Alternating Wallpaper

teisipäev, 22. aprill 2014

The Amazing Spider-Man 2 (2014)

Huvi pärast läksin ja otsisin selle viimase Ämblikmehe filmi arvustuse välja. Lugesin läbi ja siis jäin mõttesse. Eelmine Ämblikmehe triloogia hakkas pihta 2002. aastal. Siis 2004. aastal ilmus teine osa, kus Spidey kombitsalise Doctor Octopusega rinda pistab. Tookord ei saatnud triloogia teist filmi eriti edu. Samas pean ma tunnistama, et minu arvates oli just too film triloogia parim. Kolmanda osa Venom ja Sandman ajasid asjad õige hulluks, aga teine osa püsis paremini raamides. Nüüd on meil siis käsil uus rebuutimine. Kes teab, kas sellest saab uus triloogia, tetraloogia või midagi enamat (kolmas osa on igatahes juba välja lubatud). Enne kui praegune peategelane liiga vanaks jääb ja teemaga jälle otsast alustatakse. Nõnda siis lähenesin ma selle uue teise osa vaatamisele ettevaatlikult. Lõpuks olid tundmused kahetised.

Lustlike tagaajamiste tasakaalustamiseks tuleb hiljem kamaluga valu.

Esimesest filmist vaid vilksamini läbi käinud Peteri vanemad saavad seekord enam tähelepanu. Campbell Scott mängib Richard Parkerit, kes pärast erimeelsusi OSCORPi asutaja Norman Osborne'iga (vana hea Chris Cooper) nelja tuule suunas pageb. Et aga noorukese Peteri kaasa võtmine tolle jaoks eluohtlik on, jätavad vanemad oma võsukese tädi May (Sally Field) juurde hoiule. Määramata ajaks. Siis jäävad siia vahele esimese filmi sündmused ja vaataja leiab eest Ämblikmehe, kes NY tänavatel kurikaeltega kakleb. Kuid sisemiselt on poiss rebitud. Eelmise filmi lõpul luges surev Denis Leary talle sõnad peale, et hoidku tema tütrest eemale. Sest enamus selle superkangelase lähedasi on alati ohus. Kusjuures see on ka koomiksite pidev teema. Ja kuigi teise ilma läinud Leary sõnad raskelt meelel püsivad, möllavad hormoonid ka ja noored ei suuda sugugi lahus püsida. Gwen Stacy (Emma Stone) on ekraanil mõõduka hulga aega ja see pole kulutatud aeg. Teemadesse siseneb Max Dillon (Jamie Foxx), kellest kurblikult hullunud Electro saab. Ekraanile ilmub ka Osborne'i poeg Harry (Dane DeHaan). Jandi muud sisu ära rääkida oleks ehk pisut liiast. Kel huvi, see leiab filmi lähemal ajal kinosaalist ühes halva 3D esitusega.

Kas uus film on parem kui esimene? Jah. Selle tempo on hoogsam, kaamera veel pöörasem, tegelasi on rohkem ja huumorit samuti labidaga lisaks. Muusika paitab samuti toredasti kõrva. Näitlejate poolest valmistab keigarlik Garfield taas pettumuse, aga teised tähed säravad seeläbi temast veel eredamalt. Ontlik/maniakaalne Foxx on teiste ehk pisut totram. Samas tuleb Electro disaini ja efektide eest müts maha võtta. Ammu pole juba midagi nii efektset ekraanil näinud. Kuid siin kiidusõnad ka vaibuvad.

Filmi tempo on tõtt öelda imelik. Ehkki Electro stseenides on piisavalt laengut, siis kolmveerand teose kulgemist tegeletakse suuremate teemade üles seadmise, ängi ja muidu vingumisega. Siis on paar kombe kohaselt tegusat lahingut ja siis ühtäkki - prauhti - on film läbi. Suuremad ja olulisemad teemad jäävad järje hoolde. Filmi tegelik lõppstseen on kõige petvam eales. Mõned oleks selle nägemise peale kinos püsti tõusnud ja roppusi karjunud. Aga see selleks. Käsikiri on hüplik ja tundub, et autorite rohkus on sellele viga teinud. Liiga palju lõngu tahetakse üheaegselt tules hoida, mõned neist toimivad ja mõned mitte. Selge teadmisega, et see siin on pigem lastefilm, võiks sellega isegi leppida. Lõpeks ei julge ma seda linateost eriti soovitada. See on kaootiline, hägune 3D laga - mis ehitab suuremate teemade poole, aga ei võta nõuks neid kunagi näidata.

0 viimaseid kommentaare: