaks. Õnneks olid rämedad teeolud oma töö teinud ja igasugune ajakva oli tänu hilinejatele totaalselt hävitatud. Seega nihkus kogu sümpoosiumi osa paari tunni võrra. Kui tutvumine oli ära tutvutud, algasid mingid tavapärast murumängud, millest senioriteediga liikmed (k.a allakirjutanu) aga tigedalt mööda hiilisid. Mõni aeg hiljem pidas plaadifirma Trash ja Pojad Ltd. turunduse viitsepresidendi asetäitja kohusetäitja asetäitja sekretäri assistent Trash vabas vormis ettekande muusikat sisaldavate plaatide tootmise protsessist ideest karbini. Jutt oli põnev ja hariv, ennekõike ses suhtes, et ettekande lõppedes ostsin Trashi käest subliminaalse, liminaalse ja superliminaalse mõjutuste kombinatsiooni tulemusena kaks plaati.

Edasi leidis aset košmaarne üllatus traditsioonilise viktoriini näol. Sattusin meeskonda ühes mingi imeliku välismaalasega, kes huviga eestikeelseid küsimusi piidles, aga kellele keegi nende küsimuste tegelikku sisu tõlkima ei kippunud. Tuvastades, et mina ei teadnud küsimustest mitte ühelegi vastust (tegelikult ühele teadsin), oleks võinud seal sama hästi küsida, mis värvi sokke kandis Gainaxi viitsepresident eelmisel kolmapäeval. Õnneks sai see kägu varsti otsa ja niisama hängimine jätkus suurema eduprotsendiga. Mingi hetk hakati rääkima foorumlaste 20. sajandi lemmikseeriatest, millest ma isegi olen mõnda näinud, ent kuna statistilised ettekanded on alati jubedalt igavad, istusin hoopis kaminaruumis ja lämisesin niisama. Õhtusöögiks serveeriti erinevaid suppe nagu alati, kuid paljudel külastajatel oli tasapisi juba tekkimas mure, kas mõni aasta mingit päris sööki ei oleks võimalik saada (hoolimata sellest, et mina juba nagunii rämedalt morbiidselt ülekaaluline olen).

Pärast söömist oli aeg minu miniviktoriini jaoks ning osavõtt oli kurblikult madal, sest enamus rahvast kolis nagunii kusagile koti peale oma hernesuppi välja peeretama. Õnneks siiski viktoriini formaat töötas, erinevalt minu MacBooki jaoks päev varem ostetud mini display port kaablist. Sest nagu ilmsiks sai, on minu MacBook nii vana, et seal veel normaalne display port on. Õnneks on tänapäeva noortel igas taskus mingi arvutusmassin ja seega polnud tollest suuremat probleemi. Võistlejate käest peksa ei saanud, iga osalenu sai endale lõpuks väikese meene ja kolm esikohta paremat nänni ka.

Kuna sellega oli ametlik päevakord otsas, siis hakkasid tavapärased murumängud lämisemise ja teiste ebaproduktiivsete tegevuste näol. Konverentsiruumis lasti mõnda aega veel mingit vähetuntud animatsiooni, ent peatselt muutus toogi koht diskosaaliks. Mujal sai oma meelt lahutada erinevate konsoolidega, lagedale toodi ka DDR tantsumatid, igal pool vedeles ohjeldamatult palju Jaapani kirjandust ja muud eksootilist. Isiklikult istusin enamuse aega ühes metsavana ja zurgutiga kaminaruumis oma 16-aastast Lagavulinit juues ning rämedalt telesarjadest ja filmidest rääkides. Melu jätkus ligemale kella neljani, mil endid seltskonnast vabandasin ja magama keerasin.

Pühapäeval ärkasin ühes päikesepaiste ja pinnatuisuga. Pärast alati positiivset hommikueinet sai taas kord autosse istutud ja tagasi koledasse pealinna kärutatud. Koju jõudes kukkusin näoli voodisse ja ei ärganud enne hiliseid õhtutunde. Tänud korraldajatele ja kokkutulnutele, võõrustajatele Kopra Talus ja plaadifirmale Trash ja Pojad Ltd. Küllap järgmine aasta jälle.

* Käesolev tekst on läbinud range tsensuuri.

The King's Speech (2011)

2011-01-31T13:45:00.010+02:00

Teades, kui tühi minu elu ja üldine eksistents on, olen hakanud üha enam pargipingil istuva vanamehena näima. Ehk siis, tüütan möödakäijaid erkordselt mõttetu mölinaga, räägin iseenda ja muu olematuga. Lämisedes vestan sageli Palametsa kombel pajatusi kaugest minevikust, kui rohi veel roheline ja taevas helesinine oli. Või noh, minu ajal oleks veel vanamehed saanud pargipingil istuda. Tänapäeval tuleks kohe mingid munitsipaalpolitseinikud või siis päris politseinikud või siis ellhavee panga lipsustatud marmosetid või siis heroiinikaupmehed tüütama ja ära ajama. Igatahes, Kuninga Kõne on tore film logopeedilistest väljakutsetest. Ning nende keskmes on brittide alati totter ja naeruväärne, ent ontlikult armastusväärne kuningapere. Tõsimeeli: tuleb minna ikka palju sajandeid ajas tagasi, et leida mõnda mõistlikku kuningat - kedagi, kes ei ole ajudelt võrdne sisetallaga. Minagi olen noorena logopeedi juures käinud. Rääkida ei oska ma sellest hoolimata siiani, üsna sageli kas kiirustades liialt oma sõnadega või siis lihtsalt pudistades oma kaheksa ja poole topeltlõua kohal. Ent peale professionaalse logopeedi olen puutunud kokku palju kordi hirmsamaga: Tartu Ülikooli foneetika grand old lady Leili Kostabiga.

Järjekordselt nurjunud etteastega üritusel.

Proua Kostabi oli väga tarmukas pedagoog (tõenäoliselt on seda tänini). Arvestades, kui tõsiselt see daam oma õpetatavat valdkonda võttis, oleksid kõik need hiirvaiksed tütarlapsed, kellega ühes ma oma haridusteed käisin, hiljem teraapiasse minema pidanud. Kostabi kõige tigedam aine oli loomulikult kahes jaos esitatav foneetika ühes seminaridega, kus tudengid harva juhusena ka tegelikku inglise keelt praktitseerida said. Erinevate kõneharjutuste hulgas oli sulghäälikute häälimine, mille tarbeks õppejõud suu ette paberilehe tõstis ja siis erilise rõhuasetusega järgneva lause maha luges: Peter Piper picked a pick of pickled peppers. Paberilehe lainetamine suu ees oli märgiks, et frikatiivid piisava raevuga suust välja tulid. Kõik oli tore, aga kui paberileht anti vene päritolu tütarlapse kätte, kelle kõrval sosin röökimisena näib, siis ei hakanud paberileht suu ees piisavalt tugevasti liikuma. Kui õppejõu kannatus katkes, rabas ta lehekese uuesti oma kätte ja esitas lause sellise kirglikkusega, et vaene tütarlaps seejuures süljepritsemetega kaetud sai. Ent see selleks.

Hull austraallane.

Teose keskmes on prints Albert, Yorki hertsog (Firth). Olles kuninga noorem poeg, ei ole temal troonile veel niipea asja, ent see pole tema suurim tragöödia. Filmi avangus peab mees esitama kerge sõnavõtu Wembley staadionil, mis ka raadio teel üle kantakse. Ent nagu kiiresti ilmsiks tuleb, segab printsi oraatorivõimeid erakordselt tugev kokutamine, mis päädib praktiliselt mikrofoni ees vaikimisega. Kahtlemata on selline defekt ühele kuninglikust soost isikule - kes peaks avalikkuse ees sageli esinema - väga ebamugav. Ning ühes raadiolevi pealetungiga peaks kõnevõime ja hääl üks tähtsamaid instrumente olema. Loomulikult otsib mees abi professionaalide käest, kes siis vastavalt tema suu kreeklaste kombel kuulikesi täis laovad või siis sigaretisuitsu kõri lõdvestamiseks soovitavad. Ent Alberti eneseuhkus ja sellega paaritatud ägedam meel lõpetavad kärmelt igasugused ilukõnetunnid.

