Alternating Wallpaper

teisipäev, 22. aprill 2014

The Amazing Spider-Man 2 (2014)

Huvi pärast läksin ja otsisin selle viimase Ämblikmehe filmi arvustuse välja. Lugesin läbi ja siis jäin mõttesse. Eelmine Ämblikmehe triloogia hakkas pihta 2002. aastal. Siis 2004. aastal ilmus teine osa, kus Spidey kombitsalise Doctor Octopusega rinda pistab. Tookord ei saatnud triloogia teist filmi eriti edu. Samas pean ma tunnistama, et minu arvates oli just too film triloogia parim. Kolmanda osa Venom ja Sandman ajasid asjad õige hulluks, aga teine osa püsis paremini raamides. Nüüd on meil siis käsil uus rebuutimine. Kes teab, kas sellest saab uus triloogia, tetraloogia või midagi enamat (kolmas osa on igatahes juba välja lubatud). Enne kui praegune peategelane liiga vanaks jääb ja teemaga jälle otsast alustatakse. Nõnda siis lähenesin ma selle uue teise osa vaatamisele ettevaatlikult. Lõpuks olid tundmused kahetised.

Lustlike tagaajamiste tasakaalustamiseks tuleb hiljem kamaluga valu.

Esimesest filmist vaid vilksamini läbi käinud Peteri vanemad saavad seekord enam tähelepanu. Campbell Scott mängib Richard Parkerit, kes pärast erimeelsusi OSCORPi asutaja Norman Osborne'iga (vana hea Chris Cooper) nelja tuule suunas pageb. Et aga noorukese Peteri kaasa võtmine tolle jaoks eluohtlik on, jätavad vanemad oma võsukese tädi May (Sally Field) juurde hoiule. Määramata ajaks. Siis jäävad siia vahele esimese filmi sündmused ja vaataja leiab eest Ämblikmehe, kes NY tänavatel kurikaeltega kakleb. Kuid sisemiselt on poiss rebitud. Eelmise filmi lõpul luges surev Denis Leary talle sõnad peale, et hoidku tema tütrest eemale. Sest enamus selle superkangelase lähedasi on alati ohus. Kusjuures see on ka koomiksite pidev teema. Ja kuigi teise ilma läinud Leary sõnad raskelt meelel püsivad, möllavad hormoonid ka ja noored ei suuda sugugi lahus püsida. Gwen Stacy (Emma Stone) on ekraanil mõõduka hulga aega ja see pole kulutatud aeg. Teemadesse siseneb Max Dillon (Jamie Foxx), kellest kurblikult hullunud Electro saab. Ekraanile ilmub ka Osborne'i poeg Harry (Dane DeHaan). Jandi muud sisu ära rääkida oleks ehk pisut liiast. Kel huvi, see leiab filmi lähemal ajal kinosaalist ühes halva 3D esitusega.

Kas uus film on parem kui esimene? Jah. Selle tempo on hoogsam, kaamera veel pöörasem, tegelasi on rohkem ja huumorit samuti labidaga lisaks. Muusika paitab samuti toredasti kõrva. Näitlejate poolest valmistab keigarlik Garfield taas pettumuse, aga teised tähed säravad seeläbi temast veel eredamalt. Ontlik/maniakaalne Foxx on teiste ehk pisut totram. Samas tuleb Electro disaini ja efektide eest müts maha võtta. Ammu pole juba midagi nii efektset ekraanil näinud. Kuid siin kiidusõnad ka vaibuvad.

Filmi tempo on tõtt öelda imelik. Ehkki Electro stseenides on piisavalt laengut, siis kolmveerand teose kulgemist tegeletakse suuremate teemade üles seadmise, ängi ja muidu vingumisega. Siis on paar kombe kohaselt tegusat lahingut ja siis ühtäkki - prauhti - on film läbi. Suuremad ja olulisemad teemad jäävad järje hoolde. Filmi tegelik lõppstseen on kõige petvam eales. Mõned oleks selle nägemise peale kinos püsti tõusnud ja roppusi karjunud. Aga see selleks. Käsikiri on hüplik ja tundub, et autorite rohkus on sellele viga teinud. Liiga palju lõngu tahetakse üheaegselt tules hoida, mõned neist toimivad ja mõned mitte. Selge teadmisega, et see siin on pigem lastefilm, võiks sellega isegi leppida. Lõpeks ei julge ma seda linateost eriti soovitada. See on kaootiline, hägune 3D laga - mis ehitab suuremate teemade poole, aga ei võta nõuks neid kunagi näidata.

reede, 18. aprill 2014

Transcendence (2014)

Ligemale viis või kuus aastat tagasi käis interveebidest puhanguna läbi transhumanismi temaatika. Tuli puhuti muidugi suuremaks, kui see tol hetkel väärt oli. Siiani on meeles mõned dokumentaalsaated ja mõned "otsitud" sõnavõtud tolle aja ekspertide suust. Ühte neist leierdati väga üle. Selleks oli kaudne vastus hüpoteetilisele küsimusele, kuidas edasi arendatud inimesed nendega suhtleksid, kes valivad jääda oma looduse poolt antud annete piires. Vastuseks oli, et ega see suhtlemine vist väga edumeelne ei oleks, sest inimesed ei ürita praegugi näiteks lehmadest aru saada ja neid endiga võrdsena omaks võtta. Selle taustal oli videos loomulikult asetatud sünge muusika ja pealuu säärekontidega. Nagu alati. Ehk siis öeldi üsna otse ära, et suurem osa inimkonda on sarnane lehmakarjaga. Oeh. Samas, istudes täna seal Solarise kinosaalis, vaadates pealt loosikampaaniat, kaaskodanikke kinosaalis ja viimaks ka filmi kinoekraanil - jäi tunne, et enamus inimkonda ongi lehmakari. Vähemalt ei näi 99% nendest olema mitte mingeid ambitsioone, mis neid lehmadest eristaks.

Üle ameeriklaste kodumaa tegelevad hulgim meeskondi paralleelis tehisintellekti probleemi lahendamisega. Ühtegi päris toimivat tehisintellekti pole veel käima saadud, sest keegi ei suuda kognitiivse tegevuse või isegi teadvuse olemust lahti seletada. Mõned edusammud siin ja seal on. Õnneks hävitatakse neist enamus ära, sest tehnofoobne seltskond terroriste tapab enamuse arendajatest ja visionääridest ära. Peategelasele Will Casterile (Johnny "I have no idea what I am saying" Depp) tulistatakse samade terroristide poolt polooniumist kuul keresse ja nõnda ennustatakse talle napilt kuu aeg elada. Tema armsam Evelyn (Rebecca Hall) ei ole sellise asjade kulgemisega loomulikult nõus ja nõnda otsustatakse Willi aju/mõistus/teadvus/??? arvutisse talletada. Ettevõtmine on edukas ja digitaalne Will hakkab siitpeale ellu viima suuremas osas neid asju, mida tema kallim ühe tõelise tehisintellekti poolt algusest peale ootas. Kuid kas masinast vastu naeratav Depp on ikka seesama mees, kes ta oli luust ja lihast kestas? Kuidas selles kindel olla? Paul Bettany, Morgan Freeman ja Cillian Murphy on kõik veendunud, et digitaalne Johnny tahab inimkonnale otsa peale teha ja ehitada nende asemele järgmise arengu etapi. Kes tahab teada, kuidas see soodom lõpeb, tõmmake mingi skriiner või oodake odava sinikiireplaadi müüki tulemist.

Johnny on IT-geeniuse rollis sama tõhus nagu turistina tolles teises filmis.

Olulisim enne kõike. Transcendence käib IT-teemadega ümber sama oskuslikult kui tarkvarainsener, kes peab trükkides poksikindaid kandma. Filmi tegijate poolest võiks see kõik sama hästi must maagia ja võluvägi olla. Kusjuures siis saaks film isegi paremini keskenduda sellele, mida ta üritab - peategelaste armusuhtele. Kas naine on suuteline armastama meest, kes teda vaid ekraanilt vaatab? Bah. Kaamera on üldiselt pandud õigesse kohta ja efektid on piisavalt kvaliteetsed. Arusaam arvutite kasutajaliidestest on siiski armetult kinni 1990. aasta teleseriaalides - mida rohkem vilkuvat teksti ekraanil, seda uhkem. Osatäitjatega on lugu kehva. Liiga selgelt on aru saada, et Depp ei saa tegelikult tehisintellektidest mitte mõhkugi aru, Halli keemia temaga on habras. Paul Bettany saab pidevalt peksa, nagu kõigis tema filmides. Muusikat kõrva ei jäänud. Film teeb ka rumala vea, alustades lõpplahenduse ära näitamisega - nõnda pole isegi põnevust jälgida ja midagi enamat loota.

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Transcendence on pettumus. Pole siin ei draamat, tegelikku armastuslugu ega isegi head põnevusfilmi. Ulmest rääkimata. Teate, isegi teine Kapten Ameerika film lahendas seda tehisintellekti ideed sellest siin paremini (kes on näinud, see teab). Jääb üle küsida, kas filmi transhumanistlik sõnum jõuab kohale. Ei. Siinne tegevustik ja käsikiri hüppab jalalt jalale nagu tiinekas, kes ei oska endale telefonihelinat valida. Vaatajaskond unustab selle filmi sama kiirelt, kui see ekraanidelt kaob. Kes selle aja peale kinno pole jõudnud, näeb seda filmi arvatavasti kolmapäeva õhtul telerist. Vältida.