Alternating Wallpaper

esmaspäev, 23. mai 2016

X-Men: Apocalypse (2016)

Ongi nõnda läinud, et see aasta kõik koomiksifilmid ära on saanud vaadata. Mõned paremad, teised vähem, noh, paremad. Tuttav helistas ja päris, kas plaanin uusi iks-mehi ka kohe alguses vaatama minna. Ütlesin, et ei plaani. Aga siis kukkus taevast tasuta pilet KIMAXi eellinastusele. Kehitasin õlgu, tegin õhtu muudest plaanidest vabaks (OK, polnud mingeid plaane loomulikult lol) ja astusin reipalt rasvunud sammul kinosaali poole. Film pidi olema kaks ja pool tundi pikk, aga peavalurohud ununesid koju. Õnneks ei ole KIMAXi prillid minu morbiidselt rasvunud peakolu ümber nii klambriks kui mõne muu kinosaali omad. Võtsin enne saali sisenemist kohvikust traditsioonilise espresso ja seiklus võis alata. Püüan suurematest spoileritest hoiduda, ehkki neid siis kuigi palju loota pole.

McAvoy, Singer ja Fassbender. Viimane pakub enim draamamusklit.

Antiikne supermutant En Sabah Nur (valdavalt Oscar Isaac) seab endid valmis uude kehasse üle kolimiseks. Aga juba iidsel ajal on neid, kes tema hirmuvalitsusele lõppu tahaks teha. Seega maetakse salasepitsuse tulemusena koletis sügavale püramiidi alla, kus ta aastatuhandeteks talveunne jääb. Aeg liigub edasi ja leiame eest X-Men: Days of Future Past (2014) tegevustikule otseselt järgneva maailma 1980ndate keskelt. Magneto (Michael Fassbender) on pagenud Poola, kus ta lihtsa töölisena elatist teenib. Aega on mööda tiksunud ja mehel on pisike pere kasvanud. Samal ajal on Xavier (James McAvoy) oma mutantide kooliga edusamme teinud. Kooliga on tal ka suuremad plaanid. Kuid kõik teemad jäävad seisma, sest sündmuste ahela tulemusena virgub Apocalypse oma pikast uinakust. Kurjam mõistab kiirelt, et inimkond ei vasta tema kõrgetele nõudmistele. Sedasi võtab sinine mees ette oma nelja ratsaniku leidmise. Siit hakkab pihta sündmuste ahel, kus on oma kohad nii noortel mutantidel kui ka vanadel olijatel. Jant kulgeb suuremalt jaolt etteaimatavat rada pidi oma paratamatu lõpplahenduseni.

Inglit (Ben Hardy) näeb ekraanil häbematult vähe.

Days of Future Past kannul on Apocalypse üsna keskpärane sooritus. Isegi kui Singeri pingutus kohati ekraanil väga teravalt tunda on, kukub kogu teos oma raskuse all kiiva kiskuma. Miks see nii on? Mure on sama, mis suuremat sorti kurjamitega alatasa. Apocalypse tegelasena on oma võimetelt lihtsalt nii koomiliselt ülekaalukas, et tema üle võidu saavutamine ilmvõimatu näib. Ja see imeb omakorda pingest suurema osa susinal välja. Probleemkohaks saab ka tegelaste rohkus. Tegevustik kipub hüppama ühelt teisele, andmata kellelegi piisavalt aega pildil olla. Eriti Civil Wari järel kõlab see imelikult, aga seal osati iga tegelane nii palju (või vastupidi, nii vähe) esile tuua, kui ta seda vääris. Siin käsikirjas see ei õnnestu. Ilmselgelt peavad mõned staarid rohkem "staarid" olema ja lõpptulemus kukub kahe kivi vahele. Apocalypse'i tõlgendus kinolinal ei vasta tema koomiksist tuntud arhetüübile, nii välimuselt kui ka sisult. Sellest võib heal päeval veel arugi saada. Aga lõpuks tundub see vastandumine punnitamisena ja film ei paku täielikku rahuldust. Koomiksifilmide austajad mäletavad paari aasta tagust Man of Steeli, mida minagi arvustasin. Miks ma seda siin mainin? Selle pärast, et ma nimetasin Man of Steeli lõpulahingut hävingu orgiaks. Too film sai selle arulageda laastamise eest kõvasti vatti, ja mitte asjata. Apocalypse'i viimases vaatuses (ja ka sellele eelnevalt) aset leidev hävitustöö peaks Hack Snyderi piinlikkusest punastama panema. Siinne häving on sedavõrd lämmatav, et selle mainimata jätmine kõne alla tullagi ei saaks. Kes 10 000 eriefektikunstniku nimed ära ootavad, need näevad kerget pilguheitu ühe järgmise filmi võimaliku kurjami kohta.

Kes Singeri varasemat tööd teavad, need leiavad siin eest tuttava pinnase. Kaamerat osatakse paigutada, efektid on kvaliteetsed (ehkki igavad), näitlejad oskuslikult valitud ja nii edasi. Enim küsimusi tekitab kohmakas lõige ja loogikaaugud narratiivis. Tegevustikus liigub isegi ühes teleporteerimiega mööda maailma, teatud teemaliine alustatakse ja lastakse neil siis teadmatusse kukkuda. Mõned stseenid näivad järele aimavat koomiksilehti, teised tunduvad vägisi valesti kinolinale sobitatud olema. Eraldi tuleb aga ära nimetada muusikat, mis taas kord väga täppi läheb. 3D on ebavajalik ja häiriv. Kui kokku võtvalt midagi öelda, siis seda, et kogu film on väga suuresti by the numbers. Üllatusi ei pakuta, klišeed on omal kohal, miski pole ootamatu ega ette aimamatu. Ja see ongi loo suurim puudus. Poleks kunagi uskunud, et seda ütlen, aga film kisub igavuse nooti. Jah, kinosaalis istudes kiskus mõte mujale ja ekraanil toimuva jälgimine omandas tüütuse mõõtme. Näib, et seda sentimenti jagasid ka minu lähedal istuvad vene rüblikud. Soovitatud üksnes Marveli fännidele, teistel on siit vähe leida.

kolmapäev, 17. veebruar 2016

Spectre (2015)

Iga kord, kui ma kellelegi oma blogisse viite annan, hakkan ma siia vähem kirjutama. Imelik, kas pole? Mitte, et ma selle võrra vähem filme vaataks. Päevatööna erinevate asjade kirjutamine võtab oma osa ja enese tarbeks trükkimine jääb tahaplaanile. Samas tahaksin ma uskuda, et päevatööst õpitu tulemusena oskan nüüd paremat blogiposti kirjutada. Isegi eesti keeles, ehkki toda igapäevaselt vähem vaja läheb. Kinosaalide väisamisest on saanud harv nähtus. Lihtsam on lemmikud sinikiireplaadi peal valmis osta ja kodus rahulikult vaadata. Seal saab helitugevust oma kõrva järgi sättida. Pole tülgastavat ja öökima ajavat juustuhaisu, pole telefonidega kinosaali valgustajaid. Tsiteerides filmiklassikat, siis inimesed ei meeldi mulle eriti ja mina meeldin selle võrra veel vähem inimestele. Kummaline või mitte, eelmise aasta lõppedes jõudsin siiski kahel korral kinosaali. Otsustasin mõlemast külastusest oma ajaveebi pisut kirjutada.

Daniel Craig. Võimalik, et viimast korda Bondi nahas.

Filmi avang leiab alati sarmika James Bondi (Daniel Craig) Mehhikos, surnute päeva festivalilt. Põnevalt üheks võtteks kokku lõigatud stseen näitab, kuidas spioon läheb pealt kuulama kurikaelte ehk siis terroristide kohtumist. Pealtkuulamine läheb pisut aia taha. Veel enne algustiitreid toimub tagaajamine ja lennukas madistamine. Siis hakkab mängima Sam Smithi halb filmilaul. Segasevõitu stsenaariumi järgi viivad peategelase otsingud ta kokku müstilise Spectre organisatsiooni ja selle arvatava juhi, kahvatu kuningaga (Christoph Waltz). Silmailu pakuvad Monica Bellucci, Léa Seydoux ja Aston Martin. Monica saab küll halastamatult vähe ekraaniaega, aga näitleb selle jooksul teise naisterahva ümber kümme ringi. Bond läheb pahuksisse oma uue ülemusega (Ralph Fiennes), kuid jätkab omal käel uuringuid kuni lõpplahenduseni. Selle käigus tuleb mehel rinda pista nii füüsiliste kui ka emotsionaalsete takistustega. Loo sisse on põimitud kummalisevõitu pilguheit Jamesi nooruspõlve, aga selle olemus näib tarbetu ja kohmakas. Kes tahavad filmi vaadata, leiavad selle alates veebruari lõpust poelettidelt või on-demand teenustest.

Kui Sam Mendes soostus veel üht Bondi tegema, olin mina rõõmustajate leeris. 2012. aasta Skyfall (ühes Casino Royale'ga (2006)) jääb alati Craigi Bondide paremikuks. Kuid see uus film osutus konarlikuks. Kus täpsemalt siis Spectre komistab? Võtame algusest üksipulgi lahti. Esmalt Daniel Craig. Mees on öelnud, et tal on spiooni mängimisest ammuilma villand. Mõneti kajastub see tema filmikarakteris. Bond näib eemalolev, muutlik ja ebatasane. Isegi kui käsikiri selliseid keerdkäike ette nägi, tundub ekraanil olemine pingutatud - naudinguta. Sarnaselt eelmisele teosele heidetakse Bondile ette, et ta on liiga vana ja et tema koht pole enam aktiivsete agentide seas. Kahjuks ei arendata seda liini seekord kusagile. Osaliselt saab siit edasi minna filmi atmosfääri juurde. Filmi esimene pool, ehk küll täpsemalt esimene kolmandik on kõige naljakam, mis üks Bond viimasel ajal on osanud olla. Huumor tuleb nii kirja pandust kui ka olukordadest. Kinosaal naeris kohati hea meelega kaasa. Kahjuks ei ole ehtsal komöödial Bondis kohta. Spectre kukub praktiliselt nii kaugele, et muutuda iseenda paroodiaks. Aga meil pole vaja Bondi, mis on iseenese paroodia. Selle jaoks on meil olemas Austin Powers, vähemal määral Kingsman. Seda kohatum tundub filmi huumor, kui see teose teises pooles jäädavalt hajub. Siis muutub kogu ettevõtt tuimaks põnevik-märuliks. Hea käsikiri oleks huumorit puistanud ühtlasemalt. Ebaühtlane atmosfäär on probleem, aga mitte filmi suurim.

Spectre suurim häda tuleb lakkamatutest viidetest eelnenud filmidele. Põhjused nende viidete jaoks tunduvad otsitud ja pingutatud. Samas ei lisa need filmile sellisel kujul midagi. Mõistan kõrvaliste tegelaste korduvaid ülesasteid erinevates filmides, aga süželiinide väljakannatamatu nämmutamine? Palun jätta. Seda imelikum näib selle filmi suure kurjami motivatsioon meie kangelasele viga teha. Seegi näib otsitud - pastakast välja imetud. Ma ei kiida kumbagi asja heaks ja kokkuvõtteks vähendab see tegelase olemust. Ei suuda rahule jääda ka filmi lõpplahendusega, mis igal enesest lugu pidaval filmiaustajal ihukarvad püsti tõstab. Muus osas on film kaunilt linti võetud, dialoog on arusaadav ja konkreetne. Tagaajamislõigud on eeskujulikud.

Kas ma saan seda filmi oma ajaveebi lugejatele soovitada? Ei. Bondi austajad leiavad siit omi hetki, mida armastada ja vihata. Mina loen teose ühes Quantum of Solace'ga (2008) ebaõnnestunud Craigi Bondiks. Sõber käis enne mind seda filmi kinos vaatamas ja saatis siis lakoonilise sõnumi: "5,9/10 (Bond)". Tuleb temaga seekord nõustuda.