Alternating Wallpaper

esmaspäev, 10. veebruar 2014

Her (2013)

Adaptation. 2002. aasta film, mille režii eest vastutas Spike Jonze. Tollest filmist on mulle siiani eredalt meelde jäänud paar stseeni, kus räägitakse päris elust ehk siis sellest, mis seda päris elu tegelikult täidab. Ühes neist räägib peaosaline, miks päris elu on selline või teistsugune ja miks ta ei taha filmi käsikirja selle läbi mainstream sodiks kirjutada. Ja teine on veel intensiivsem hetk, mil näitekirjandust õpetav meister karjub peategelase peale samadel teemadel - kinnitades, et suutmatus päris elust midagi leida on autori piiratus ja mitte maailma puudus. Ehkki kõnealune Her (2013) näis esiotsa olevat klassikaline armastuse lugu üksindusest ja minna laskmisest, siis tegelikult oli see siiski midagi enamat.

Üksildane Theodore tööpostil.

Theodore Twombly (Joaquin Phoenix) elab oma abikaasast lahus ja pole ikka veel jõudnud lahutamispaberitele alla kirjutamiseni. Elatist teenib mees huvitava võlts-käsitsi kirjutatud kirjade ja sõnumite koostajana erinevate paaride ja inimeste vahel. Otsekui empatiseerides nende inimestega oma emotsioonide puudumise ajel ja pannes paberile nende mõtteid oma töötluses. Muus osas on mees üsna üksi, väljas palju ei käi ja naabritega vestleb vaid liftis kohtudes. Muutus tema ellu tuleb esimese ehtsa tehisintellektil põhineva operatsioonisüsteemi ilmudes. Mille mees endale ostab, üles seab ja mis muutub tema elu lahutamatuks osaks. Too tehisintellekt, kes võtab endale nimeks Samantha (Scarlett Johanssoni hääl), omab võimet ennast edasi arendada ja kasvada vastavalt nendele võimalustele, mis talle avatud on. Kuid mis peamine, pideva "kooselu" ja koosmõju ajel tekib arvutist tuleva hääle ja peategelase vahel tugev kiindumus. Kuni sellest lõpuks ka ehtne paarissuhe välja kujuneb.

Kas kiindumus tehisintellekti ja lihast-luust inimese vahel on võimalik? Lavastaja astub huvitavaid samme tõetamaks, et isegi kui selline asi mõeldav oleks, siis tegelikult seab inimestele piiri nende enda fantaasia. Ehk siis, lõpeks ei ole ekraanil probleemi keskmes mitte masina ja inimene, vaid indiviid versus indiviid. Jonze põimib petlikult mängleva kergusega eksistentsiaalse hingesobilikkuse ja tehnofiilse, minimalistliku tuleviku tõlgenduse. Kuni filmi lõpplahenduseni võiks oletada, et olukord kannaks välja ka lihtsalt bioloogiliste olendite vahel. Siinkohal millegi juurde rääkimine võib tunduda juba nägemata sisu rikkumisena.

Kõige enam köidab Jonze visioon arvestatavast tulevikus. Näib, et tehnoloogia on arenenud täpselt sinna, kuhu praegused inimesed seda soovivad. Rõhk on kasutatavusel ja lihtsusel, mitte pealetükkivusel ega infoküllusel. Kusagil pole näha mingeid küborgeid ega muul moel täiustatud inimesi. Inimkeha on püha, aga sellele väliseid abivahendeid kasutatakse ohtralt. Kinost lahkudes on täiesti mõeldav, et selline tulevik meid rahuliku arengu tipul ootabki. Kuid Jonze kasutab kogu tulevikuteemat vaoshoitult. Midagi ei sunnita vaatajale peale. Sarnaselt piiratud kujul käiakse ümber tulevikumoe, arhitektuuri ja sotsiaalse lävimisega. Kordagi ei suruta maailma uudseid tahke vaatajale näkku, karjudes "tulevik-tulevik". Kes märkab, see märkab. Aga loo keskmes on inim- ja suhete draama. Kaameratöö on rahulik ja keskendub enim tegelaste näoilmete kajastamisele. Mõned huvitavad nurgad siin ja seal, mõned kaunid võtted mõne sammu kauguselt. Soovitatud lootuseta romantikutele.

0 viimaseid kommentaare: