Alternating Wallpaper

kolmapäev, 17. veebruar 2016

Spectre (2015)

Iga kord, kui ma kellelegi oma blogisse viite annan, hakkan ma siia vähem kirjutama. Imelik, kas pole? Mitte, et ma selle võrra vähem filme vaataks. Päevatööna erinevate asjade kirjutamine võtab oma osa ja enese tarbeks trükkimine jääb tahaplaanile. Samas tahaksin ma uskuda, et päevatööst õpitu tulemusena oskan nüüd paremat blogiposti kirjutada. Isegi eesti keeles, ehkki toda igapäevaselt vähem vaja läheb. Kinosaalide väisamisest on saanud harv nähtus. Lihtsam on lemmikud sinikiireplaadi peal valmis osta ja kodus rahulikult vaadata. Seal saab helitugevust oma kõrva järgi sättida. Pole tülgastavat ja öökima ajavat juustuhaisu, pole telefonidega kinosaali valgustajaid. Tsiteerides filmiklassikat, siis inimesed ei meeldi mulle eriti ja mina meeldin selle võrra veel vähem inimestele. Kummaline või mitte, eelmise aasta lõppedes jõudsin siiski kahel korral kinosaali. Otsustasin mõlemast külastusest oma ajaveebi pisut kirjutada.

Daniel Craig. Võimalik, et viimast korda Bondi nahas.

Filmi avang leiab alati sarmika James Bondi (Daniel Craig) Mehhikos, surnute päeva festivalilt. Põnevalt üheks võtteks kokku lõigatud stseen näitab, kuidas spioon läheb pealt kuulama kurikaelte ehk siis terroristide kohtumist. Pealtkuulamine läheb pisut aia taha. Veel enne algustiitreid toimub tagaajamine ja lennukas madistamine. Siis hakkab mängima Sam Smithi halb filmilaul. Segasevõitu stsenaariumi järgi viivad peategelase otsingud ta kokku müstilise Spectre organisatsiooni ja selle arvatava juhi, kahvatu kuningaga (Christoph Waltz). Silmailu pakuvad Monica Bellucci, Léa Seydoux ja Aston Martin. Monica saab küll halastamatult vähe ekraaniaega, aga näitleb selle jooksul teise naisterahva ümber kümme ringi. Bond läheb pahuksisse oma uue ülemusega (Ralph Fiennes), kuid jätkab omal käel uuringuid kuni lõpplahenduseni. Selle käigus tuleb mehel rinda pista nii füüsiliste kui ka emotsionaalsete takistustega. Loo sisse on põimitud kummalisevõitu pilguheit Jamesi nooruspõlve, aga selle olemus näib tarbetu ja kohmakas. Kes tahavad filmi vaadata, leiavad selle alates veebruari lõpust poelettidelt või on-demand teenustest.

Kui Sam Mendes soostus veel üht Bondi tegema, olin mina rõõmustajate leeris. 2012. aasta Skyfall (ühes Casino Royale'ga (2006)) jääb alati Craigi Bondide paremikuks. Kuid see uus film osutus konarlikuks. Kus täpsemalt siis Spectre komistab? Võtame algusest üksipulgi lahti. Esmalt Daniel Craig. Mees on öelnud, et tal on spiooni mängimisest ammuilma villand. Mõneti kajastub see tema filmikarakteris. Bond näib eemalolev, muutlik ja ebatasane. Isegi kui käsikiri selliseid keerdkäike ette nägi, tundub ekraanil olemine pingutatud - naudinguta. Sarnaselt eelmisele teosele heidetakse Bondile ette, et ta on liiga vana ja et tema koht pole enam aktiivsete agentide seas. Kahjuks ei arendata seda liini seekord kusagile. Osaliselt saab siit edasi minna filmi atmosfääri juurde. Filmi esimene pool, ehk küll täpsemalt esimene kolmandik on kõige naljakam, mis üks Bond viimasel ajal on osanud olla. Huumor tuleb nii kirja pandust kui ka olukordadest. Kinosaal naeris kohati hea meelega kaasa. Kahjuks ei ole ehtsal komöödial Bondis kohta. Spectre kukub praktiliselt nii kaugele, et muutuda iseenda paroodiaks. Aga meil pole vaja Bondi, mis on iseenese paroodia. Selle jaoks on meil olemas Austin Powers, vähemal määral Kingsman. Seda kohatum tundub filmi huumor, kui see teose teises pooles jäädavalt hajub. Siis muutub kogu ettevõtt tuimaks põnevik-märuliks. Hea käsikiri oleks huumorit puistanud ühtlasemalt. Ebaühtlane atmosfäär on probleem, aga mitte filmi suurim.

Spectre suurim häda tuleb lakkamatutest viidetest eelnenud filmidele. Põhjused nende viidete jaoks tunduvad otsitud ja pingutatud. Samas ei lisa need filmile sellisel kujul midagi. Mõistan kõrvaliste tegelaste korduvaid ülesasteid erinevates filmides, aga süželiinide väljakannatamatu nämmutamine? Palun jätta. Seda imelikum näib selle filmi suure kurjami motivatsioon meie kangelasele viga teha. Seegi näib otsitud - pastakast välja imetud. Ma ei kiida kumbagi asja heaks ja kokkuvõtteks vähendab see tegelase olemust. Ei suuda rahule jääda ka filmi lõpplahendusega, mis igal enesest lugu pidaval filmiaustajal ihukarvad püsti tõstab. Muus osas on film kaunilt linti võetud, dialoog on arusaadav ja konkreetne. Tagaajamislõigud on eeskujulikud.

Kas ma saan seda filmi oma ajaveebi lugejatele soovitada? Ei. Bondi austajad leiavad siit omi hetki, mida armastada ja vihata. Mina loen teose ühes Quantum of Solace'ga (2008) ebaõnnestunud Craigi Bondiks. Sõber käis enne mind seda filmi kinos vaatamas ja saatis siis lakoonilise sõnumi: "5,9/10 (Bond)". Tuleb temaga seekord nõustuda.

0 viimaseid kommentaare: