Alternating Wallpaper

reede, 7. november 2014

Interstellar (2014)

Pärast viimast töökoha vahetamist (selle aasta mai alguses) olen keskendunud muudele asjadele. Filmikriitika on taas kord tagaplaanile nihkunud. Piinlik on isegi nentida, et ma pole viimase poole aasta sees ühtegi sinikiireplaati ostnud. Sõpradega kohtudes, kolleegidega lõunalauas vesteldes või foorumites jaksab ikka paari sõnaga nähtut kommenteerida. Aga põhimõtteliste arvustuste kirjutamisse on pikk paus sisse jäänud. Kuid kui kinolinale jooksis 2014. aasta oodatuim film, korjasin sulepea taas kord sahtlist välja. Christopher Nolani Interstellar (2014, kodumaises kinolevis nimega Tähtedevaheline) on viimaks valmis saanud ja vaatamiseks lähimas kinosaalis olemas. Olen kurb, et uue Kosmose kino IMAX ekraanil seda lõbu vaadata ei saanud (pidin leppima vana hea Solarise suure saaliga).

Cooper (Matthew McConaughey) pere keskel.

Emake maa on otsakorral. Enam ei suuda planeet inimkonna numbreid ülal hoida. Viljakas pinnas on asendunud terava kuivaga, ümber maakera keerlevad suured liivatormid. Üha agressiivsemad taimehaigused ei ründa mitte enam geograafilisi piirkondi või üksikute talunike põlde - need haigused hävitavad terveid liike. Kadunud on nisu, minemas on ka viimane, veel vastupidav mais. Kõikjal katab elamist tolm. Pole enam sõdu, pole sõjavägesid, enamus töövõimelisi kodanikke on hakanud talunikeks. Nõnda leiabki vaataja eest Cooperi (Matthew McConaughey), endise piloodi ja astronaudi, kes nüüd põldu peab. Kuid tema saatuseks ei ole mitte tolmu kätte kõngeda. Läbi sündmuste jada saab temast taas kord piloot ja astronaut. Ja avastajana lendab tema meeskond avakosmosesse - leidmaks inimestele parema lahenduse puudumisel uut kodu. Uut planeeti. Midagi rohkemat ei tahaks ma filmi keerdkäikude ega sündmuste kohta ette ära rääkida. Huvilised leiavad ise tee kinno või ootavad ära koduseks tarbimiseks mõeldud viisid.

Võõraid maailmu avastamas.

Alustaks tehnilisest poolest. Film ei ole 3D. Olin peaaegu et üllatunud, kui mulle uksel nagisevaid prille pihku ei surutud. Ja ma kummardan Nolani ees maani, et ta pole läinud kergema vastupanu ja kolmanda solgidimensiooni lukratiivset teed. Filmi visuaalid on lummavat, massiivset laadi. Siin ja seal tunneb ära vihjeid 2001 (1968) suunas. Hämmastaval kombel suudetakse siin ekraanile tuua kaadrid, mis isegi Gravityle (2013) silmad ette teevad. Ja seda ilma südant läikima ajava 3D kasutamiseta! Ootan huviga, kes lääne meedias esimest korda kasutab pealkirja Interstellar out-gravitates Gravity. Kaameratöö on laitmatu. Ruumid ja neis liikumine tunduvad täpsed ja loogilised. Kui miski visuaalist veel tugevam on, siis on selleks Zimmeri muusika, mille taustal kogu lugu keerleb. Kohati on helindid nii võimsad, et tundsin endid kinotoolis kössi tõmbumas. Eriefektid on kvaliteediga, mis muudab nad eristamatuks ülejäänud pildist. Ja see on suurim kompliment, mida sellisele teadus-ulme teosele teha. Montaaž meenutab väga palju võtteid Inceptionist, mis samuti annab aimu selle ülikõrgest kvaliteedist. Kogu teadusulme olemus on ekraanil suhteliselt andekalt edasi antud, aga sellega peetakse teadlikult piiri. Pole ülemäärast lahti seletamist, ekspositsiooni või muud, mis keskmisel vaatajal juhtme kokku jooksutaks.

Nüüd siis näitetehnika teemadel. Raske on kellelegi midagi ette heita. McConaughey südant lõhestav perest lahkumine. Hathaway kalkuleeritud kammitsetus. Ja kõik teised, kelle ära nimetamine võib samuti loo ära rääkimise kilda kippuda. Sedavõrd ulme valda kippuva filmi puhul on selle emotsionaalne laeng ootamatu ja laastav. Jääb üle vaid öelda, et kui see teos kellelgi vett silmanurka ei too, siis pole neil inimestel hinge olemas. Viis, mil selle filmi tegelased erakordsete olukordadega silmitsi seistes neid ületavad, on fenomenaalne. Ma tahaksin kirjutada rohkem, aga sellega rikuks ma ära kõigi lugejate esimese vaatamise. Võib-olla aastate pärast, kui selle filmi sisu olematuseni nämmutatud on, pöördun ma siia tagasi ja avan pikemaid analüüsivaid lõike. Loomulikult annab sellegi teose kallal nokkida ja sellesse tigetsevalt sõrmega auke lükkida. Ja kindlasti väga paljud seda tegema hakkavadki. Erinevalt minu Kubricku võrdlusest kõrvutatakse seda filmi edaspidi ühe teise ulmefilmiga, mille nimetamine siinkohal samuti laiduväärt oleks.

Julgen seda filmi soovitada kõigile ulme ja muidu heade filmide austajatele. Tegemist ei ole perfektse teosega, sest iga vaataja läheb sellesse mingite oma ootustega ja ei pruugi neile vastust saada. Kuid sarnaselt Inceptioniga on see siin režissööri nägemuse laitmatu teostus. Ja juba selle eest väärib Interstellar seistes aplodeerimist.

Olen varemgi Nolani filme arvustanud. Kes tahab lugeda, siis siit leiab arvustused Inception (2010) ja The Dark Knight Rises (2012) pihta. Olen täiesti kindel, et kusagil interveebide avarustes olen pikemalt kirjutanud ka Prestige (2006) ja The Dark Knight (2008) kohta (ehkki nood ei pruugi eesti keeles olla).

laupäev, 28. juuni 2014

Transformers: Age of Extinction (2014)

Möödunud reedel istusin kinosaalis. Järgmine päev tulistasin siia ajaveebi nähtu kohta ülikiire ja sapise kokkuvõtte. Jah, nähtu oli nii kretinistlikult painav, et ma ei soovinud selle analüüsile liialt aega ega närve kulutada. Kuid siis tuli uudis, et uus Transformers film korjas värdjaliku lumpeni käest üle maakera esimese nädalavahega ligemale 300 miljonit dollarit. Seda uudist lugedes tahtsin esiotsa näo kätesse peita ja suuri pisaraid valada. Mis küll inimkonnal viga on? Aga selle asemel vaatasin hoopis aknast uduse Tallinna peale ja otsustasin, et see painavalt halb film väärib minu poolt mõnevõrra tihedamat lahkamist. Teatava muigega mõtlesin isegi, et elusast peast lahkamist - vivisektsiooni. Juuli teises pooles peaksin üles astuma väiksema ettekandega 2014. aasta ESTCONil. Teemadeks tehisintellekt ja transhumanism ja nende kajastamine populaarses meedias. Arutasin endamisi, et see pikendatud artikkel siin on pisut käesoojendus ja vaimne gümnastika. Niisiis. Võtsin kõrvale tassi kanget kohvi, vaatasin interveebidest välja paremad pildid artikli kaunistamiseks ja asusin põhjalikumalt kirjutama. Kes soovivad toda esimese keeru miniarvustust lugeda, leiavad selle käesoleva postituse lõpust. Alustagem.

Meie kangelaslikud peategelased imiteerimas oma lemmikust kristliku rokibändi kaanekujundust.

Eelmise triloogia lõpust on möödunud mitu aastat. Ehkki uhked autobotid inimesi viimase filmi suures linnalahingus aitasid, siis nüüd on nad põgenikud. Üle maailma redutab ridamisi tulnukroboteid, keda ameerika keskluure otsib ja leiab ja tapab. Seejuures aitab neid Lockdown (Mark Ryani hääl). Tema partnerlus inimeste ja enne kõiki teisi Harold Attingeri (Kelsey Grammer), kurja luurepealikuga põhineb kokkuleppel, et Lockdown saab enda valdusesse Optimus Prime'i (Peter Culleni hääl). Nimelt tahab Lockdown kangelast tema "loojate" juurde tagasi viia. Ehkki vaataja ei saa kunagi teada, kes need loojad on, siis suure tõenäosusega on nendeks mingi Michael Bay variatsioon kvintessoonialatest. Kuid Optimus on teadmata suunas kadunud. Nüüd siis astub lavale Marky Mark (Mark Wahlberg). Tema mängib ebaõnnestunud ja pankroti veerel leiutajat, kes elab kusagil farmis ühes oma teismelise tütrega. Tütar (Nicola Peltz) on isale lubanud, et enne kooli lõpetamist ei tegele poiste ega muude häirivate asjadega, aga kuna ta näeb välja nagu keskmine eksootiline tantsija, siis võib arvata, kas see ka tõele vastab. Tegelikult ei vasta ja kaadri taga põrutab blondi neiut ralliässast Shane (Jack Reynor). Isa aga on naiivne nagu ajudeta ahv ikka. Ema on kusagil teises ilmas. Leidur-Mark otsib seda oma esimest edukat leiutist, mille seljas siis ülejäänud elu liugu lasta. Aga kuna mees sihuke soss-seppur on, pole seda kusagil paista. Lugu muutub, kui talle potsatab sülle odava raha eest saadud vana veoauto romu. Mees nokitseb selle kallal ja siis tuleb välja, et roostes pleki all pole peidus ei keegi teine kui Optimus Prime. Siit hakkab pihta kassi ja hiire mäng, kus tegelased ridamisi lõksu langevad ja siis jälle põgenema pääsevad, kuni viimaks massimõrvarist Prime jälle oma vaenlase näost mõõga läbi lükkab. Taamal on aga käimas ka pooleldi Apple'i lahkunud Steve Jobsi parodeeriv Stanley Tucci. Tolle firma sulatab tulnukroboteid üles, et nendest saadava erilise metalli transformiumi (selle filmi unobtanium) abil oma roboteid ehitada. Nimelt on tema suuteline seda metalli programmeerima, tegemaks asju, mis isegi autobottidele enestele võimatud on. Selle tulemusena sünnib selles filmis veel vähe tegusid tegev Galvatron (Frank Welkeri hääl). Aga noh, nagu vaataja juba algusest peale aimata võib - Galvatron on tegelikult üks teine kurjam. Kes tahab seda kaootilist rapsimist oma silmaga ära näha, leiab endale sobiva viisi. Mina kahetsen kinopileti eest maksmist ja ei soovita seda viga teistel korrata. Aga ise teate.

Kõige häirivam kogu vaatamise juures oli ekraanil toimuva absoluutne lahti ühendatus ajast ja ruumist. Mida ma selle all silmas pean? Filmi sündmused - isegi selle filmi puhul - peaksid oma olemuselt järgima loogilist kulgemise vektorit. Jah, erandeid saab teha, aga kui vaataja ei ole suuteline jälgima, miks tegevus ootamatult ühest kohast ja ajast teisse hüpleb, siis on tegu halva filmikunstiga. Ja säherdusi auke on terve kõnealune linateos täis. Bay, kes on kulutanud nii palju kaadreid tõestamaks, et ebamaised olevused on kaalu ja inertsiga, asendab loogika mingi multifilmi reeglitega. Ja tulemus ei ole positiivne. Lahing, mis algab kesklinnas, lõpeb ootamatult metsas. Tegelased metsast jõuavad linna keskväljakule kiiremini kui seal viibijad. Erinevad varemed ja objektid ilmuvad kaadrisse puhtalt mugavuse pärast, et sealt sekund hiljem jäägitult haihtuda. Mingid tegelased ootavad varmalt taustal, kuni tegevuse järg koos kaameraga nendeni jõuab (kui üldse). Nõnda nimetatud continuity vigu on siin filmis nii palju, et nende loendamine isegi naljakas enam pole. Pornonäitlejast tütar embab oma tõivetit, kaader (!) hiljem juba ripub oma tobeda isa kaelas. Peategelased jõuavad tungida salalabori kõige salajasema ruumini kümne sekundiga. Kohati hakkas mul pea ringi käima. Säherdune teleportatsiooni maagia pole ainus vastavalt vajadusele rakendatav efekt. Kas on tarvis, et keset põldude lagendikke oleks 3D efektina tihe lehesadu - olemas! Kust need lehed tulid või miks neid vaatajale silmi loobitakse? Pole teada. Kas on tarvis tohutuid tossupilvi, mida sekund varem kusagilt näha polnud - puhtalt selleks, et kurjam saaks nende keskelt pompöösselt välja jalutada? Olemas. Helikopterireis Texase ja Alaska vahel toimub ilmselgelt minutitega. Ja nii edasi.

Mäletad, Mark, miks sa filmi Pain and Gain (2013) tegema pidid? - Jah, isand.

Näitlejatest... Siin filmis on üks näitleja. Selleks on Kelsey Grammer. Tema roll algab kalgilt ja sümpaatselt, aga poole filmi pealt asendub tema tegelase motivatsioon millegi arusaamatuga ja see annab tunda ka näitleja enda suhtumises. Seda on kurb vaadata. Osa filmist toimub Hiinas ja sealse publiku püüdimiseks astuvad paaris üksikus stseenis üles mingid hiinlaste superstaarid. Nende olemasolu ekraanil on võrdne ingliskeelsetega ühel põhjusel ja ma nimetan selle natuke hiljem. Teised näitlejad? Võiks küsida - mis teised näitlejad? Marky Mark saaks auhinna parima hobuse imitatsiooni eest pärast SJP'd. Tema tütrekese olemuse defineerib kaader filmi esimesest veerandist, kus kaamera näitab tema sihvakaid jalgu ülinapis pükstes, tagant poolt. Et ikka aru saaks, kui meeliülendavalt inspireeriv see hargivahe on. Muus osas higistab ja nutab neiu terve ülejäänud filmi nagu algaja pornotäht. Mida vähem mainida tema ajuvaba poiss-sõpra, seda parem. Tucci parodeerib ennast, üritab näidelda ekstsentrilise geeniuse võrdkuju, kuid tema esitus on naeruväärne. See on üks ühele võrreldav Malkovichi tegelase olemusega kolmandas filmis - ebameeldiv, kõrk ülemus, kes surve all koheselt murdub. Masendav, tüütu - halb. Ühe autoboti häält teeb John Goodman. Ja tänu tema olemasolule kõlab filmis ka üks helilõik teosest The Big Lebowski (1998). Küllap siis oli seda rahanatukest vaja.

Paari sõnaga eriefektidest. 3D oli harjumuspärane, kiviklibu visati vastu pupilli nagu alati. Ja mis oli huvitav - vähem kui poole filmi pealt muutusid ka kõige imposantsemad efektid tüütuks. Tekkis tunne, et seda kõike olen ma juba kordi ja kordi näinud. Ja et need ei avalda enam muljet. Filmi lõpus oleva suurima lahingu puhul oli efekt veel kummastavam - madistamine hakkas jätma odavat tunnet. Jah, kõik plahvatab ja pritsib sädemeid nagu peaks, aga pooled kaadrid näivad olevat eelnenute otsesed koopiad. Kui mitu korda sa ühte ja sama robotit ikka vaatad lõhki rebituna? Tundub, et mitte eriti. Kõik peab plahvatama. Kui läheduses pole midagi, mis plahvataks, siis purskab maapinnast vett ja auru. Kui ka seda ei ole võimalik teha, siis sajab taevast sitta. Üleküllastus.

Kui ma ennist ütlesin, et kõige häirivam on ekraanil toimuva kaootilisus, siis nüüd sellest, mis teeb vaatamise ebameeldivaks. Dialoog. Iga rida, iga fraas ja iga silp, mis tegelastelt üle huulte (metallist või mitte) tuleb, on debiilsuse etalon. Tabasin ennast mõttelt, et kui asendada kõigi tegelaste tekst suvaliste sõnadega - ehk siis simuleerida mingit sorti afaasiat - siis ei muutuks vaatamise juures mitte midagi. Pole tähtis, kas kuuldu on inglise või hiina keeles - see on pask sõna kõige otsesemas mõttes. Prime'i lõpumonoloog oli nii tülgastavalt kretinistlik, et silmad minu peas tegid kolm ringi peale. Kahjuks oli see valdavalt tõene terve filmi sündmustiku kohta. Michael Bay arvab jätkuvalt, et tal on olemas huumorimeel, aga tegelikult tal seda ei ole. Ma ei naernud tema "naljade" üle kordagi.

Transformers: Age of Extinction on seega naeruväärselt halb film. Ja see ei ole meeldiv naeruväärsus. Avangus nimetatud 300 000 000 dollarit tähendab seda, et selline vaimne pasapurse müüb tänapäeva kinopublikule - kelles on enamjaolt ~20 eluaasta piires olevad harimata noored. Ma ei tea arvata, kas see on floori sisaldus joogivees (mis alandab vastupanuvõimet), kas selleks on telekanalite taandarendav sisu (mis söövitab aju nagu hape), kas murekohaks on absoluutse mugavuse põlvkond (kes ei tea enam midagi karta ega seega ka milletki tõeliselt hoolida) - või midagi muud - aga miski element meie kõigi igapäevaelus on suuteline tootma jälke, omasooiharaid värdjaid, kes seda Michael Bay püdelat paska aplalt neelavad ja hea meelega keelega üle prolapseerunud sulgurlihasegi tõmbavad. Ja ma lõpetan selle traktaadi sõnadega, millega ma seda esiotsa alustasin - mul on piinlik. Piinlik olla käinud ühes lumpeniga seda ebavajalikku jampsi vaatamas. Piinlik selle eest maksta. Piinlik kasutada sedavõrd palju ebameeldivaid fekaalidega seotud keelendeid selles arvustuses, et oma mõtteid edasi anda. Ja mul on piinlik, et paljud teised kriitikud hindavad seda filmi kõrgemalt või sama kõrgele kui Transformers: Revenge of the Fallen (mingi aasta). Minu soovitus? Vältida.


Need kaks lõiku on selle arvustuse esimene versioon.

Mul on piinlik. Eile õhtul istusin ma koos suurema hulga rahvaga Solarise kino Saku saalis ja vaatasin ära Michael Bay uue Transformers filmi. Tõtt öelda tekkis soov kinosaalist lahkuda juba enne filmi algust, sest ekraanil näidati Keelatud Tants 5 3D reklaamklippi. Tundsin, kuidas aju tasakesi läbi nina verise pudruollusena välja imbub. Aga piletiraha oli tasutud, õhtu oli selleks katsumuseks ette planeeritud ja nõnda ma seal siis istusin. Koos teiste filmide koeravorstidest reklaamidega kokku ligemal 170 minutit. See ei olnud lühike aeg.

Mul ei ole vähimatki kavatsust hakata selle filmi "lugu" sisse juhatama. Sest lugu on banaalne, triviaalne ja sisutu. Mul oli ebameeldiv kuulata one-lineritest koosnevat dialoogi, mille kõrval lehmade häälitsemine poeesiana kõlab. Filmis ei ole näitlejaid. Seal on Mark Wahlberg, tema noorem, habetunud kloon (Ken Block), pornostaarist tütar ja ridamisi mõttetuid palgatšekke. Isegi Kelsey Grammer suudab oma esiotsa mõistliku näitlemise viimases pooles griinskriini järamisega asendada. Valus oli seda vaadata. Eriefektid kaotavad oma löögivõime esimese veerand tunniga. Filmi viimases lahingus tabasin endid mõttelt, et tegelikult tundub kogu see segane mäsu odava maiguga olema. Muusika on kohutav. Pole tähtis, et Jablonsky siin ja seal paar terasemat nooti pillist välja võlub - ülejäänud aja peame kuulama Linkin Parki. Viimane sobib nendesse hetkedesse sama hästi kui karunool sisekõrva. Lahingute koreograafia (kui seda niimoodi nimetada saab) liigitub kaheks: arusaamatu prügikastiplahvatus ja aeg-luubis lendamine. Kumbki ei too ekraanile midagi värsket. Selleks, et hiinlastele filmi müüa, on ekraanil 20 sekundiks paar kohalikku näitlejat. Kes on kohutavad. Bay arvab, et tal on huumorimeel - ma ei naernud filmi jooksul kordagi. Järjekordne ilming Bay vaimuvaesest mõistusest, mis kujutab endale ette võimekust poeesiaks. Film lõpeb sita maitsega suus. Vältida nagu ebolat.

teisipäev, 22. aprill 2014

The Amazing Spider-Man 2 (2014)

Huvi pärast läksin ja otsisin selle viimase Ämblikmehe filmi arvustuse välja. Lugesin läbi ja siis jäin mõttesse. Eelmine Ämblikmehe triloogia hakkas pihta 2002. aastal. Siis 2004. aastal ilmus teine osa, kus Spidey kombitsalise Doctor Octopusega rinda pistab. Tookord ei saatnud triloogia teist filmi eriti edu. Samas pean ma tunnistama, et minu arvates oli just too film triloogia parim. Kolmanda osa Venom ja Sandman ajasid asjad õige hulluks, aga teine osa püsis paremini raamides. Nüüd on meil siis käsil uus rebuutimine. Kes teab, kas sellest saab uus triloogia, tetraloogia või midagi enamat (kolmas osa on igatahes juba välja lubatud). Enne kui praegune peategelane liiga vanaks jääb ja teemaga jälle otsast alustatakse. Nõnda siis lähenesin ma selle uue teise osa vaatamisele ettevaatlikult. Lõpuks olid tundmused kahetised.

Lustlike tagaajamiste tasakaalustamiseks tuleb hiljem kamaluga valu.

Esimesest filmist vaid vilksamini läbi käinud Peteri vanemad saavad seekord enam tähelepanu. Campbell Scott mängib Richard Parkerit, kes pärast erimeelsusi OSCORPi asutaja Norman Osborne'iga (vana hea Chris Cooper) nelja tuule suunas pageb. Et aga noorukese Peteri kaasa võtmine tolle jaoks eluohtlik on, jätavad vanemad oma võsukese tädi May (Sally Field) juurde hoiule. Määramata ajaks. Siis jäävad siia vahele esimese filmi sündmused ja vaataja leiab eest Ämblikmehe, kes NY tänavatel kurikaeltega kakleb. Kuid sisemiselt on poiss rebitud. Eelmise filmi lõpul luges surev Denis Leary talle sõnad peale, et hoidku tema tütrest eemale. Sest enamus selle superkangelase lähedasi on alati ohus. Kusjuures see on ka koomiksite pidev teema. Ja kuigi teise ilma läinud Leary sõnad raskelt meelel püsivad, möllavad hormoonid ka ja noored ei suuda sugugi lahus püsida. Gwen Stacy (Emma Stone) on ekraanil mõõduka hulga aega ja see pole kulutatud aeg. Teemadesse siseneb Max Dillon (Jamie Foxx), kellest kurblikult hullunud Electro saab. Ekraanile ilmub ka Osborne'i poeg Harry (Dane DeHaan). Jandi muud sisu ära rääkida oleks ehk pisut liiast. Kel huvi, see leiab filmi lähemal ajal kinosaalist ühes halva 3D esitusega.

Kas uus film on parem kui esimene? Jah. Selle tempo on hoogsam, kaamera veel pöörasem, tegelasi on rohkem ja huumorit samuti labidaga lisaks. Muusika paitab samuti toredasti kõrva. Näitlejate poolest valmistab keigarlik Garfield taas pettumuse, aga teised tähed säravad seeläbi temast veel eredamalt. Ontlik/maniakaalne Foxx on teiste ehk pisut totram. Samas tuleb Electro disaini ja efektide eest müts maha võtta. Ammu pole juba midagi nii efektset ekraanil näinud. Kuid siin kiidusõnad ka vaibuvad.

Filmi tempo on tõtt öelda imelik. Ehkki Electro stseenides on piisavalt laengut, siis kolmveerand teose kulgemist tegeletakse suuremate teemade üles seadmise, ängi ja muidu vingumisega. Siis on paar kombe kohaselt tegusat lahingut ja siis ühtäkki - prauhti - on film läbi. Suuremad ja olulisemad teemad jäävad järje hoolde. Filmi tegelik lõppstseen on kõige petvam eales. Mõned oleks selle nägemise peale kinos püsti tõusnud ja roppusi karjunud. Aga see selleks. Käsikiri on hüplik ja tundub, et autorite rohkus on sellele viga teinud. Liiga palju lõngu tahetakse üheaegselt tules hoida, mõned neist toimivad ja mõned mitte. Selge teadmisega, et see siin on pigem lastefilm, võiks sellega isegi leppida. Lõpeks ei julge ma seda linateost eriti soovitada. See on kaootiline, hägune 3D laga - mis ehitab suuremate teemade poole, aga ei võta nõuks neid kunagi näidata.

reede, 18. aprill 2014

Transcendence (2014)

Ligemale viis või kuus aastat tagasi käis interveebidest puhanguna läbi transhumanismi temaatika. Tuli puhuti muidugi suuremaks, kui see tol hetkel väärt oli. Siiani on meeles mõned dokumentaalsaated ja mõned "otsitud" sõnavõtud tolle aja ekspertide suust. Ühte neist leierdati väga üle. Selleks oli kaudne vastus hüpoteetilisele küsimusele, kuidas edasi arendatud inimesed nendega suhtleksid, kes valivad jääda oma looduse poolt antud annete piires. Vastuseks oli, et ega see suhtlemine vist väga edumeelne ei oleks, sest inimesed ei ürita praegugi näiteks lehmadest aru saada ja neid endiga võrdsena omaks võtta. Selle taustal oli videos loomulikult asetatud sünge muusika ja pealuu säärekontidega. Nagu alati. Ehk siis öeldi üsna otse ära, et suurem osa inimkonda on sarnane lehmakarjaga. Oeh. Samas, istudes täna seal Solarise kinosaalis, vaadates pealt loosikampaaniat, kaaskodanikke kinosaalis ja viimaks ka filmi kinoekraanil - jäi tunne, et enamus inimkonda ongi lehmakari. Vähemalt ei näi 99% nendest olema mitte mingeid ambitsioone, mis neid lehmadest eristaks.

Üle ameeriklaste kodumaa tegelevad hulgim meeskondi paralleelis tehisintellekti probleemi lahendamisega. Ühtegi päris toimivat tehisintellekti pole veel käima saadud, sest keegi ei suuda kognitiivse tegevuse või isegi teadvuse olemust lahti seletada. Mõned edusammud siin ja seal on. Õnneks hävitatakse neist enamus ära, sest tehnofoobne seltskond terroriste tapab enamuse arendajatest ja visionääridest ära. Peategelasele Will Casterile (Johnny "I have no idea what I am saying" Depp) tulistatakse samade terroristide poolt polooniumist kuul keresse ja nõnda ennustatakse talle napilt kuu aeg elada. Tema armsam Evelyn (Rebecca Hall) ei ole sellise asjade kulgemisega loomulikult nõus ja nõnda otsustatakse Willi aju/mõistus/teadvus/??? arvutisse talletada. Ettevõtmine on edukas ja digitaalne Will hakkab siitpeale ellu viima suuremas osas neid asju, mida tema kallim ühe tõelise tehisintellekti poolt algusest peale ootas. Kuid kas masinast vastu naeratav Depp on ikka seesama mees, kes ta oli luust ja lihast kestas? Kuidas selles kindel olla? Paul Bettany, Morgan Freeman ja Cillian Murphy on kõik veendunud, et digitaalne Johnny tahab inimkonnale otsa peale teha ja ehitada nende asemele järgmise arengu etapi. Kes tahab teada, kuidas see soodom lõpeb, tõmmake mingi skriiner või oodake odava sinikiireplaadi müüki tulemist.

Johnny on IT-geeniuse rollis sama tõhus nagu turistina tolles teises filmis.

Olulisim enne kõike. Transcendence käib IT-teemadega ümber sama oskuslikult kui tarkvarainsener, kes peab trükkides poksikindaid kandma. Filmi tegijate poolest võiks see kõik sama hästi must maagia ja võluvägi olla. Kusjuures siis saaks film isegi paremini keskenduda sellele, mida ta üritab - peategelaste armusuhtele. Kas naine on suuteline armastama meest, kes teda vaid ekraanilt vaatab? Bah. Kaamera on üldiselt pandud õigesse kohta ja efektid on piisavalt kvaliteetsed. Arusaam arvutite kasutajaliidestest on siiski armetult kinni 1990. aasta teleseriaalides - mida rohkem vilkuvat teksti ekraanil, seda uhkem. Osatäitjatega on lugu kehva. Liiga selgelt on aru saada, et Depp ei saa tegelikult tehisintellektidest mitte mõhkugi aru, Halli keemia temaga on habras. Paul Bettany saab pidevalt peksa, nagu kõigis tema filmides. Muusikat kõrva ei jäänud. Film teeb ka rumala vea, alustades lõpplahenduse ära näitamisega - nõnda pole isegi põnevust jälgida ja midagi enamat loota.

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Transcendence on pettumus. Pole siin ei draamat, tegelikku armastuslugu ega isegi head põnevusfilmi. Ulmest rääkimata. Teate, isegi teine Kapten Ameerika film lahendas seda tehisintellekti ideed sellest siin paremini (kes on näinud, see teab). Jääb üle küsida, kas filmi transhumanistlik sõnum jõuab kohale. Ei. Siinne tegevustik ja käsikiri hüppab jalalt jalale nagu tiinekas, kes ei oska endale telefonihelinat valida. Vaatajaskond unustab selle filmi sama kiirelt, kui see ekraanidelt kaob. Kes selle aja peale kinno pole jõudnud, näeb seda filmi arvatavasti kolmapäeva õhtul telerist. Vältida.

teisipäev, 11. veebruar 2014

Certified Copy (2010)

Enne pöördumist tagasi kuule neelavate superkangelaste ja pööraste kosmoseseikluste arvustamise juurde, otsustasin kirjutada sellest filmist. Koos kahe eelmise kirjatükiga siin siis selline kibedavõitu melanhoolia trio. Kolm on kohtu seadus, nagu noorena öeldi. Aastaid tagasi sattusin seda miski arvustaja soovituse peale pärast festivalidebüüti vaatama (äkki oli selleks Mark Kermode?). Toona vaatasin seda teistsuguse pilguga ja kui mingi päev poes jalutades selle odavapoolne sinikiireketas ette sattus, kehitasin õlgu ja ostsin ära. Väga pikka aega seisis seesama film minu kollektsioonis kenasti tehasekilesse mähituna. Vaadates esmaspäevase udu peale, mis Ülemiste järvelt linna peale voolas, võtsin plaadi sahtlist välja ja toppisin mängijasse.

Kas Mona Lisa on originaal? Ometigi on sellel kujutatud vaid koopia naisterahvast, seega on ka maal ise tegelikult koopia. Filmis korratud teooria.

James Miller (William Shimell) on kirjutanud raamatu, mille pealkiri on sama mis filmil endal. Tema populaarset raamatut on tõlgitud ja nüüd on ta selle tõlget itaalia keelde ise Toscanas esitlemas. Raamatu enese teemaks on peegeldus koopia ja originaali teemadel - mis täpsemalt on originaal, seda nii lingvistilises kui ka kunstilises tähenduses. Hõredavõitu publiku seas istub filmis üldiselt nimetamata (aga interveebide väitel Elle nime kandev) proua (Juliette Binoche). Proua lahkub ettekandelt enne lõppu, sest tema pojal on nälg. Enne lahkumist ostab naine kuus koopiat autori raamatust. Mõni aeg hiljem kohtuvad autor ja naisterahvas justkui raamatu sisu arutamiseks. Nad arutavad elu ja kunsti, koos sõidetakse väiksemasse asulasse Toscanas, teemad intensiivistuvad ja oma ringkäigu lõpetab paar tillukeses hotellis.

