Alternating Wallpaper

esmaspäev, 23. mai 2016

X-Men: Apocalypse (2016)

Ongi nõnda läinud, et see aasta kõik koomiksifilmid ära on saanud vaadata. Mõned paremad, teised vähem, noh, paremad. Tuttav helistas ja päris, kas plaanin uusi iks-mehi ka kohe alguses vaatama minna. Ütlesin, et ei plaani. Aga siis kukkus taevast tasuta pilet KIMAXi eellinastusele. Kehitasin õlgu, tegin õhtu muudest plaanidest vabaks (OK, polnud mingeid plaane loomulikult lol) ja astusin reipalt rasvunud sammul kinosaali poole. Film pidi olema kaks ja pool tundi pikk, aga peavalurohud ununesid koju. Õnneks ei ole KIMAXi prillid minu morbiidselt rasvunud peakolu ümber nii klambriks kui mõne muu kinosaali omad. Võtsin enne saali sisenemist kohvikust traditsioonilise espresso ja seiklus võis alata. Püüan suurematest spoileritest hoiduda, ehkki neid siis kuigi palju loota pole.

McAvoy, Singer ja Fassbender. Viimane pakub enim draamamusklit.

Antiikne supermutant En Sabah Nur (valdavalt Oscar Isaac) seab endid valmis uude kehasse üle kolimiseks. Aga juba iidsel ajal on neid, kes tema hirmuvalitsusele lõppu tahaks teha. Seega maetakse salasepitsuse tulemusena koletis sügavale püramiidi alla, kus ta aastatuhandeteks talveunne jääb. Aeg liigub edasi ja leiame eest X-Men: Days of Future Past (2014) tegevustikule otseselt järgneva maailma 1980ndate keskelt. Magneto (Michael Fassbender) on pagenud Poola, kus ta lihtsa töölisena elatist teenib. Aega on mööda tiksunud ja mehel on pisike pere kasvanud. Samal ajal on Xavier (James McAvoy) oma mutantide kooliga edusamme teinud. Kooliga on tal ka suuremad plaanid. Kuid kõik teemad jäävad seisma, sest sündmuste ahela tulemusena virgub Apocalypse oma pikast uinakust. Kurjam mõistab kiirelt, et inimkond ei vasta tema kõrgetele nõudmistele. Sedasi võtab sinine mees ette oma nelja ratsaniku leidmise. Siit hakkab pihta sündmuste ahel, kus on oma kohad nii noortel mutantidel kui ka vanadel olijatel. Jant kulgeb suuremalt jaolt etteaimatavat rada pidi oma paratamatu lõpplahenduseni.

Inglit (Ben Hardy) näeb ekraanil häbematult vähe.

Days of Future Past kannul on Apocalypse üsna keskpärane sooritus. Isegi kui Singeri pingutus kohati ekraanil väga teravalt tunda on, kukub kogu teos oma raskuse all kiiva kiskuma. Miks see nii on? Mure on sama, mis suuremat sorti kurjamitega alatasa. Apocalypse tegelasena on oma võimetelt lihtsalt nii koomiliselt ülekaalukas, et tema üle võidu saavutamine ilmvõimatu näib. Ja see imeb omakorda pingest suurema osa susinal välja. Probleemkohaks saab ka tegelaste rohkus. Tegevustik kipub hüppama ühelt teisele, andmata kellelegi piisavalt aega pildil olla. Eriti Civil Wari järel kõlab see imelikult, aga seal osati iga tegelane nii palju (või vastupidi, nii vähe) esile tuua, kui ta seda vääris. Siin käsikirjas see ei õnnestu. Ilmselgelt peavad mõned staarid rohkem "staarid" olema ja lõpptulemus kukub kahe kivi vahele. Apocalypse'i tõlgendus kinolinal ei vasta tema koomiksist tuntud arhetüübile, nii välimuselt kui ka sisult. Sellest võib heal päeval veel arugi saada. Aga lõpuks tundub see vastandumine punnitamisena ja film ei paku täielikku rahuldust. Koomiksifilmide austajad mäletavad paari aasta tagust Man of Steeli, mida minagi arvustasin. Miks ma seda siin mainin? Selle pärast, et ma nimetasin Man of Steeli lõpulahingut hävingu orgiaks. Too film sai selle arulageda laastamise eest kõvasti vatti, ja mitte asjata. Apocalypse'i viimases vaatuses (ja ka sellele eelnevalt) aset leidev hävitustöö peaks Hack Snyderi piinlikkusest punastama panema. Siinne häving on sedavõrd lämmatav, et selle mainimata jätmine kõne alla tullagi ei saaks. Kes 10 000 eriefektikunstniku nimed ära ootavad, need näevad kerget pilguheitu ühe järgmise filmi võimaliku kurjami kohta.

Kes Singeri varasemat tööd teavad, need leiavad siin eest tuttava pinnase. Kaamerat osatakse paigutada, efektid on kvaliteetsed (ehkki igavad), näitlejad oskuslikult valitud ja nii edasi. Enim küsimusi tekitab kohmakas lõige ja loogikaaugud narratiivis. Tegevustikus liigub isegi ühes teleporteerimiega mööda maailma, teatud teemaliine alustatakse ja lastakse neil siis teadmatusse kukkuda. Mõned stseenid näivad järele aimavat koomiksilehti, teised tunduvad vägisi valesti kinolinale sobitatud olema. Eraldi tuleb aga ära nimetada muusikat, mis taas kord väga täppi läheb. 3D on ebavajalik ja häiriv. Kui kokku võtvalt midagi öelda, siis seda, et kogu film on väga suuresti by the numbers. Üllatusi ei pakuta, klišeed on omal kohal, miski pole ootamatu ega ette aimamatu. Ja see ongi loo suurim puudus. Poleks kunagi uskunud, et seda ütlen, aga film kisub igavuse nooti. Jah, kinosaalis istudes kiskus mõte mujale ja ekraanil toimuva jälgimine omandas tüütuse mõõtme. Näib, et seda sentimenti jagasid ka minu lähedal istuvad vene rüblikud. Soovitatud üksnes Marveli fännidele, teistel on siit vähe leida.