Alternating Wallpaper

teisipäev, 11. veebruar 2014

Certified Copy (2010)

Enne pöördumist tagasi kuule neelavate superkangelaste ja pööraste kosmoseseikluste arvustamise juurde, otsustasin kirjutada sellest filmist. Koos kahe eelmise kirjatükiga siin siis selline kibedavõitu melanhoolia trio. Kolm on kohtu seadus, nagu noorena öeldi. Aastaid tagasi sattusin seda miski arvustaja soovituse peale pärast festivalidebüüti vaatama (äkki oli selleks Mark Kermode?). Toona vaatasin seda teistsuguse pilguga ja kui mingi päev poes jalutades selle odavapoolne sinikiireketas ette sattus, kehitasin õlgu ja ostsin ära. Väga pikka aega seisis seesama film minu kollektsioonis kenasti tehasekilesse mähituna. Vaadates esmaspäevase udu peale, mis Ülemiste järvelt linna peale voolas, võtsin plaadi sahtlist välja ja toppisin mängijasse.

Kas Mona Lisa on originaal? Ometigi on sellel kujutatud vaid koopia naisterahvast, seega on ka maal ise tegelikult koopia. Filmis korratud teooria.

James Miller (William Shimell) on kirjutanud raamatu, mille pealkiri on sama mis filmil endal. Tema populaarset raamatut on tõlgitud ja nüüd on ta selle tõlget itaalia keelde ise Toscanas esitlemas. Raamatu enese teemaks on peegeldus koopia ja originaali teemadel - mis täpsemalt on originaal, seda nii lingvistilises kui ka kunstilises tähenduses. Hõredavõitu publiku seas istub filmis üldiselt nimetamata (aga interveebide väitel Elle nime kandev) proua (Juliette Binoche). Proua lahkub ettekandelt enne lõppu, sest tema pojal on nälg. Enne lahkumist ostab naine kuus koopiat autori raamatust. Mõni aeg hiljem kohtuvad autor ja naisterahvas justkui raamatu sisu arutamiseks. Nad arutavad elu ja kunsti, koos sõidetakse väiksemasse asulasse Toscanas, teemad intensiivistuvad ja oma ringkäigu lõpetab paar tillukeses hotellis.

Certified Copy ei järgi päris klassikalisi draama ülesehituse elemente. Vaataja ei näe nende kahe tegelase vahel konflikti kui taolist, sest tegelikult ei saa vaataja mitte kunagi teada, mis nende tegelaste taust tegelikult olema peaks. On nad teineteisest lahku elanud abielupaar? Juhututtavad või hoopis inimesed, kes on kaugemas minevikus juhtumisi kokku sattunud? Lavastaja jätab selle mõistatuse vaataja lahendada. Mina olen nõus uskuma, et tegu on endise abielupaariga, kes pärast üht tõsisemat muret lihtsalt lahku läksid. Sellele tõlgendusele vastab üks filmis põgusalt räägitud lugu. Kuid selles kindel olemine on keeruline. Tegelaste tujud vahetuvad, nende vaade elule kajastatakse läbi pealkirjas avatud teema. Samamoodi peegeldab nende vahetu ümbrus ja paarid, keda nad näevad, nende võimaliku kooselu erinevaid faase. Kas pole mitte vaataja fantaasia käivitamine üks filmikunsti häid tahke? Tööalaselt pean ma endale pidevalt meelde tuletama, et kui kuulaja või lugeja ei ole suuteline täit pilti omandama, siis täidab tema ettekujutus ja mõtlemine need tühemikud millegi taolisega, mis temale endale sinna sobilikud tunduvad. Ja sellest on kord kasu, kord pigem kahju. Ma ei saa Certified Copy filmi oma ajaveebi lugejatele kuigi hästi soovitada. Paljud teist lülitaks selle igavusest hiljemalt pool tundi pärast algust lihtsalt välja. Kuid Binoche teeb suurepärase esituse, samamoodi on nauditav William Shimell. Teos on üles võetud erakordselt staatilise kaameraga. Kes tahab, see proovib. Ärge tulge minu juurde kurtma, kui see film midagi teile pakkuda ei oska.

esmaspäev, 10. veebruar 2014

Her (2013)

Adaptation. 2002. aasta film, mille režii eest vastutas Spike Jonze. Tollest filmist on mulle siiani eredalt meelde jäänud paar stseeni, kus räägitakse päris elust ehk siis sellest, mis seda päris elu tegelikult täidab. Ühes neist räägib peaosaline, miks päris elu on selline või teistsugune ja miks ta ei taha filmi käsikirja selle läbi mainstream sodiks kirjutada. Ja teine on veel intensiivsem hetk, mil näitekirjandust õpetav meister karjub peategelase peale samadel teemadel - kinnitades, et suutmatus päris elust midagi leida on autori piiratus ja mitte maailma puudus. Ehkki kõnealune Her (2013) näis esiotsa olevat klassikaline armastuse lugu üksindusest ja minna laskmisest, siis tegelikult oli see siiski midagi enamat.

Üksildane Theodore tööpostil.

Theodore Twombly (Joaquin Phoenix) elab oma abikaasast lahus ja pole ikka veel jõudnud lahutamispaberitele alla kirjutamiseni. Elatist teenib mees huvitava võlts-käsitsi kirjutatud kirjade ja sõnumite koostajana erinevate paaride ja inimeste vahel. Otsekui empatiseerides nende inimestega oma emotsioonide puudumise ajel ja pannes paberile nende mõtteid oma töötluses. Muus osas on mees üsna üksi, väljas palju ei käi ja naabritega vestleb vaid liftis kohtudes. Muutus tema ellu tuleb esimese ehtsa tehisintellektil põhineva operatsioonisüsteemi ilmudes. Mille mees endale ostab, üles seab ja mis muutub tema elu lahutamatuks osaks. Too tehisintellekt, kes võtab endale nimeks Samantha (Scarlett Johanssoni hääl), omab võimet ennast edasi arendada ja kasvada vastavalt nendele võimalustele, mis talle avatud on. Kuid mis peamine, pideva "kooselu" ja koosmõju ajel tekib arvutist tuleva hääle ja peategelase vahel tugev kiindumus. Kuni sellest lõpuks ka ehtne paarissuhe välja kujuneb.

Kas kiindumus tehisintellekti ja lihast-luust inimese vahel on võimalik? Lavastaja astub huvitavaid samme tõetamaks, et isegi kui selline asi mõeldav oleks, siis tegelikult seab inimestele piiri nende enda fantaasia. Ehk siis, lõpeks ei ole ekraanil probleemi keskmes mitte masina ja inimene, vaid indiviid versus indiviid. Jonze põimib petlikult mängleva kergusega eksistentsiaalse hingesobilikkuse ja tehnofiilse, minimalistliku tuleviku tõlgenduse. Kuni filmi lõpplahenduseni võiks oletada, et olukord kannaks välja ka lihtsalt bioloogiliste olendite vahel. Siinkohal millegi juurde rääkimine võib tunduda juba nägemata sisu rikkumisena.

Kõige enam köidab Jonze visioon arvestatavast tulevikus. Näib, et tehnoloogia on arenenud täpselt sinna, kuhu praegused inimesed seda soovivad. Rõhk on kasutatavusel ja lihtsusel, mitte pealetükkivusel ega infoküllusel. Kusagil pole näha mingeid küborgeid ega muul moel täiustatud inimesi. Inimkeha on püha, aga sellele väliseid abivahendeid kasutatakse ohtralt. Kinost lahkudes on täiesti mõeldav, et selline tulevik meid rahuliku arengu tipul ootabki. Kuid Jonze kasutab kogu tulevikuteemat vaoshoitult. Midagi ei sunnita vaatajale peale. Sarnaselt piiratud kujul käiakse ümber tulevikumoe, arhitektuuri ja sotsiaalse lävimisega. Kordagi ei suruta maailma uudseid tahke vaatajale näkku, karjudes "tulevik-tulevik". Kes märkab, see märkab. Aga loo keskmes on inim- ja suhete draama. Kaameratöö on rahulik ja keskendub enim tegelaste näoilmete kajastamisele. Mõned huvitavad nurgad siin ja seal, mõned kaunid võtted mõne sammu kauguselt. Soovitatud lootuseta romantikutele.

neljapäev, 6. veebruar 2014

The Secret Life of Walter Mitty (2013)

Paar nädalat tagasi trehvasin ostukeskuses endist töökaaslast. Viimane mainis muuseas, et ma peaks rohkem filmiarvustusi kirjutama. Minu ajaveeb on tõepoolest jäänud äraütlemata suure tolmukihi alla. Ehkki ma jätkuvalt vaatan filme ja teine kord tekitavad need isegi emotsioone, siis suuremalt jaolt on midagi muutunud. Nüüd, kui kuldmehikeste jagamise hooaeg taas ees seisab, olen tavalisest enamgi filme vaadanud. Ja kui ühel esmaspäeval kontori uks selja taga sulgus, jalutasin kinno ja vaatasin ära Ben Stilleri teose The Secret Life of Walter Mitty (2013). Ei olnud ma selle vaatamise jaoks mingit eeltööd teinud, ei oodanud suurt midagi ja rõõm on tunnistada, et nähtu tõstis mu tuju, ükspuha kui põgusaks viivuks.