Certified Copy ei järgi päris klassikalisi draama ülesehituse elemente. Vaataja ei näe nende kahe tegelase vahel konflikti kui taolist, sest tegelikult ei saa vaataja mitte kunagi teada, mis nende tegelaste taust tegelikult olema peaks. On nad teineteisest lahku elanud abielupaar? Juhututtavad või hoopis inimesed, kes on kaugemas minevikus juhtumisi kokku sattunud? Lavastaja jätab selle mõistatuse vaataja lahendada. Mina olen nõus uskuma, et tegu on endise abielupaariga, kes pärast üht tõsisemat muret lihtsalt lahku läksid. Sellele tõlgendusele vastab üks filmis põgusalt räägitud lugu. Kuid selles kindel olemine on keeruline. Tegelaste tujud vahetuvad, nende vaade elule kajastatakse läbi pealkirjas avatud teema. Samamoodi peegeldab nende vahetu ümbrus ja paarid, keda nad näevad, nende võimaliku kooselu erinevaid faase. Kas pole mitte vaataja fantaasia käivitamine üks filmikunsti häid tahke? Tööalaselt pean ma endale pidevalt meelde tuletama, et kui kuulaja või lugeja ei ole suuteline täit pilti omandama, siis täidab tema ettekujutus ja mõtlemine need tühemikud millegi taolisega, mis temale endale sinna sobilikud tunduvad. Ja sellest on kord kasu, kord pigem kahju. Ma ei saa Certified Copy filmi oma ajaveebi lugejatele kuigi hästi soovitada. Paljud teist lülitaks selle igavusest hiljemalt pool tundi pärast algust lihtsalt välja. Kuid Binoche teeb suurepärase esituse, samamoodi on nauditav William Shimell. Teos on üles võetud erakordselt staatilise kaameraga. Kes tahab, see proovib. Ärge tulge minu juurde kurtma, kui see film midagi teile pakkuda ei oska.

esmaspäev, 10. veebruar 2014

Her (2013)

Adaptation. 2002. aasta film, mille režii eest vastutas Spike Jonze. Tollest filmist on mulle siiani eredalt meelde jäänud paar stseeni, kus räägitakse päris elust ehk siis sellest, mis seda päris elu tegelikult täidab. Ühes neist räägib peaosaline, miks päris elu on selline või teistsugune ja miks ta ei taha filmi käsikirja selle läbi mainstream sodiks kirjutada. Ja teine on veel intensiivsem hetk, mil näitekirjandust õpetav meister karjub peategelase peale samadel teemadel - kinnitades, et suutmatus päris elust midagi leida on autori piiratus ja mitte maailma puudus. Ehkki kõnealune Her (2013) näis esiotsa olevat klassikaline armastuse lugu üksindusest ja minna laskmisest, siis tegelikult oli see siiski midagi enamat.

Üksildane Theodore tööpostil.

Theodore Twombly (Joaquin Phoenix) elab oma abikaasast lahus ja pole ikka veel jõudnud lahutamispaberitele alla kirjutamiseni. Elatist teenib mees huvitava võlts-käsitsi kirjutatud kirjade ja sõnumite koostajana erinevate paaride ja inimeste vahel. Otsekui empatiseerides nende inimestega oma emotsioonide puudumise ajel ja pannes paberile nende mõtteid oma töötluses. Muus osas on mees üsna üksi, väljas palju ei käi ja naabritega vestleb vaid liftis kohtudes. Muutus tema ellu tuleb esimese ehtsa tehisintellektil põhineva operatsioonisüsteemi ilmudes. Mille mees endale ostab, üles seab ja mis muutub tema elu lahutamatuks osaks. Too tehisintellekt, kes võtab endale nimeks Samantha (Scarlett Johanssoni hääl), omab võimet ennast edasi arendada ja kasvada vastavalt nendele võimalustele, mis talle avatud on. Kuid mis peamine, pideva "kooselu" ja koosmõju ajel tekib arvutist tuleva hääle ja peategelase vahel tugev kiindumus. Kuni sellest lõpuks ka ehtne paarissuhe välja kujuneb.

Kas kiindumus tehisintellekti ja lihast-luust inimese vahel on võimalik? Lavastaja astub huvitavaid samme tõetamaks, et isegi kui selline asi mõeldav oleks, siis tegelikult seab inimestele piiri nende enda fantaasia. Ehk siis, lõpeks ei ole ekraanil probleemi keskmes mitte masina ja inimene, vaid indiviid versus indiviid. Jonze põimib petlikult mängleva kergusega eksistentsiaalse hingesobilikkuse ja tehnofiilse, minimalistliku tuleviku tõlgenduse. Kuni filmi lõpplahenduseni võiks oletada, et olukord kannaks välja ka lihtsalt bioloogiliste olendite vahel. Siinkohal millegi juurde rääkimine võib tunduda juba nägemata sisu rikkumisena.

Kõige enam köidab Jonze visioon arvestatavast tulevikus. Näib, et tehnoloogia on arenenud täpselt sinna, kuhu praegused inimesed seda soovivad. Rõhk on kasutatavusel ja lihtsusel, mitte pealetükkivusel ega infoküllusel. Kusagil pole näha mingeid küborgeid ega muul moel täiustatud inimesi. Inimkeha on püha, aga sellele väliseid abivahendeid kasutatakse ohtralt. Kinost lahkudes on täiesti mõeldav, et selline tulevik meid rahuliku arengu tipul ootabki. Kuid Jonze kasutab kogu tulevikuteemat vaoshoitult. Midagi ei sunnita vaatajale peale. Sarnaselt piiratud kujul käiakse ümber tulevikumoe, arhitektuuri ja sotsiaalse lävimisega. Kordagi ei suruta maailma uudseid tahke vaatajale näkku, karjudes "tulevik-tulevik". Kes märkab, see märkab. Aga loo keskmes on inim- ja suhete draama. Kaameratöö on rahulik ja keskendub enim tegelaste näoilmete kajastamisele. Mõned huvitavad nurgad siin ja seal, mõned kaunid võtted mõne sammu kauguselt. Soovitatud lootuseta romantikutele.

neljapäev, 6. veebruar 2014

The Secret Life of Walter Mitty (2013)

Paar nädalat tagasi trehvasin ostukeskuses endist töökaaslast. Viimane mainis muuseas, et ma peaks rohkem filmiarvustusi kirjutama. Minu ajaveeb on tõepoolest jäänud äraütlemata suure tolmukihi alla. Ehkki ma jätkuvalt vaatan filme ja teine kord tekitavad need isegi emotsioone, siis suuremalt jaolt on midagi muutunud. Nüüd, kui kuldmehikeste jagamise hooaeg taas ees seisab, olen tavalisest enamgi filme vaadanud. Ja kui ühel esmaspäeval kontori uks selja taga sulgus, jalutasin kinno ja vaatasin ära Ben Stilleri teose The Secret Life of Walter Mitty (2013). Ei olnud ma selle vaatamise jaoks mingit eeltööd teinud, ei oodanud suurt midagi ja rõõm on tunnistada, et nähtu tõstis mu tuju, ükspuha kui põgusaks viivuks.

Korralik pintsaklipslane teel tundmatusse.

Nimikangelane (Ben Stiller) töötab ajakirja Life tegemise juures. Tema ülesandeks on fotomaterjali haldus ja töötlus. Oma tööd on ta teinud edukalt üle kuueteist aasta. Oma karjääri jooksul on temast saanud elu murdlainel elava fotograafi, Sean O'Connelli (Sean Penn) hea sõber. Samas pole mehed kordagi oma elus kohtunud. Fotograaf rändab mööda ilma, pildistab kõige uskumatumaid ja usutavaid kohti, inimesi ja sündmusi. Walter saab posti teel kätte rulli negatiividega, ilmutab neid, töötleb ja tagab, et need ajakirja kaantele ja lehtedele jõuaksid. Ja peategelane pole kordagi oma elus reisinud kaugemale kui mõni mannetu linn ühendriikides. Lisaks sellele on tal iseäralik komme teine kord mõttesse vajudes fantaseerida tegelikkusest, mida ta enesele soovib.

Nüüd siis on vaja jutustusse pööret. Paberajakirjade aeg on mööda saamas ja enne enamuse töötajate koondamist on meeskonnale ülesandeks anda välja viimane Life'i trükis. Sean saadab tavapäraselt rulli fotodega ja nimetab, et 25. negatiiv on tema arvates tema elu parim foto ja peaks minema ajakirja kaanele. Ent seesama kahekümne viies on saadetisest kadunud. Mis jääb negatiivide eest vastutaval Walteril üle... Kui et minna ja Sean üles otsida, lootuses puuduv kaader tema käest kätte saada.

The Secret Life of Walter Mitty on väike ja meeldivalt lihtne film. See ei võistle filmikunsti tippudega ega proovi teha endast midagi, mis ta olla ei taha. Dialoog on lihtne ja vähene - minu ajaveebi lugejad teavad, et see minule meelt mööda on. Osadesse on valitud sümpaatsed näitlejad. Ben Stiller ise sobib selle äraspidise kangelase rolli ja tema silmarõõm Cheryl (Kristen Wiig) oma mõõduka komöödiapagasiga toob ekraanile säherduse vaos hoitud keemia. Kuid meeldejäävaim on kaamerasilm, mis püüab kinni looduse toreduse kõikjal, kuhu ootamatus peategelase viib. Kohati lausa dokumentaalfilmi mõõtu stseenid, lõigatud kiirete kääridega annavad kaugemate maade avastamisele vaatemänguliselt toreda tähenduse. Need kaunid kaadrid saavad korralikku tuge väga tõhusa muusikavaliku poolt. Ehkki filmi üldine suundumus ja tegelikkus teatraalselt kergesti kulgevad, esitatakse - näiteks peategelase rahade arvutamise, peremurede ja ontlikkuse - fragmente, mis päris elule lähemal seisavad. Samm fantaasiast reaalsusesse on siiski sama ehe kui samm kinosaalist tagasi tänavale.

See film meeldis mulle, kuritarvitades ilmselgelt minu väärastunud empaatia võimekust ja hetkelist meeleseisundit. Ei pannud isegi pahaks seda, et Solarise kino tillukeses viiendas saalis minu paremal käel istuv välismaa härrasmees suu lahti kiirtoitu krõmpsutas. Ega seda, et vasakul käel kaks vene preilit tervet filmi omasoodu kommenteerisid. Morniks ei teinud isegi filmi liialt lihtne kangelase müüt (peategelane lahkub kodust, läbib erinevad riitused ja naaseb uuesti koju tõelise kangelasena). Lihtne lugu, mis kasvõi hetkeks meeleolu kõrgendas. Kinost lahkudes oli mul hea meel, et ma seda filmi vaatama otsustasin minna. Soovitatud.