Alberti abikaasa Elizabeth (Helena Bonham-Carter) ent pole mehe loobumisega nõus ja otsib viimaks abi vähem ortodokssetest kohtadest. Nõnda kohtub vaataja kõnedefektide ravija Lionel Loque'ga (Rush), kelle minevikku jääb muuhulgas äpardunud näitlejakarjäär. Mehe võtted, nagu mainitud, on eriskummalised, vilistades seejuures kuninglikule auastmele ja muudele klassikalistele ühiskonnastampidele. Vastumeelselt, ent lootusrikkalt alustades lähevad mehed siiski kiirelt tülli ja tunnid lakkavad taas. Mõni aeg hiljem aga hakkavad olud printside jaoks ühes kuninga (Gambon) surmaga kibedamaks minema. Troonile saab Alberti vanem vend, ent tema ajalooliselt täpselt esitatud predikament suunab troonile filmi peategelase. Mandril kogub tuure maailmasõda ning kuninga kõnevõime edukas rakendamine rahva moraali päästmiseks paistab üha olulisem.

Tarmukas monarh elu lõpusirgel.

Vestlesin Kuninga Kõne teemal sõpradega ja üks neist mainis oma murelikkust selle filmi ilmumise ajalise paiknemise osas. Ning tuleb tunnistada, et olen temaga mõnevõrra päri. Kui teos oleks kinodesse või muidu levisse lükatud kuu varem või paar kuud hiljem, siis ei oleks suus sellist juutide õliselt roiskuvat maitset. Ent antud puhul on tõesti tunda, kuivõrd akadeemia-maias turustajate mõttelaad olnud on. Ja see teadmine nõrgendab muidu head filmi, tervisliku paranoia raames.

Ootamatud teekülalised.

Sest tegelikult meeldis film mulle väga. Firth teeb loomulikult rolliga väga head tööd, ent toetatuna Rushi, Carteri ja teiste poolt: Pearce vend Edwardi rollis, Gambon majesteetliku kuningana, Spall Churchillina - on üldmulje teosest kordades parem. Kõigi osade summa on tõepoolest suurem kui nende enese väärtus. Kuigi filmi lõpp ei lähe juutide mõistes sellele kõige libedamale lahendusteele, on etteaste nauditav. Kindlasti mängib siin rolli minu enese lembus kuningriigi suhtes, ent ei pea selle toonitamist liiga oluliseks. Kiiduväärt on kaameratöö ja rakursid, mis on valitud näitama mitte ainult tegelasi, vaid ka valitud lõiku neid ümbritsevast. Soovitan ära vaadata enne seda, kui mingeid kuldseid falloseid selle eest jagama hakatakse.

Shaolin Wooden Men (1976)

2011-01-24T21:58:00.010+02:00

Kuna hiljaaegu lisandus minu sinikiirekollektsiooni Kung Fu Panda plaat, siis meenutasin väheke enese jaoks legendaarsemaid kung fu filme. Ühe põnevama olen alati oma kollektsioonis alles hoidnud ning kui maailm vahest valusaks hakkab muutuma, ikka välja võtnud ja uuesti üle vaadanud.

Shaolini meistrid palvusel.

Film algab unenäoga, kus peategelane Väike Tumm (Chan) heitleb kõigi koolkondade ehk siis võitlusstiilide meistritega ja võidab neid. Kuid unenäole järgneb ärkamine karmi reaalsusesse, kus poiss on vaid algaja ja seejuures mitte ka kõige etem õpilane Shaolini templis. Kuid motivatsioon paremaks saada on tugev, sest lapsena nägi peategelane oma isa mõrvamist maskeeritud kung fu meistri poolt. Soov vanema surma eest kätte maksta on nii tugev, et poiss kuni selle hetkeni ka vaikimisvande võtnud on. Ning kuni filmi viimase veerandini ongi tegelane vait. Tasahilju jääb nooruk silma erinevatele meistritele, kes oma teadmistega peategelase arengule kaasa aitavad. Pealekauba on templi keldris hirmsasti karva kasvanud vangistatud meister, keda peategelane toitmas käib. Vastutasuks õpetab mees eriti julmi võitluskunste. Kuid päevavalges ja maapinnal õpib poiss kung fu leebemat poolt, kuidas ennast kaitsta ja seda, et võitluskunsti eesmärk pole mitte kättemaks ja tapahimu, vaid enesekaitse ja oma keha eest hoolt kandmine. Kui õpingud lõpetatud, läbib Väike Tumm edukalt puust ehitatud automaatiliste võitlusnukkude kadalipu. Siit edasi läheb poiss oma kättemaksurada edasi, otsides taga oma isa tapjat ja rakendades seejuures kõike õpitut. Lõpulahingus tuleb tal proovile panna kogu õpitu, ent tõelise võitluskunstide järgijana ei ole tema see, kes surmava löögiga võitluse lõpetaks.

Legendaarses puust sõdalaste koridoris.

Ärge arvake, et Shaolin Wooden Men on aasia kino tippteos või isegi soovituslik materjal vaatamise jaoks kergemal hetkel. Minu jaoks omab teos lihtsalt sentimentaalset kvaliteeti, jäädes hiinlaste kinokunsti sellesse perioodi, kui igaüks püüdis leida uut Bruce Lee'd. Kuigi Jackie Chan kunagi päriselt kadunud suurmeistri kingadesse ei mahtunud, võeti ta vaatajaskonna poolt siiski omaks. Ja mida aeg edasi, seda leebemini suhtun ma teose puudustesse, selle košmaarselt halba ingliskeelsesse dialoogi ja paljudesse pisivigadesse. Ometi, hoolimata kõigist neist puudustest on siin filmis nii mõnigi geniaalne kaader, paaritatuna traditsiooniliselt hea muusikataustaga. Põnev on jälgida sedagi, et Chani koreograafia ja võtted kohati perfektsuseni lihvitud on. Kel huvi kung fu paremiku vastu, heitke pilk parem Fist of Legend, Drunken Master, Enter the Dragon või Iron Monkey poole. Kuigi olen täheldanud, et paljudel tänapäeva noortel puudub sootuks suutlikkus neid - sageli koormavaid, pikale venitatud - filme vaadata, leidub ka neid, kes oma lemmikud kiiremini ja põhjalikumalt välja valivad. Päris kindlasti ei ole teema oma füüsilise ja maailmavaatelise kaugusega paljudele kohalikele vastuvõetav.

The Green Hornet (2011)

2011-01-24T05:34:00.009+02:00

Nii palju, kui minule teada on, ei ole Roheline Vapsik siin riigis kunagi populaarne ega isegi tuntud tegelane olnud. Ajaloo prügikastis sorides võib selle - pigem reaalsuses põhineva - kangelase esimese ilmumise möödunud sajandi kolmekümnendatesse rihtida. Lugu algas kuuldemänguna ning alles hiljem kulges sealt edasi kirjandusse, televisiooni ja nüüd siis viimaks ka kinolinale. Oh jah.

Mõttetu.

Film algab lootust andva helitausta ja eellooga. Nooruke Britt Reid viiakse pärast käsikähmlust kooliõues oma isa juurde. Papa on ajalehe The Daily Sentinel omanik ning edukas, pojast kaugenenud töönarkomaan. Hoolsam kuulaja paneb filmi esimeste minutite jooksul tähele, et peategelase isal selged põhimõtted ja arusaam moraalist on. Kiirelt tulistub aeg kahekümne aasta võrra tulevikku, suhtelisse tänapäeva ja vaataja leiab eest täiskasvanud Britti (Rogen), kellest on saanud lõtvade elukommetega ebameeldiv nälkjas. Mehehakatise maailma aga raputab isa ootamatu surm, misjärel kogu maine varandus pojale jääb. Britt koondab enamuse isa endisest teenijaskonnast, kuid palkab siis tagasi kummalise Kato (Chou), kes üsna imeliku kombinatsioonina barista ja mehaaniku ameteid peab. Mehed tõmbavad ennast kallite jookidega sodiks ja Britt leiab, et vääriline tegu kadunud isa vastu põlguse üles näitamiseks on tema hauale püstitatud monumendil pea maha lõigata (hmm). Läheb asi kuidas läheb, ent peale kuju dekapitatsiooni ristub peategelaste tee kurikaeltega. Nüüd tuleb ilmsiks, et Kato üheksa oma ameti hulgas ka võitmatu löömamees on. Kriminaalne element pekstakse sodiks ja kangelaslikud vandaalid pagevad kordnike eest. Absurdsilähedase deduktsiooni tulemusena jõuab Britt välja selleni, et hakata ise kurjategijaks (of course!), ent siis säherduse kriminaalse loori tagant kurjamite üle omakohut mõista. Kuna aga peategelane totaalne kretiin paistab olevat (seejuures ohtlik iseendale ja kõigele, mis teda ümbritseb), siis võetakse planeerimisosakonda abiks Lenore (Diaz), kriminoloog-sekretär, kellele antakse ülesandeks vapsiku edasisi tegevusi ennetavalt ennustada ja defineerida. Neiu teadmata aga kasutatakse neid prognoose sigatsemiste korda saatmiseks. Loomulikult susiseb neiu ja idioodipaari vahel leige armastuskolmnurk. Ning nii need hälvikud hõbedasel ekraanil ~120 minutit taidlevad. Mistahes jutustusega pole siin midagi pistmist, ent kel huvi selle kohmaka ja nurgelise loo pisinüansse teada saada, seadku sammud lähimasse vastikusse kinosaali.

