Alternating Wallpaper

teisipäev, 11. veebruar 2014

Certified Copy (2010)

Enne pöördumist tagasi kuule neelavate superkangelaste ja pööraste kosmoseseikluste arvustamise juurde, otsustasin kirjutada sellest filmist. Koos kahe eelmise kirjatükiga siin siis selline kibedavõitu melanhoolia trio. Kolm on kohtu seadus, nagu noorena öeldi. Aastaid tagasi sattusin seda miski arvustaja soovituse peale pärast festivalidebüüti vaatama (äkki oli selleks Mark Kermode?). Toona vaatasin seda teistsuguse pilguga ja kui mingi päev poes jalutades selle odavapoolne sinikiireketas ette sattus, kehitasin õlgu ja ostsin ära. Väga pikka aega seisis seesama film minu kollektsioonis kenasti tehasekilesse mähituna. Vaadates esmaspäevase udu peale, mis Ülemiste järvelt linna peale voolas, võtsin plaadi sahtlist välja ja toppisin mängijasse.

Kas Mona Lisa on originaal? Ometigi on sellel kujutatud vaid koopia naisterahvast, seega on ka maal ise tegelikult koopia. Filmis korratud teooria.

James Miller (William Shimell) on kirjutanud raamatu, mille pealkiri on sama mis filmil endal. Tema populaarset raamatut on tõlgitud ja nüüd on ta selle tõlget itaalia keelde ise Toscanas esitlemas. Raamatu enese teemaks on peegeldus koopia ja originaali teemadel - mis täpsemalt on originaal, seda nii lingvistilises kui ka kunstilises tähenduses. Hõredavõitu publiku seas istub filmis üldiselt nimetamata (aga interveebide väitel Elle nime kandev) proua (Juliette Binoche). Proua lahkub ettekandelt enne lõppu, sest tema pojal on nälg. Enne lahkumist ostab naine kuus koopiat autori raamatust. Mõni aeg hiljem kohtuvad autor ja naisterahvas justkui raamatu sisu arutamiseks. Nad arutavad elu ja kunsti, koos sõidetakse väiksemasse asulasse Toscanas, teemad intensiivistuvad ja oma ringkäigu lõpetab paar tillukeses hotellis.

Certified Copy ei järgi päris klassikalisi draama ülesehituse elemente. Vaataja ei näe nende kahe tegelase vahel konflikti kui taolist, sest tegelikult ei saa vaataja mitte kunagi teada, mis nende tegelaste taust tegelikult olema peaks. On nad teineteisest lahku elanud abielupaar? Juhututtavad või hoopis inimesed, kes on kaugemas minevikus juhtumisi kokku sattunud? Lavastaja jätab selle mõistatuse vaataja lahendada. Mina olen nõus uskuma, et tegu on endise abielupaariga, kes pärast üht tõsisemat muret lihtsalt lahku läksid. Sellele tõlgendusele vastab üks filmis põgusalt räägitud lugu. Kuid selles kindel olemine on keeruline. Tegelaste tujud vahetuvad, nende vaade elule kajastatakse läbi pealkirjas avatud teema. Samamoodi peegeldab nende vahetu ümbrus ja paarid, keda nad näevad, nende võimaliku kooselu erinevaid faase. Kas pole mitte vaataja fantaasia käivitamine üks filmikunsti häid tahke? Tööalaselt pean ma endale pidevalt meelde tuletama, et kui kuulaja või lugeja ei ole suuteline täit pilti omandama, siis täidab tema ettekujutus ja mõtlemine need tühemikud millegi taolisega, mis temale endale sinna sobilikud tunduvad. Ja sellest on kord kasu, kord pigem kahju. Ma ei saa Certified Copy filmi oma ajaveebi lugejatele kuigi hästi soovitada. Paljud teist lülitaks selle igavusest hiljemalt pool tundi pärast algust lihtsalt välja. Kuid Binoche teeb suurepärase esituse, samamoodi on nauditav William Shimell. Teos on üles võetud erakordselt staatilise kaameraga. Kes tahab, see proovib. Ärge tulge minu juurde kurtma, kui see film midagi teile pakkuda ei oska.

1 viimaseid kommentaare:

Ralf ütles ...

I love this movie!