Alternating Wallpaper

neljapäev, 6. veebruar 2014

The Secret Life of Walter Mitty (2013)

Paar nädalat tagasi trehvasin ostukeskuses endist töökaaslast. Viimane mainis muuseas, et ma peaks rohkem filmiarvustusi kirjutama. Minu ajaveeb on tõepoolest jäänud äraütlemata suure tolmukihi alla. Ehkki ma jätkuvalt vaatan filme ja teine kord tekitavad need isegi emotsioone, siis suuremalt jaolt on midagi muutunud. Nüüd, kui kuldmehikeste jagamise hooaeg taas ees seisab, olen tavalisest enamgi filme vaadanud. Ja kui ühel esmaspäeval kontori uks selja taga sulgus, jalutasin kinno ja vaatasin ära Ben Stilleri teose The Secret Life of Walter Mitty (2013). Ei olnud ma selle vaatamise jaoks mingit eeltööd teinud, ei oodanud suurt midagi ja rõõm on tunnistada, et nähtu tõstis mu tuju, ükspuha kui põgusaks viivuks.

Korralik pintsaklipslane teel tundmatusse.

Nimikangelane (Ben Stiller) töötab ajakirja Life tegemise juures. Tema ülesandeks on fotomaterjali haldus ja töötlus. Oma tööd on ta teinud edukalt üle kuueteist aasta. Oma karjääri jooksul on temast saanud elu murdlainel elava fotograafi, Sean O'Connelli (Sean Penn) hea sõber. Samas pole mehed kordagi oma elus kohtunud. Fotograaf rändab mööda ilma, pildistab kõige uskumatumaid ja usutavaid kohti, inimesi ja sündmusi. Walter saab posti teel kätte rulli negatiividega, ilmutab neid, töötleb ja tagab, et need ajakirja kaantele ja lehtedele jõuaksid. Ja peategelane pole kordagi oma elus reisinud kaugemale kui mõni mannetu linn ühendriikides. Lisaks sellele on tal iseäralik komme teine kord mõttesse vajudes fantaseerida tegelikkusest, mida ta enesele soovib.

Nüüd siis on vaja jutustusse pööret. Paberajakirjade aeg on mööda saamas ja enne enamuse töötajate koondamist on meeskonnale ülesandeks anda välja viimane Life'i trükis. Sean saadab tavapäraselt rulli fotodega ja nimetab, et 25. negatiiv on tema arvates tema elu parim foto ja peaks minema ajakirja kaanele. Ent seesama kahekümne viies on saadetisest kadunud. Mis jääb negatiivide eest vastutaval Walteril üle... Kui et minna ja Sean üles otsida, lootuses puuduv kaader tema käest kätte saada.

The Secret Life of Walter Mitty on väike ja meeldivalt lihtne film. See ei võistle filmikunsti tippudega ega proovi teha endast midagi, mis ta olla ei taha. Dialoog on lihtne ja vähene - minu ajaveebi lugejad teavad, et see minule meelt mööda on. Osadesse on valitud sümpaatsed näitlejad. Ben Stiller ise sobib selle äraspidise kangelase rolli ja tema silmarõõm Cheryl (Kristen Wiig) oma mõõduka komöödiapagasiga toob ekraanile säherduse vaos hoitud keemia. Kuid meeldejäävaim on kaamerasilm, mis püüab kinni looduse toreduse kõikjal, kuhu ootamatus peategelase viib. Kohati lausa dokumentaalfilmi mõõtu stseenid, lõigatud kiirete kääridega annavad kaugemate maade avastamisele vaatemänguliselt toreda tähenduse. Need kaunid kaadrid saavad korralikku tuge väga tõhusa muusikavaliku poolt. Ehkki filmi üldine suundumus ja tegelikkus teatraalselt kergesti kulgevad, esitatakse - näiteks peategelase rahade arvutamise, peremurede ja ontlikkuse - fragmente, mis päris elule lähemal seisavad. Samm fantaasiast reaalsusesse on siiski sama ehe kui samm kinosaalist tagasi tänavale.

See film meeldis mulle, kuritarvitades ilmselgelt minu väärastunud empaatia võimekust ja hetkelist meeleseisundit. Ei pannud isegi pahaks seda, et Solarise kino tillukeses viiendas saalis minu paremal käel istuv välismaa härrasmees suu lahti kiirtoitu krõmpsutas. Ega seda, et vasakul käel kaks vene preilit tervet filmi omasoodu kommenteerisid. Morniks ei teinud isegi filmi liialt lihtne kangelase müüt (peategelane lahkub kodust, läbib erinevad riitused ja naaseb uuesti koju tõelise kangelasena). Lihtne lugu, mis kasvõi hetkeks meeleolu kõrgendas. Kinost lahkudes oli mul hea meel, et ma seda filmi vaatama otsustasin minna. Soovitatud.

0 viimaseid kommentaare: