Alternating Wallpaper

esmaspäev, 13. aprill 2015

Ex Machina (2015)

Töökaaslane pistis ühe neljapäeva õhtupoolikul pea üle kabineti ukse ja ütles, et läheb Kosmosesse uut Ex Machina filmi vaatama. Juhe oli juba piisavalt koos, seega viskasin klaveri käest, ajasin jopi selga ja läksin ühes. Filmis pettuma ei pidanud. Küll aga olin nördinud kõrvu hävitavas helitugevuses, mis mind uues kinosaalis ees ootas. Et asjale veel absurdsemat vinti keerata - piletikassas olid müügiks olemas eraldi kõrvatropid. Olen ma tõesti nii vanaks jäänud? Tean, et kino alustas ilma helita, aga minu nostalgias oli kino audio-visuaalne meedium. Mina tahan head pilti ja head heli, mitte head pilti ja kuulmiskahjustust. On ehk selle kino keskmised noortest külastajad endid sita muusikaga kurdiks tampinud, et neile selgroo kaudu heliimpulsse edasi peab andma? Teist korda pärast seda seanssi Kosmose Lem saali sattunud ei ole. Ega väga ei taha ka - eriti mõnele valjemale seansile, nagu uus Tasujate film või uus Mad Max. Aga nüüd filmist.

Kaks meest, üks tehisintellekt.

Noor ja terane Caleb (Domhall Gleeson) töötab arendajana selle filmimaailma Google's. Ehk siis maailma suurima otsingumootori firmas. Ühtäkki saab ta teada, et on võitnud konkursi raames harukordse kohtumise firma geeniusest erakliku omanikuga. Helikopterireis viib mehe kaugele ürgloodusesse. Selle keskel asub pealtnäha punkri moodi, ülimodernne elamu ehk siis uurimiskeskus. Näib, et selle ainsaks elanikuks ongi pisut rabeda välimuse ja käitumisega Nathan (Oscar Isaac). Nathan teeb nädalapäevad temaga koos viibima pidanud Calebile ettepaneku osaleda ülisalajases uurimisprojektis. Loomulikult tuleb esmalt allkirjastada konfidentsiaalsusleping, mis käseb absoluutse vaikimisega. Uudishimu saab meie peategelasest võitu ja nõnda pühendab Nathan poisi oma eksperimenti - isemõtleva tehisintellekti olemusse. Kõikvõimalik tehniline külg heidetakse juba eos kõrvale, oluline on hoopis Turingu test. Kas masin on suuteline inimest ära petma, jättes lihtsalt teise inimese mulje? Nõnda kohtub Caleb piltilusa Ava'ga (Alicia Vikander). Noorukese naise kehasse kätketud tehismõistus näib esmapilgul sulnis, siiras ja taibukas. Kohtumised Ava'ga jagavad filmi loogilisteks üksusteks. Iga kohtumine avab Ava olemust pisut enam ja Calebis tärkavad masina vastu tunded. Kuid utoopilises uurimisjaamas ei ole mitte kõik nii, nagu see esiotsa paistab. Geeniusest Nathan jätab sageli kummalise, megalomaani mulje. Vaikelu segavad perioodilised voolukatkestused ja ühel hetkel ilmub elamisse vaikiv Kyoko (Sonoya Mizuno). Loo reeturliku ette ära rääkimise asemel soovitan igal väärtfilmi huvilisel sammud ise kino poole seada (kiiresti, sest see film võib uute teoste saabudes märkamatult kavast kaduda).

Ex Machina on üle keskmise hea film iga tegemise nurga alt. Selle kaameratöö ja valgustus on laitmatud, ehkki siin ja seal eelistab objektiiv laiemaid võtteid. Need töötavad kinosaalis, aga väiksema ekraani peal oleks detailide kadu ehmatav. Ehkki enamus filmi tegevustikust toimub maa-alustes ruumides, on siin piisavalt lummavaid loodusvõtteid. Muus osas lisab erakust IT-geeniuse elamu minimalistlik stiil kaadrite esteetikasse veelgi enam. Montaaž on valdavalt rahulikku, peaaegu stoilist laadi. Dialoogiga ei ole tagasi hoitud, ehkki esiotsa sellest teosest midagi vaiksemat ootasin. Seal, kus filmis toimuvat saadab vaikus, on sellel veel kordades valjem võim. Muusika, mis sageli tegevustikku hüpnotiseerivalt saadab, kruvib kohati üha valjemaks ja valjemaks. Need olid need hetked, mil mina Kosmose helisüsteemi maapõhja needsin. Osatäitjate valiku osas tuleb kiita Isaaci valikut. Tema pooleldi sotsiopaadist, manipulatsioonile kalduv geeniuse säde pääseb siin kenasti esile. Domhall Gleeson on kummalisem frukt. Sellel noormehel tuleb silm peal hoida, sest temast saab lähematel aastatel järjest suurem kassamagnet - vähemasti sedasi on tähed tema jaoks seatud. Vikander lummava tütarlapsena toimib oma piltilusa näolapi tõttu, aga näitlemist siit n-ö piiratud vahenditega olevusest palju välja ei tule. Ometi see kramplik keemia Gleesoni ja Vikanderi vahel töötab. Jutustuses on mõned rumalad hetked, aga nende kallal norimine näib odav. Ainukesel korral, kui ekraanil "programmeerimist" näha saab, kommenteeris töökaaslane, et tegu oli algarvude matemaatikaga. Ehk ajab asja ära.

Tegelikult pole ammu nii kvaliteetset tehisintellekti teemaarendust kinolinal näinud. Hiljutine vali, läbimõtlemata ja rabistav Chappie (2015) jättis suhu ebameeldiva maigu. Samas võin kohe lubada, et Ex Machina ei kuku sedavõrd rumalatesse aukudesse. Siin eksisteeriv tehisolevus ei ole ilmtingimata hea ega kuri, kuid omab arusaama nende mõistete tähendusest. Käsikirja valik tehnilised detailid kõrvale jätta teenib teose huve, sest sellega säästetakse aega ja leitakse ühine keel keskmise publikuga. Ehkki filmi lõpplahend ei pruugi olla iga vaataja jaoks siduv, on selles müstiline korrapära. Julgeksin vaid ette heita, et lõpp minu jaoks mõned minutid venima hakkas. Kuid need pisiviperused kõrvale jättes julgen seda teost kindlasti kõigile vaatajatele soovitada. Sest igaüks leiab siit midagi ja see ongi hea kino definitsioon.