Alternating Wallpaper

esmaspäev, 17. juuni 2013

Now You See Me (2013)

Filmikunst ja võlukunst käivad käsikäes. Eks ole filmilegi ülesandeks vaatajat üllatada, pakkuda midagi meeltele. Ja selle jaoks on filmidel olemas suurepärased suitsu ja peeglite võtted, kaamerasilma iseärasused ja lavastaja fookus. Hea silmamoondaja oskab sama hästi vaataja meelt lahutada kui edukas filmimees. Mustkunsti ja kino ühendamine näib seega suurepärase ideena, küpse kooslusena. Kuidas ja miks Now You See Me (2013) selle lihtsa ülesandega ebaõnnestub, sellest nüüd lähemalt. Siiani jääb selgusetuks, millise kiirtoidurestorani prügikastist see käsikiri leiti ja miks keegi pidas vajalikuks seda üles filmida.

Tegelikult ongi Ruffalo tegelane see, kes silmamoondajad kokku kutsub: muutes terve filmi automaatselt mõttetuks.

Neli mustkunstnikku, silmamoondajat ja soolapuhujat saavad eriskummalise kutse, mille taga peitub salapärane kapuutsiga isik. Mõni nendest peategelastest peab endid Copperfieldiks, mõni on suisa pätt ja varas. Ent aasta pärast kutse saamist astub seltskond koondatud jõududega lavale ja alustab justkui rikastelt ära võtmise, vaestele andmise maagiaga. Kord röövitakse panka Pariisis, siis tühjendatakse kindlustusmagnaadi ja lavašõu sponsori pangakonto. Siis aga läheb lugu ära imelikuks ja ma ei oskagi täpselt kommenteerida, kuidas täpselt seda lõppu lahti seletada. Piisab sellest, et viimane vaataja alt vaiba tõmbamine on erakordselt labiilne ja totter. Kui väljenduda teravalt, siis sülitab film vaatajale näkku ja seejärel irvitab ka veel. Et vaatajaid veelgi enam köita, ühendatakse mustkunstiga ka klassikaline meisterliku röövi süžee, aga sedagi nõrgalt. Väga, väga mannetu lõpptulemuse järel jääb üle vaid küsida, et miks peaks keegi selle sõnniku eest raha välja käima.

The Prestige (2006), The Illusionist (2006), näputäis teisi filme on tõestanud, et hea teostus võrdub kahekordne payoff. Ükski neist ei pretendeeri erilistele auhindadele, aga nad kõik töötavad mustkunstifilmidena ja lihtsalt filmidena. Now You See Me ei tööta. See on lohakalt kokku visatud ja puine etteaste kõigi asjaosaliste poolt. Michael Caine ja Morgan Freeman said oma dialoogiread kätte ilmselt sõnumitena ja tegid kaamera ees täielikku improvisatsiooni. Woody Harrelson sisuliselt irvitab kaamerasse. Ruffalo, kes on siinne justkui peategelane, langeb tänu oma tegelaskuju stereotüüpilisusele säherdusse lõksu, et poolele tema esitlusest võiks kohe vee peale tõmmata. Terve film on lapsemeelne püüd vaatajale kott pähe tõmmata, aga kott on auklik nagu sõel ja seega on terve ettevõtt sihitu. Vältida, vältida ja veel kord vältida. See film on kurblikult mõtlemisvaenulik ja oma klantsile pildile vaatamata seest pehkinud nagu vana känd.

1 viimaseid kommentaare:

Kristi ütles ...

Ma jõudsin juba ära käia..