Ebavajalik.

Keeruline on sõnadesse panna, kuivõrd pettunud selles soperdises olen. Kuid eks püüan nüüd siis ükshaaval lahti harutada, kust suurimad vastumeelsused pärinevad. Esmalt mõne lausega näitlejatest. Kolossaalseima pettumuse valmistab peaosas üles astuv Rogen. Selle juudipoisi näitlemisoskus piirdub tobedalt irvitamisega. Iga kord, kui mees selles teoses suu avab, tekib soov kõrvad tihedasti kätega katta. Isegi kõige emotsionaalsemad tekstiread toimetatakse tema poolt kohale ennast kiviks suitsetanud või süstinud idioodi mannerismidega. Mingit juttu ei saa olla näitlemisest, sest seda siin lihtsalt ei ole. Isegi kui tegelaskuju paberil säherduse pooleldi keigarliku antikangelasena näib, hävitab Rogeni klistiirine esitus ja pröökamine selle vähese, mis Britti meeldivamaks võiks muuta. Tõenäoliselt oleks pädev toetavate näitlejate kaader suuteline seda koledust abistama ja varjama, ent mitte selles filmis.

Kato rollis astub üles Jay Chou. Kui lugejatel nüüd vastavalt üks või teine või mõlemad kulmud pisut kõrgemale tõusid, siis karta pole midagi: selle härra nimi ei peaks mingil juhul tuttav olema. Mida sügavamale interveebidesse ma teabe järele sukeldusin, seda rohkem hakkas mulle koitma tundmus, et see mees on Taiwani Justin Timberlake. Kasutan siinkohal võimalust ja räägin väikese loo ühest filmist, mida kord kinos vaatama sattusin. Too teos, kus ka nimetatud värdlaulik üles astus, oli nii igav, et ma poole pealt magama jäin. Kui ma lõpule lähenedes toibusin, vehkis mingi neeger ekraanil leegiheitjaga. Ning korraks tekkis hirm, et olen ennast mingi järgmise linateose seanssi sisse maganud. Igatahes, Chou on umbes sama pädev näitleja kui ahven on tuumareaktor. Kogu esitus on kare, kohati tobedalt ehk siis sageli lihtsalt kannatamatu. Inglise keelega on mehel samuti probleeme, ent see oli ka originaalse Kato tunnusmärk. Samas ei tohiks ühelt lauljalt ikka niivõrd näitlemisoskust loota. Et siis see fiasko võiduka lõpuni välja pidada, on ekraanil Diaz. Inimene, kelle puhul ei tohiks rääkida näitlemisoskusest, sest selle preili puhul ei võimalda isegi geneetiline manipulatsioon näitlemisoskuse esiletoomist. Mis on aga veelgi hirmuäratavam: Diazist jääb mulje, nagu oleks ta pidevalt pilves või siis on plastiline kirurg näonaha liialt pingule tõmmanud ja nüüd ei ole temakesel enam võimalik oma grotesksest grimassist põgeneda. Valus on kuulata seda närvilist visklemist ja taluda neid sihituid, ebanaljakaid lausejuppe.

Sisutu.

Oluline on teada, et vapsik oli superkangelane juba enne nahkhiirt. Ning mida rohkem mul pea selle üle mõeldes valutama hakkab, seda vastakamaid tundeid tekitab minus see teos ja tõdemus, kui sügavale pärasoolde on need juudid suutnud selle frantsiisi keerata. Kogu dialoog on kirjutatud nagu halb Tom Greeni komöödia. Esitus, millega seda koomikat lavale toimetatakse, on kohutav. Terves filmis on üks hea nali. Üksainus! Kujutage nüüd ette, et ma hoian oma töntsi rasvunud nimetissõrme lugejal näos ja karjun seda üheainsa nalja teemat neile näkku. Ning kas teate, milles see nali seisneb? Selles, et Rogeni tegelaskuju - peategelane - on üksteist päeva järjest teadvuseta olekus. Kui halb saab üks film veel olla, kui selline etüüd on selle kõrghetkeks? Päris halb. Probleeme on veel. Kato on geniaalne mehaanik või siis poole kohaga hull teadlane, ent kuidas on tal võimalik kurat teab kust kolm autot põhimõtteliselt eimillestki välja tõmmata? Saan aru, et loogika ei ole just kõigi keskpäraste filmide tugevaim aspekt, ent kui totrustega lagedale tulla, miks siis mitte olla originaalne: Kato oleks võinud sama ajaga näiteks lennukikandja või ajamasina ehitada. Valusat jaburust on ekraanil enam kui küll ja ma ei ole isegi jõudnud veel kurjamite juurde. Tigedik, keda mingil hetkel oleks pidanud mängima meie aja suurepäraselt halb näitleja Cage (ent lõpuks mängib seda mingi suvaline habemik), on imelikult kokku pandud amalgaam Ritchie briti gängsterkomöödiatest ja läbinisti mõttetutest pättidest.

Unustatav.

Lõppude lõpuks leidsin endid olukorrast, kus polnud vähimatki soovi kõnealust filmi lõpuni vaadata. Iga dialoogijupp muutus väljakannatamatult ebameeldivaks, soov ekraanil veiklevatele tegelastele taburetiga näkku valada valdas meeli. Emotsioonitus ja tobenaljakus võtsid sedavõrd hingematvalt maad, et iga normaalne inimene nutma hakkaks. Tegelikult kulus mul selle arvustuse kirjutamiseks tarbetult palju aega, sest iga kord, kui ma selle teose peale mõtlemisele naasesin, tekitas see minus stressi. Selleks, et endid viimaks kokku võtta ja see agoonia lõpetada, toppisin kodus oma Batman Begins sinikiire plaadimängijasse ja nautisin seda, kuidas isegi napilt üle keskmise hea superkangelasefilm toimida suudab (hoolimata Katie Holmes'i saientoloogilistest sabotaažikatsetest). Alati tekib soov mõelda, et kino areng on jõudnud piisavalt kaugele, et kvaliteetsetest brändidest mitte totaalset sõnnikut teha, ent säherdused teosed kinolinal, nagu seda on vapsik, toovad lõpuks kolinal tagasi maapinnale.

MG Gundam Unicorn Ver. Ka Titanium Finish

2011-01-19T10:34:00.007+02:00

2009. aastal kinkisid kaks head sõpra mulle sünnipäevaks ühe väga erilise ja tänaseks totaalseks harulduseks muutunud mudeli (omades suuremates poodides vastavalt laoseisusid discontinued või siis long sold out). Kingiks oli sama aasta esimeses pooles ilmunud Master Grade RX-0 (ehk siis mõõtkavas 1/100), millele oli lisatud spetsiaalne pinnatöötlus. Sellest hiljem pikemalt. Peale pinnatöötluse kohutas mudeli juures ka selle peaaegu hullumeelne transformatsiooniskeem, millele võrdväärset minu teada gunpla maailmas ei eksisteeri. Oluline on teada, et mudel nägi ilmavalgust enne praegu pooleli olevat animeseeriat, ehk siis põhines raamatul. Masinate disaini eest oli vastutav legendaarne Katoki (tema perekonnanime esimesed kaks tähte ongi mudeli nimes olev Ver. Ka tähis). Üldiselt on selle mehe stiil mulle alati väga sümpaatne olnud, kuidagi on tema disainitud mudelid sageli graatsilisemad ja aerodünaamilisemad. Ükssarv ei ole muidugi mingi erand ses suhtes.

Prototüüp.

Lõppenud aastal tellisin enesele viimaks ka ükssarve paarilise, MSN-06S Sinanju. Ning et asi veelgi sümmeetrilisem oleks, valisin ka Sinanju puhul spetsiaalse pinnatöötlusega versiooni. Võtsin nendele hirmsasti läikivatele mudelitele lähenemiseks pikalt hoogu ja ehitasin vahepeal oma Titanit edasi. Kuid tasahilju hakkas Titan oma rabedusega ebameeldivaks muutuma ning selle eest pagemiseks otsustasin gunpla-menüüd muuta. Tõstsin mõlemad hõbedastes karpides olevad ükssarve seeria esindajad voodi peale ja vaatasin neid mõnda aega. Lõpuks sai otsustavaks argumendiks see, et Sinanju karp circa poolteist korda suurem ja raskem on. Seega valisin ehitamiseks RX-0. Ning panin enese jaoks paika spetsiaalsed töötingimused. Esmalt: mitte kunagi ehitada järjest rohkem kui kaks tundi. Teiseks, läheneda ehitamisele ainult siis, kui vaim terav ja näpud värsked on. Seega ei saa olla juttu mudeli ehitamisest pärast trenni, liigse väsimusega ega muudes ebameeldivates oludes. Ning kolmandaks otsustasin alustada ehitamist nii aeglase tempoga, et kvaliteet selle võrra kuidagi kannatada ei saaks. Viimase kohta veel nii palju, et kogen sageli n-ö one-more-part efekti (umbes nagu tsivilisatsioonimängudes veel-üks-käik või sõjakunstiilmas veel-üks-quest). Püüan seda pigem vältida, sest sellisel fenomenil on detrimentaalne efekt minu muule elule.

Stseen animatsioonist.

Ükssarv on kombinatsioon kahest maailmast. Ühelt poolt kammitsetud ja minimalistlik, teisalt pöörane ja võitmatu ja transformeerub igaveseks lahmakaks. Transformatsioon, mis teeb silmad ette nii mõnelegi Macross mudelile, paljastab valge pealispinna all peidus oleva psycho frame'i, mis on erkpunast värvi. Samas on seni ehitatu disain sedavõrd geniaalne, et kui viimaks manuaali lõppu lappasin ja hakkasin vaatama, kuidas transformatsioon aset leiab, sõitis katus suhteliselt pealt ära. Ehk siis, suutlikkus ühendada selles mudelis funktsionaalsus väljanägemisega - tõsimeeli fenomenaalne.

Ükssarv kuivdokis.

Ent kõik ei ole siiski ainult roosinupud ja mannavaht. Olles näinud, millised jäljed jäävad ka ülima ettevaatlikuse korral alles kinnituskohtade eemaldamisel, oli esimene soov netist tavalise, valge plastmassiga master grade RX-0 tellida. Ehk siis: titaanium-viimistlusega on mitu probleemi. Esmalt: sellega katmise meetod ei ole ühtlane. Nii palju, kui minule teada on, toimub komponentide raamide katmine selle materjaliga piserduse teel ning kahjuks ei ole see masstootmise puhul eriti põhjalik. Seega näeb paljudes kohtades, eriti pisemate või siis sügavamate osakeste juures selle piserduse jälgi. Kohati jäävad need jäljed ehitamise juures ka väga teravasti silma. Ning siit tuleb veel kaks probleemi. Esiteks on pinnaviimistluse materjal kooriku moodi, mis tähendab selle lagunemist ja küljest pudenemist. Panin tähele, et raamide kätte võtmisel teravamad nurgad juba oma tegelikku palet hakkasid näitama. Rääkimata siis terava modelleerijanoaga liigselt agar olles. Ning veel midagi - töödeldud plastik ei ole originaalis valge. Eeldaksin, et valge plastik oleks kõige mõistlikum - säästes ehitajate närve ja valge pole ka teab kui keeruline masstootmismaterjal. Selle asemel jääb tunne, et töödeldud pinna all on pigem kollakas-läbipaistev plastik või siis midagi tumedamat. Huvi korral võtan kätte ja kraabin natuke raami kasutamata osade pealt seda kihti maha ja saan siis parema ülevaate. Ja veel üks asi. Mistahes pinnatöötlust saab alati omade värvide ja lakkidega parandada ja kõpitseda? Sugugi mitte. Nõnda nimetatud titaanium on selle mudeli puhul midagi munakoore ja pärlmutri vahepealset, omades seejuures väga peene teraga lakitud pinna omadusi. Minu teadmised keemiast ja värvidest ei ole selle mudeli jaoks veel piisaval tasemel, värvipottidest enestest rääkimata. Seega tekivad ehitamise käigus paratamatult koledad tumedad laigud. Olgugi, et paljud komponendid oma puutekohti raamidega osavalt peita oskavad, on siin mõned sellised, kus need alati ja igavesti silma alla jäävad. Võiks siis ju nimetada, et tegu on lahingkahjustuste või muu taolisega, aga ükski faux vigastus ei ole nii sümmeetriline või sellise spetsiaalse kujuga. Ent nüüd töödeldud pindadest edasi minnes: ülejäänud plastik selles mudelis (mida on kokku circa 4-5 erinevat tüüpi), on väga heade omadustega. Hallid alumise raami osad on meeldivalt pehmest ja stressivabast plastikust, neist saab lõikevead kergesti n-ö välja masseerida ja viisakalt ümber käies ei pea isegi viilide järele kätt sirutama. Läbipaistev punane psycho frame on väga toreda tooniga, olles vastavates valgustingimustes vastavalt erkroosa või teistes siis näiteks oranžika kumaga. Ning kuna enamus sisemise punase raami komponente jääb varjatuks, siis on nende lõikevigade varjamisega ka lihtsam toime tulla.

Ehituspraak kaelusel ja õlgadel.

Raske on ennustada, kui kaua aega mul selle mudeliga veel edasi kulub. Nagu kirjeldasin, lähenen metoodiliselt ja rahulikult, ei tärista ega torma. Siiski vaevab mind pikemas perspektiivis kahtlus, et liiga palju tuleb töösse praaki ja viimaks sirutan käe ikkagi tavalise plastikuga mudeli tellimise järele (Ka või siis tavalise, kui neil mingit erilist vahet üldse on). Respekt neile, kelle arvates selline värv ja tekstuur vääris masstootmist, ent antud puhul jääb siiski üle vinguda, et kui ei olda suutelised ühenduskohti eranditult silma alt mudeli sisemusse liigutama, siis on selline piserdamine mahavisatud ettevõtmine.

Lõikehaavad luugi alaosas ja õlgadel.

Nüüd, kui vähe pikemalt järele mõelda, on selliste mudelite kinkimine mulle pigem karuteene. Ilmselgelt tahavad mu sõbrad mind hulluks ajada, et siis need vähesed töötavad siseorganid alabasterfiguriinide eest leedu allilmale müüa.

The Company Men (2011)

2011-01-18T19:06:00.008+02:00

Majanduslangus, töökaotus, sellest tulenev depressioon ja hakkama ehk siis mitte hakkama saamine on varemgi ajaveebist läbi käinud. Kes tahab, läheb loeb Up in the Air arvustust möödunud aasta jaanuarist. The Company Men ehk siis Firmamehed tuleb oma vinguva halamisega kinolinale küll natuke hilja, ent samas ei oleks see kriisi teadvustatud haripunktis samuti oma imala sõnumiga kellelegi inspiratsiooniks olnud.

Pilguheit kaunisse tulevikku.

Bobby Walker (Affleck) on eduka firma edumeelne vaheastme juhataja, kes kenasti aastas üle saja tuhande dollari teenib ning sellega oma perekonda, maja, autosid ja palju muud rõõmsasti üleval peab. Ent majandus on vääramatus vabalanguses, ettevõte kaotab kliente ning et seda sisemiselt tasa teha, harvendatakse karmide kääridega töötajate ridu. Loomulikult jõuab kiiresti kätte peategelase kord oma kola pappkasti laduda ning endale uut ametit otsima hakata. Töllerdis Affleck etleb seda traagilist eluetappi märja kaltsu ilmekusega, hoides lihtsalt vahelduva eduga suu lahti või kinni. Mees suunatakse firma kuludega reorientatsiooni, kuid uue koha leidmine (ja ka otsimine) kulgeb vaevaliselt. Esmalt ei ole koerakoonlane nõus oma hiiglaslikust palganumbrist loobuma, solvates potentsiaalseid tööpakkujaid rõvedalt kui talle madalamat palka või vähem vastutust pakutakse. Abikaasa vend (Kostner) pakub Bobby'le tööd oma ehitusfirmas, millele peategelane aga samuti ülbelt ei ütleb. Tasahilju hakkavad säästud aga otsa saama, sportauto tuleb ära anda ja kui asjad viimaks eriti hulluks lähevad, vanemate majja kolida. Mõistliku sisuarenduse asemel läheb Bobby viimaks ikkagi pakutud ehitusele tsementi segama ja soojendust seina lööma, taasavastab kontakti oma lastega, muutub näiliselt paremaks inimeseks ja muud imalat.

Kivinäod tõtt vaatamas.

Miks mina seda filmi sootuks vaatama hakkasin, ei olnud mitte peategelane oma nõmedustega, vaid Tommy Lee Jones ja Chris Cooper. Need mehed on selle filmi raskekahurvägi, kuigi seda kahjuks eriti kaugele välja pole paista. Mõlemad mehed on samuti juhatajate positsioonidel, Lee seejuures veel eriti soodsas kohas. Mõni aeg jutustuse kulgedes tehakse needki mehed kohtade pealt lahti. Eks mõlemad reageerivad juhtunule omal moel, Cooper vaatab pudelipõhja ja püüab ikka endale uut kohta leida, kuid tema puhul hakkavad eluaastad juba takistuseks olema. Lee on oma optsioonide paketiga piisavalt hästi ära kindlustatud, et elu lõpuni kenasti ära elada, ent tunneb ennast pärast koondamist justkui reedetuna ja läheneb probleemile omast nurgast. Ja nii see lugu vaikselt susiseb. Cooper leiab olukorrale oma lahenduse, Lee oma. Affleck maigutab niisama kuivale jäänud kala kombel.

Lootusetult tihe konkurss.

The Company Men tulistab oma välja mõeldud sihtmärgist päris kaugelt mööda, üleliia positiivne lõpp ja totter rolli täitmine Afflecki poolt hävitavad viimsegi raasu filmi tõsiseltvõetavast palgest. Kahtlemata on tarvis surutise käes kannatavaid ameeriklasi kuidagi poputada, aga sellise läige tootega seda nüüd küll poleks tarvis teha. Võimalusel vältida.

Season of the Witch (2011)

2011-01-13T12:34:00.020+02:00

Kes minu lämisemist hoolsamalt jälgivad, teavad, et ootasin seda käkki suure huviga. Nüüd, kui avanes võimalus teos ära näha, ei veetnud eriti pikalt aega. Et sissejuhatav lõik ikka üle kahe lause pikk oleks, hakkasin mõtlema selle üle, mis Cage'i karjääriga toimumas on. Kuigi paljud lahterdaks mehe juba kusagile Dudikoffi ehk siis Bronsoni või Seagali kilda, meenutab tema minule siiski rohkem Christopher Lamberti. Too prantslane alustas samuti põnevates teostes ja siis aega-mööda kaotas mistahes kriitilise suhtumise ja hakkas osalema nii koledates filmides, et neist valju häälega rääkidagi ei söanda.

Oh dear, we've stumbled onto the story.

Pärast põgusat eellugu näidatakse vaatajale kahte maailma kõige tublimat ristirüütlit (otse loomulikult), kes ilmselgelt oleks suutelised sadu miljoneid inimesi tapma, kui käsi vahepeal ära ei väsiks. Rüütlid on Behmen (Cage) ja Felson (Perlman) ning kui esimesel viimaks lahingumöllus õnnestub süüta naisterahvas läbi torgata, tõstab pead südametunnistus ja mehed keeravad pühale võitlusele selja. Mõni aeg hiljem naasevad nad Inglismaale, kus parasjagu katk valimatult elanikkonda harvendab. Püüdes desertööridena oma isikuid varjata jäävad mehed siiski põhimõtteliselt kohe vahele ja lõpetavad vangikongis. Pooleldi ultimaatumina, pooleldi vabatahtlikult antakse endistele rüütlitele ülesanne eskortida nõiduse kahtlusega tütarlaps kaugesse kloostrisse, kus tema üle kohut mõistetaks ja süü tuvastamise korral vastavaid puhastusriituseid läbi viidaks. Tütarlast süüdistatakse katkuepideemias, millesse ka valitseja (Lee) parasjagu koolemas on. Peale nõia ja hobuste ühinevad killavooriga veel vähem olulised tegelased, kes mõõga, kes pühade tekstide toel peavad rüütlitele abiks olema. Suuremat müstikat korraldama ei hakata, üsna selgesti võib mõista, et keskmine tavapärane tütarlaps ikka ei tohiks osata endast kaks korda suuremaid mehi ringi pillutada, hunte deemoniteks muuta ja samal ajal süütut nägu teha. Kaaskond hakkab kiirelt harvemaks muutuma ning sihtmärgini jõuab vaid käputäis ellujäänuid. Alles kloostri seinte vahel saab ilmsiks, mis sorti kurjusega meestel päriselt rinda tuleb pista.

Pole haigust, mida aadri laskmisega ravida ei saaks.

Nõia Hooaeg lihtsalt ei ole hea film (kodumaises levis on filmi nimi tõlgitud kui Musta Nõia Aasta). Tegelased toovad ekraanile praktiliselt olematu draama, jutustus on labiilne ja läbinähtav. Olgugi, et ma siin lõppu lahti rääkima ei hakanud, pole seda kuigi keeruline ise välja mõelda. Samas ei püütagi vaatajat millegagi üllatada, müstikat ei ole, nõiad ja muud kodukäijad on selles maailmas nii tavalised, et keegi sellest suuremat ei hooli. Ning kuna see tehakse juba filmi esimestel minutitel jäävalt selgeks, siis kaotab ülejäänud vaatamine suurema osa oma mõttest. Kogu dialoog, suhted tegelaste vahel, nägude tegemine ja taplused panevad pidevalt haigutama ja kui poleks filmi nii pikalt oodanud, oleksin võinud selle poole pealt kinni panna ja unustada. Eriefektid on puised ja äratuntavalt CGI, massiivsed lahingustseenid omakorda nii kramplikud, justkui oleks neid filmitud maailma kõige kitsamas helistuudios. Ainsana võib kiitust avaldada mädapaisete grimmile ja kohati põnevate kostüümide jadale, kuigi ka see oma uudsuse kiirelt kaotab. Keeruline on teha ajastule kohast lugu, kui tegijate arvates on keskaja ainus definitsioon see, et kõik on kogu aeg hirmus mudased.

Vanad mehed tahavad koju.

Peale Lee pole filmis tegelikult ühtegi päris näitlejat (ja tedagi on siin filmis põhimõtteliselt kaks minutit). Cage'i näoilmed on äravahetamiseni sarnased, seega pole vahet, kas ta kannatab elu suurima ängi või kõhugaaside käes. Perlman hoiab vähemalt kaadris olles oma silmad rohkem avali. Kogu esitus on emotsioonitu, need tundmatud kolmanda järgu telenäitlejad, kes teistes osades üles astuvad, ei vääri selle etlemise eest isegi nime mainimist. Nii palju, kui interveebidest kättesaadavat uskuda, sai käsikiri paberile juba kümne aasta eest. Samas mäletan kusagilt neid uudisnoppeid, et film pärast esmaseid testnäitamisi sootuks ümber lõigati. Samas, oleks liig oodata enamat lavastajalt, kelle karjääri kõrghetkeks on neegerlauljatari muusikavideo.

American Psycho (2000)

2011-01-12T20:29:00.001+02:00

Mõne aja eest pistsin oma American Psycho sinikiireplaadi masinasse, et kuulata ära tegijate kommentaaridega heliriba. Kuigi sealt üldiselt midagi eriti põnevat ei koorunud, jäid paar lauset kõrva pidama ja nii kaevasin väheke interveebides selle filmi tegemiste kohta. Leiud olid põnevad, aga sellest hiljem.

Nendele, kes mind paremini teavad, mäletavad ehk minu tausta eriti just Palahniuki raamatute osas. Kui veel täpsem olla, siis tegelikult said Ellise ja Palahniuki esiteosed praktiliselt kõrvuti läbi töötatud - olgugi, et nende tegeliku ilmumise vahele pikem periood jäi (American Psycho 1991, Fight Club 1996). Kui lugejaskonnas on kedagi, kes kummagi autori tööga tuttav ei kipu olema, siis võib arvestada, et sarnasusi nende vahel on mitmeid. Mõlemad autorid on mingil ajahetkel apelleerinud oma kirjutistes enim šokiväärtusele, seda kord õnnestunumalt, kord mitte. Ellisega läks muidugi nii nigelasti, et Psycho raamatuversioon näiteks Austraalias siiani väga range müügikorraldusega on. Palahniuki kirjanikukarjääri algusaegadest on sarnane lugu rääkida: tema esimene käsikiri raamatule Invisible Monsters lükati esiotsa sootuks tagasi. Alles siis, kui mees Fight Clubi (ütleme siis, et leebema) manuskriptiga letti tuli, loeti seda trükimustaks sobiva olema. Ning Invisible Monsters lubati trükki alles siis, kui esimene raamat juba lugejate poolehoiu oli võitnud. Väikest viisi revolutsioon šokiraamatute osas oli sündinud.

Silmade taga on tühjus nagu Tom Cruise'l.

Film ja raamat on kahjuks suuresti kaks eraldiseisvat isendit. Vaataja leiab eest peategelasena noore, rikka ja eduka noore Patrick Batemani, kelle elu poissmeheunelmat meenutab. Oluline on jõukus, välimus, äriinimeste aksessuaarid, kalleimad ja eksklusiivseimad restoranid. Vaataja saab kiirelt aru, et hoolitsetud pealispinna all kihiseb kurjus ning vähehaaval hakkab selle hullumeelne pale tegelikkusse kooruma. Siit tulebki filmi ja raamatu suurim erisus: raamatu kahes viimases kolmandikus keeratakse pöörasusele veel kaks korda õõvastavam vint peale, jutt käib juba väga graafilisest nekrofiiliast, halastamatust kurjusest ja korjuste tülgastavast väärkohtlemisest (ja mina väljendun veel pehmelt). Filmis jääb see kõik valdavalt olemata. Nii film kui raamat kohtlevad grotesksemaid situatsioone pooleldi ettekujutuse piiril olevatena. Seejuures tuleb see raamatul paremini esile.

Omal moel on American Psycho sarimõrvarifilm - täpselt nagu From Hell, Silence of the Lambs, Citizen X, Zodiac. Kuid selle tegelikkuse ja ettekujutuse piirimail pendeldava loo keskmes on ühiskonna suutmatus sarimõrvarit eduka ühiskonnakihi esindajana tõeks pidada. Selles päädib lõpeks ka kahtlus oleva ja olematu vahel. Kui keegi peale ilmselgelt häiritud indiviidi ei ole nõus midagi uskuma, kas see teeb usutava siis uskumatuks? Jällegi toodab raamat filmi kõrval seda reaalsust etemate vahenditega.

Kirgastavad terariistad.

Christian Bale ei olnud ammugi esimene valik Patrick Batemani rolli. Eriti pärast seda kadalippu, mille produktsioon läbis, ütlesid paljud tuttavad Bale'le, et peaosa vastu võtmine on karjääri mõistes enesetapp. Ent kui uskuda meest ennast, siis väitis ta endid sellest pigem kiusu pärast tiivustust saanud olevat. Peatun kergelt sellel, mis oleks võinud filmiga toimuda. Praktiliselt kümme aastat enne filmi tegelikku valmimist müüdi õigused maha ning Ellis ise tahtis käsikirja kokku kirjutada, mõeldes seejuures peaossa Deppi, kes autorile kindlasti telest oli silma näinud. Depp oli samal ajal ametis Burtoni Käärkätega. Režii oleks läinud Gordonile (Re-animator), film oleks pidanud olema mustvalge ja raamatule nii tõetruu, kui vähegi võimalik. Seega kordades verisem, kui lõpptoode üheksa ja pool aastat hiljem. Plaanid kukkusid läbi ja mingi aeg hiljem kaaluti peaossa Brad Pitti ja režissööriks David Cronenbergi (!). Iseenesest oleks filmiajalugu eriti just selle koosluse läbi olnud väga erinev ja mina isiklikult oleks Cronenbergi töötlust enam näha tahtnud. Kuid ka teine koosseis lagunes koost erimeelsuste ja muude identifitseerimatute probleemide tõttu. Ning ligemale kaheksa aastat hiljem asus lavastajatoolile Mary Harron (tõtt öeldes mõttetu telememm), kelle jaoks see film sai tegelikult karjääri kõrghetkeks. Nii palju, kui tema juttu kuulata kannatab, oli rõhk pigem autentsetel kostüümidel kui et olustikul ja tegelastel. Kuna projekt oli juba nii kaua vindunud, kästi stuudio poolt filmi veel vähemalt kaks tuntud nimega osatäitjat (Bale oli hoolimata oma tegusast resümeest siiski vaid ebaõnnestunud Jeesus). Sedasi said pardale Dafoe ja Witherspoon, esimene neist kandis oma rolli edukalt välja.

This is not an exit.

Kuigi film on parematel päevadel üle keskmise kvaliteetne meelelahutus, ei küündi see kunagi paremiku hulka. Nii palju, kui selles on autentset ajastu kuvandit, hoomamatut vägivalda ja pimestavat eitust ühiskonna poolt, jääb alati üle ainult ette kujutada, mida oleks pädevam meeskond kaamera taga olnud suuteline lindile talletama. Antud juhul jääb see siin kasutamata võimaluseks, mis paratamatult paljude jaoks võttis ära ka isu materjali uuesti kinolinal töötlema asuda.

Werner - Gekotzt wird später! (2003)

2010-12-29T18:00:00.007+02:00

Tänini viimane ehk siis neljas Werneri film nägi ilmavalgust seitsme aasta eest. Ja kurb on nentida, et hoolimata tehnoloogilisest täiuslikkusest (sellest täpsemalt hiljem) on teos hingelt tühi ja õhukese koore all pole sisust jälgegi. Filmi ainus nauditav episood on praktiliselt üks ühele plagieeritud esimesest filmist, kõik muu aga hambutu ja habras. Kui draama essents on konflikt, siis siin teoses pole mingist konfliktist jälgegi.

Umbes nii palju baikereid siin filmis näha saabki.

Film algabki nimetatud enesekordusega, sest esimene kümmekond minutit mängitakse jällegi kord jalgpalli. Kuigi esimese filmi turuplatsi asemel on seekord kämping, on situatsioon originaalile üsna lähedal. Loomulikult päädib palli ekslemine tigedate puhkajate vahel totaalse kaosega. Mõni aeg hiljem istuvad vennakesed Wernerid ja Röhrichi õpipoiss Eckat (ehk siis Eckhard) kusagil oma majas ja veeretavad täringuid. Võitjast saab kuningas, kes dikteerib seltskonna järgmise ettevõtmise. Ning kui kroon Werneri pähe asetatakse, tuleb mõte sõita Korsikale. Lõbustusvarustus pakitakse auto peale ja retk võib alata.

Tee peale jääb erinevaid takistusi ja situatsioone, mis lahendamist vajavad. Varakult annab poiste automobiil otsad ja nii võetakse tee äärest lihtsalt uus auto, milleks on Oldsmobile Regency. Siit hakkab seltskonda ja kuningat taga ajama ka legendaarne paar töllmokkadest politseinikke (suhteliselt nagu kodumaised kordnikud seega). Uue autoga toimub samuti avarii ja peale parandamist ehitatakse sellest must ja koletislik limusiin. Nii ongi terve tee Korsikale jada vähem või enam õnnestunud etüüde, peamine probleem on Eckati pidev jootmine, sest selle mehe kainenedes hakkab tulema jutt koju- ja tööle minekust. Loomulikult jõutakse pärast kadalippu pärale ja nii elavad nad kõik õnnelikult tänini. Paralleelis näidatakse kordumatult viletsat b-story't Röhrichi ja Hüpenbeckeriga. Kolmandast filmis tuttavaid mootorrattureid ei näe pärast esimest veerand tundi enam üldse.

Mundrimehed kummalise kuninga jälgi ajamas.

See on siis esimene läbinisti digitaalselt valmistatud Werner ja see töötab kord nii, kord naa. Kuigi selline konkreetsete joontega klants värk ja sujuv animatsioon kahtlemata boonuseks on, kaotab filmi üldine stiil sellega oma essentsi. Mõnes stseenis on 3D valuliselt vaatajale näkku määritud (seiklus täringutega) ja minu arvates ei ole sel mõtet. Samas mujal funktsioneerivad ennekõike autode 3D mudelid täitsa kenasti. Muusikaline pool on nõrk: kuigi siin on mõned head lood, siis üldiselt ei ole see siiski klassikaline Werneri filmide tase. Kiitvalt tahan siiski ära mainida mahlaka dialoogi ja kvaliteetse häälte sisse lugemise.

Eckati tankimine.

Viienda filmi ilmumiskuupäevaks on praegu suvi 2011. Keeruline öelda, kas see tähendab juunit või augusti, ent üle kaheksa kuu ei tohiks selle ära nägemiseni nüüd enam jäänud olla. Seniks võib Wernerite teema ajaveebis lõpetatuks lugeda. Ning selle puhul võib soovija viimasest filmist seda toredat lugu kuulata.

Tourist (2010)

2010-12-28T19:07:00.009+02:00

Kui pühade ajal Lõuna-Eestis mõned kümned tunnid laastavat igavust tuli veeta, siis võtsin ette Turisti vaatamise. Näitlejapaar Jolie ja Depp paistis pealtnäha meeldiva kooslusena ning kui spiooniloo keerdkäikudesse lubati punti visata veel Paul Bettany ja Tim Dalton, siis ei oleks tohtinud midagi ju viltu minna?

Justkui oleks silmades dollarimärgid...