Korralik pintsaklipslane teel tundmatusse.

Nimikangelane (Ben Stiller) töötab ajakirja Life tegemise juures. Tema ülesandeks on fotomaterjali haldus ja töötlus. Oma tööd on ta teinud edukalt üle kuueteist aasta. Oma karjääri jooksul on temast saanud elu murdlainel elava fotograafi, Sean O'Connelli (Sean Penn) hea sõber. Samas pole mehed kordagi oma elus kohtunud. Fotograaf rändab mööda ilma, pildistab kõige uskumatumaid ja usutavaid kohti, inimesi ja sündmusi. Walter saab posti teel kätte rulli negatiividega, ilmutab neid, töötleb ja tagab, et need ajakirja kaantele ja lehtedele jõuaksid. Ja peategelane pole kordagi oma elus reisinud kaugemale kui mõni mannetu linn ühendriikides. Lisaks sellele on tal iseäralik komme teine kord mõttesse vajudes fantaseerida tegelikkusest, mida ta enesele soovib.

Nüüd siis on vaja jutustusse pööret. Paberajakirjade aeg on mööda saamas ja enne enamuse töötajate koondamist on meeskonnale ülesandeks anda välja viimane Life'i trükis. Sean saadab tavapäraselt rulli fotodega ja nimetab, et 25. negatiiv on tema arvates tema elu parim foto ja peaks minema ajakirja kaanele. Ent seesama kahekümne viies on saadetisest kadunud. Mis jääb negatiivide eest vastutaval Walteril üle... Kui et minna ja Sean üles otsida, lootuses puuduv kaader tema käest kätte saada.

The Secret Life of Walter Mitty on väike ja meeldivalt lihtne film. See ei võistle filmikunsti tippudega ega proovi teha endast midagi, mis ta olla ei taha. Dialoog on lihtne ja vähene - minu ajaveebi lugejad teavad, et see minule meelt mööda on. Osadesse on valitud sümpaatsed näitlejad. Ben Stiller ise sobib selle äraspidise kangelase rolli ja tema silmarõõm Cheryl (Kristen Wiig) oma mõõduka komöödiapagasiga toob ekraanile säherduse vaos hoitud keemia. Kuid meeldejäävaim on kaamerasilm, mis püüab kinni looduse toreduse kõikjal, kuhu ootamatus peategelase viib. Kohati lausa dokumentaalfilmi mõõtu stseenid, lõigatud kiirete kääridega annavad kaugemate maade avastamisele vaatemänguliselt toreda tähenduse. Need kaunid kaadrid saavad korralikku tuge väga tõhusa muusikavaliku poolt. Ehkki filmi üldine suundumus ja tegelikkus teatraalselt kergesti kulgevad, esitatakse - näiteks peategelase rahade arvutamise, peremurede ja ontlikkuse - fragmente, mis päris elule lähemal seisavad. Samm fantaasiast reaalsusesse on siiski sama ehe kui samm kinosaalist tagasi tänavale.

See film meeldis mulle, kuritarvitades ilmselgelt minu väärastunud empaatia võimekust ja hetkelist meeleseisundit. Ei pannud isegi pahaks seda, et Solarise kino tillukeses viiendas saalis minu paremal käel istuv välismaa härrasmees suu lahti kiirtoitu krõmpsutas. Ega seda, et vasakul käel kaks vene preilit tervet filmi omasoodu kommenteerisid. Morniks ei teinud isegi filmi liialt lihtne kangelase müüt (peategelane lahkub kodust, läbib erinevad riitused ja naaseb uuesti koju tõelise kangelasena). Lihtne lugu, mis kasvõi hetkeks meeleolu kõrgendas. Kinost lahkudes oli mul hea meel, et ma seda filmi vaatama otsustasin minna. Soovitatud.