Elise (Jolie) ootab oma armukest, salapärast Alexander Pearce'i. Viimane on nimelt suurgängsterilt kaks miljardit varastanud ja pärast seda olematusse kadunud. Pearce'i otsib Scotland Yard, eesotsas Bettany tegelaskujuga, ja seega on Elise pideva vaatluse all. Pearce aga suhtleb oma kallimaga sõnumite kaudu, juhendades teda eemalt. Kõik arvavad, et Pearce on oma välimust plastilise kirurgi abiga muutnud ja seega ei ole teda enam võimalik kuidagi ära tunda. Kaunitarist Elise saab juhise sõita Veneetsiasse, rongi peal aga valida pettuseks välja keegi Pearce'i meenutav tegelane. Nii kohtubki Elise Frankiga (Depp), ameeriklasest turistiga, kelle ebalev olek ja võhiklus justkui armastusväärselt sulnis peaks olema. Frank peaks kõik osapooled valele teele juhtima ning andma võimaluse armunutel rahaga pageda. Sündmustest saab teada ka kurikael, kelle raha Pearce taskusse pistis ja nii algab jant paarikese tabamiseks.

Ent kurb tõdemus siinkohal on see, et mitte miski selles teoses ei näi õigesti töötavat. Deppi ja Jolie vahel pole mitte mingit keemiat. Depp näeb välja nagu oleks tal kogu aeg kõht lahti; Jolie on hoolimata oma laitmatust välimusest ilmega, nagu oleks ta kaks nädalat järjest joonud. Enamus stseene jõllitavad need kaks teineteist nagu paar käntsakat lihaletis. Dialoog on pingutatud. Ainsana üritab näidelda Bettany - samas kui peategelased isegi ei ürita näida sedamoodi, et nad näitlemise eest raha saavad. See siin on klassikaline kaamera ees totakalt naeratamine ja kella vaatamine. Olgugi, et tegevus leiab aset maalilistes kohtades, tapab odav kaameratöö ja totter montaaž sellegi esteetilise naudingu olematuks. Käsikiri on odav, vaatajat juhitakse mõttetute võtetega vales suunas, isegi kui on algusest peale aru saada, et Frank ongi Pearce. Lõpp on loid ja tüütu nagu unine kärbes lambikuplil.

Oot-oot, kas meil oli siin kusagil mingi süžee ka olemas?

Terve teos on nagu üksainus pikk niiske peeretushääl kinosaalis. Mitte kordagi ei juhtu mitte midagi, mis peaks vaatajat stimuleerima. Paarikene heljub kaadrist kaadrisse nagu miljoneid maksev Hindenburg, et siis lõpuks lihtsalt lörinal tühjaks vajuda. Hoiduda nagu leeprahaigetest.

Tron Legacy (2010)

2010-12-27T20:34:00.013+02:00

Peast ei oskagi meenutada, millal viimane kord esimest Troni filmi vaadatud sai. Tõenäoliselt juhtus see siiski mingit moodi taevakanaleid suvaliselt brausides, sest film ise ei olnud teab mis geniaalne üllitis. Ning kuigi pikalt ahjus olnud järge reklaamis Disney nagu oleks see isepuhastuv paar sokke või muud maailma uueks muutvat, siis tuleb tõdeda, et teose üldine kvaliteet keskpäraste kanti kipub kukkuma. Ent nüüd kõigest lähemalt.

Saatuslik mängusaal.

Garrett Hedlund astub üles Sam Flynni rollis, kes on siis 1982. aasta teose Kevin Flynni (Bridges) poeg on. Papa aga on ammuilma kaduma läinud. Sam sõidab mootorrattaga, kukub kõrgkoolist välja, on geeniusest häkker (otse loomulikult, kuigi N8 minu meelest teab mis häkkeritelefoniks ei pretendeeri, oleks võinud pigem N900 olla) ja muidu alternatiivne bad boy. Samuti on isa loodud firma, nüüdne maailma tasemel tarkvaraettevõte, peategelase üsna rikkaks teinud. Mitte, et poiss ise otseselt ettevõtte tegemistes kaasa lööks. ENCOM ehk FLYNN on siin ettevõte, mida kõrvutatakse võrdselt Apple'i või siis Microsoftiga; nimelt on just välja antud nende operatsioonisüsteemi uus, kaheteistkümnes versioon. Kõik on tore kuni selle hetkeni, mil Flynni vanast mängumasinate saalist müstiline sõnum saadetakse ja Sam asja uurima läheb. Salakambrist leiab poiss isa pooleli jäänud töölaua ja arvuti. Loomulikult imetakse Sam pikemata digitaalmaailma, kus ta minutite jooksul oma elu eest võitlema peab hakkama. Üks asi viib teiseni kuni kaunitarist Quorra (Wilde) poisi surmasuust päästab ja aset leiab taaskohtumine kadunud isaga, kes nüüd andmete maailmas n-ö paguluses elab.

Morituri te salutant.

Selgub, et kui andmete maailma juhtimine ja haldamine liiga töömahukaks ülesandeks hakkas saama, tekitas Kevin endast koopia - CLU, millele andis pealtnäha lihtsa ülesande: ehitada veatu süsteem. Loomulikult annab sellist käsklust mitmeti tõlgendada ja üsna pea pöördus rakendus oma arhitekti vastu, sest perfektne lahendus ei vaja kasutajate sekkumist. Mõned nüansid on selles loos veel, ent need jäägu vaataja avastada. Peategelane peab kiirustama, et tagasi päris maailma pääseda, isa päästa ja türannist CLU eest hoiduma. Tegevus lööb sageli samu noote, mis vaatajatele võivad maatriksi filmidest või siis terminaatoritest tuttavad olla. Tehisintellekt vaatab asju justkui oma mätta otsast, samal ajal kui inimesed oma vigadega elades hakkama püüavad saada.

Teose üks kvaliteetsemaid aspekte: muusika.

Filmi lõpp, mida mina seekord lahti rääkima ei hakka (kes tahab, läheb loeb siit), tekitab küsitavust. Lugu mängitakse nii põnevasse kohta välja, et siit enam kusagile loogiliselt edasi pole minna. Isegi kui see lugedes krüptilisena kõlab, siis filmi näinutel peaks mõte samas suunas liikuma. Jällegi toon võrdlusmomendiks äraspidi eepilised maatriksi seeria filmid, mille avapauk sarnaselt põnevas haripunktis lõpunoodi sai; ent siis hakati sellest veel mingit liimitaolist ollust välja venitama, mil ei nägu ega tegu polnud (tegelikult kannatasid järjed vaadata küll, lihtsalt polnud esimesega mingit moodi loogiliselt ega meeldivalt seotud). Ning see, mida teeb vanamees teose viimastel minutitel, pole midagi muud kui maailma kõige laisem käsikirjatrikk.

Hüplemine pleksiklaasis.

Juba algusest peale jääb tunne, et peategelased ei ole mitte kunagi mitte mingis võimalikus ohus, kõik on peaaegu senór Spielbergo stiilis lapselikult pehme ja turvaline. Ning see tüütab vaatajat sedavõrd, et filmi viimane kolmandik haigutama ajab. On arusaadav, et PG reiting soe ja armas peaks olema, aga see siin on lihtsalt tuim.

Kõik see, mis toimub ehtsas maailmas, kannab julget joont ja löövaid visuaale. Filmi sissejuhatus on tõeliselt muljet avaldav, kuigi selle seos ülejäänuga kaduvväike on. Kui kummaline on siis see, et andmeimpulsside ilmas tegevus säherdune loid on. Suurem osa filmist on linti mängitud rohelise tausta ees ja kõik see, mis ekraanil paistab, on võlts. Ent see omaette ei peaks olema põhjus, miks disain ei võiks olla efektne või ehk isegi rabav; siiski tuleb tunnistada, et bittide ja baitide maailm on küll voolujooneline ja läikiv, aga mitte lööv. Sama käib kõigi masinate, efektide, tegelaste ja muu taolise kohta.

Küsitava väärtusega suhe.

Hedlund ei hiilga ei oma näitlemisoskuse ega millegi muuga. Poiss on tavaline kauni näoga odav, ilmetu näitleja. Jeff Bridges pakub nauditavamat esitust, eriti just CLU rollis, Wilde pööritab niisama silmi ja praeguste lemmikute hulka kuuluv Michael Sheen mängib niisama lunaatikust tegelinskit.

Tarkvara ja alkohol.

Ent kes kardab loota, et sellega loole koos taasalustusega punkt pannakse, eksib. Disney on juba rääkinud Legacy triloogiaks muutmisest, kusagil THRis peaks selle kohta ka artikkel leida olema.

Ultramarines (2010)

2010-12-27T10:07:00.012+02:00

Games Workshop on tasasest algusest muljetavaldavaks ettevõtmiseks ja frantsiisiks paisunud fenomen. Lauamängud on alati populaarsed olnud, kuid esiotsa tilluke bränd nimega Warhammer keeras oma vormi ja sisuga teemal veel kord vindi peale. Kunagi varem polnud minu teada lauamängu, kus mängija pidi peale taktika ja strateegia välja mõtlemise oma väeüksused ka ise kokku liimima, ära värvima ja oma meeldimist mööda kaunistama. Alles viimase aastaga olen hakanud selle lauamängu erakordselt kalli hinnaga karpe kodumaistes poodides nägema (ennekõike Kristiine suures raamatupoes). Ning kui ma ütlen kalli hinnaga, siis seda need ka on: mitusada krooni ainsa üksuse eest letile köhida on tegelikult röövimine. Sama käib ka Citadeli vastavate värvipottide ja liimide kohta, mille külge sarnased hinnalipikud riputatud on.

Plastikust ultramariinid.

Loomulikult laienes frantsiis aastate möödudes mujale meelelahutusse. Videomängudes on kohata nii vähem kui rohkem õnnestunud iteratsioone, tulekul on ka suur Warhammer 40,000 netimäng, mis aga paistab klassikalise Warhammer Online'i mannetutes jalajälgedes käivat. Edukamad on olnud strateegiamängud Dawn of War seeriast ning mis peamine: lõppematu hulk ulmesopakaid, mille kvaliteet suuresti kõikuv kipub olema. Filmidega on sellel sarjal vähe kokkupuutumist olnud, miskipärast mäletan mingit vana telefilmi, mis justkui 40k maailmas oleks aset leidnud, aga see võib ka puhtalt minu ettekujutus olla.

Võitlusvannet vandumas.

Igatahes, Ultramarines oma otse-plaadile ilmumisega peaks teema huvilistele kohustuslik vaatamine olema, ent niisama filmihuvilised võiksid selle vahele jätta. Teos on läbi ja lõhki CGI, ent mis peamine - selle juures väga halb CGI. Ning kui mina ütlen halb, siis see nii ka on. Kümne aasta eest oleks võinud sellist kvaliteeti ehk videomängude vahestseenide FMVs taluda, kuid 2010. aasta täispikas filmis kohe kindlasti mitte. Salk verinoori ultramariine oma raske soomuse ja tigedate relvadega läheb uurima väikest asundust kõrvalisel planeedil. Peale värske liha on ridades veel vana ja stoiline ravitseja Pythol (häälenäitlejaks John Hurt, kellele ilmselt kulus ka filmi suurim raha) ja tarmukas kapten Severus. Tegevuse fookus aga püsib noorel Proteusel, kelle häält loeb kärisemisega vana hea Sean Pertwee (üsna tuntud häälenäitleja videomängudest, huvilistele tunda ka Mutant Chronicles filmist). Loomulikult läheb missioonil kõik nihu, planeedile on saabunud Kaose sõdalased ja deemonid, asunduse lahingurügemendist on alles vaid kaks meest ning nendegagi ei paista kõik päris korras olevat. Lugu ise on suhteliselt otsekohene, need napid keerdkäigud on ette aimata ja miskit suuremat üllatust kusagilt ei sünni.

Ravitseja-apteeker Pythol.

Filmil on suuremad puudused. Esmalt mainiksin teose nigelat visuaalset kvaliteeti. Pilt on erakordselt õõnes, efektid närused. Kui soomusrüüd ja relvad veel mingit efekti omavad, siis inimtegelaste peade disain tekitab minus spasme. Peale lihtsalt koledate mudelite on hirmus ka nende animatsioon. Kui nende koletislike sõjamasinate soomusrüü peaks teoorias olema erakordselt raske ja massiivne, siis filmist jääb mulje, nagu oleks tegu vahtkummist katteplaatidega. Ning tegelaste hüplemine ja üldine haavatavus jätab tunde, nagu oleks need siin tähesõdade kloonid oma valgetes seebikarbirüüdes.

Kaplan Carnak.

Teisalt tulistab film oma loo ja tegelastega väga vales suunas: teemat mitte tundvale vaatajale pole siin mitte midagi pakkuda. Kes pole ikka aastaid teema sees veetnud, see ei tea midagi mingitest imperaatoritest, miks warp on kaosesõdalaste ja deemonite allikas, mis üldse see kaos on ja miks kogu lugu nii neetult religioosse kõlaga on. Juba ammu pole kohanud ühtegi teost, mis nii viletsasti oleks suuteline enese lugu lahti rääkima. Ehk siis teemat kokku võttes: huviline saab siit alla keskmise narratiivi tuttavatel teemadel, võõras vaataja aga ei pruugi mitte midagi aru saada. Ning animatsiooni üldine madal tase peletab potentsiaalse algaja sootuks eemale.

Werner - Volles Rooäää! (1999)

2010-12-23T10:05:00.018+02:00

Kolmas film Werneri sarjast on minu tegelik lemmik (ei julge viiendast teab mis kvaliteeti veel loota). Mis kindlasti lendab jällegi vastuollu üldlevinud kriitikute arvamusega. Igatahes, täie toruga lasti kinolevisse sellisel toredal aastal nagu 1999, mis oli tegelikult üks paremaid aastaid filmide jaoks. Nimetan siinkohal ära siis Magnolia, Titus, Fight Club, American Beauty, The Talented Mister Ripley, Ghost Dog, Kubricku Eyes Wide Shut - põhimõtteliselt igale maitsele midagi (The Matrix). Mina lõpetasin sel aastal gümnaasiumi ja tegin palju muid halbu valikuid. Kuid vähemasti võiks väita, et säherdune tugev filmilaviin kasvõi oma auraga ka keskpärasele Wernerile pisut kaasa aitas.

Brassmann lauluhoos.

Werner ja Andi elavad sedakorda juba koos nende rämedate mootorratturitega, kes esimeses filmis vahest figureerivad ja teises filmis pigem negatiivsed tegelased on. Elukohaks on idülliline sadamatänav ja rokiklubi Detsibell. Vaikelu aga ihkab rikkuda ehitusmagnaat Günzelsen, kes kogu pinda üles tahab osta ja selle asemele omi kõrghooneid rajada. Günzelsen on ka varem filmidest läbi käinud ning seekord on tal sanitatsioonimeister Röhrichiga eriti tige konflikt. Ent enne ehituse jätkumist on tarvis üürnikud välja peksta, mis aga kuidagi õnnestuda ei taha. Küll proovitakse elanikel vool välja lülitada, füüsilise vägivallaga teemat lahendada, maju maha põletada ja muud. Kui peategelastel viimaks kops jäädavalt üle maksa visatakse, hauvad rokkarid ja vennad Wernerid valmis eriti kavala plaani Günzelseni ehitust Röhrichi õnnetuskanaliku sabotaažiga rikkuda. Mis loomulikult töötab kenasti ja lõpeks elavad nad kõik õnnelikult edasi.

Jetzt ist hier Achterbahn!

Kolmas film tutvustab jälle uusi tegelasi, meeldejäävateks on pidevalt vindine kapten Brassmann oma kummituslindudega, Günzelsen, närviline Hüpenbecker ja teised, keda selles teoses vähe rohkem avada püütakse. Oma tavapäraselt häbiväärselt nauditava etteaste teevad ka politseinikud, tänavakese teised tavalised ja ebatavalised elanikud ja rokkarite pöörane president.

Poisid ilguvad presidendi näputöö üle.

Film kombineerib kohati moodsat digitaalanimatsiooni tavalise käsitsi maalitud kraamiga. Arvutiga renderdatud kraam ei ole siin veel nii tasemel, et jaapani kaasaegse stiilina ära petta ning tavaliselt animeeritud stseenid töötavad paremini. Mis on imelik, sest ka siin on lohakusvigu, mõned kaadrid tunduvad poolikud või siis lihtsalt karvasevõitu. Ent samas on sel oma võluv stiil, mis neljandas filmis liigselt puhta animatsiooniga pihuks ja põrmuks tehakse.

Tervitusnaps teravate tagajärgedega.

Filmi ilmestab üks paremaid helipalu Werneri universumist (kliki üleval tekstis olevaid viiteid) ja teos ise on oma narratiivi poolest vähemalt punktist A punkti W jõudev loogiline jada. Üks tore tükk meelelahutust, kus nimikangelasel tegelikult üsna vähe osalust on - ent seda paremini töötab keskkond ja teised tegelased selle sees.