Alternating Wallpaper

kolmapäev, 26. juuni 2013

Man of Steel (2013)

Zack Snyderi filmid on läbi ajaloo olnud ikka kord pihtas, kord mööda teemad. Kui tuli teade, et tema on valitud uut supermehe filmi dirigeerima, oli esialgne usk väga väike. Kuid siis kinnitus projekti külge ka Christopher Nolan, kes pidi olema justkui ülevaataja või lapsevanema rollis (tegelikult on temal produtsendi ja loo kirjutaja rollid). Oli selge, et sihitakse süngemat, karmimat tõlgendust. Sest kui masendav, mõneti realistlikum nahkhiirmees nii palju krõbisevat kinokassasse kogus, siis järelikult peab supermees sama tegema. Kas ikka peab? Lühike ja konkreetne vastus on eitav. Ometi arvati, et kui kaugenetakse viimasest, poisikeselikust Brandon Routhi terasmehe kehastusest, siis on pool võitu käes. Nüüd, kui uus Man of Steel viimaks kinos ära nähtud, saab kogetu paberile panna. No spoilers.

Jor-El (Russel Crowe) ja Kal-El (Henry Cavill) üleliigsevõitu ajalootunni keskel.

Väga laias laastus jaguneb terasmehe kaks ja pool tundi kolmeks eraldiseisvaks filmiks. Loo alguses näeb vaataja eelloo järjekordset tõlgendust. Jor-El (Russel Crowe) vaatab pealt oma planeedi hukkumist (lisaks veel natuke kodusõda ka). Ta otsustab oma rahva geneetilise informatsiooni koos oma vastsündinud pojaga saata kaugele planeedile nimega Maa. Kui tähtedevaheline laev viimaks Smallville's taevast maha prantsatab, lapsendavad tulnuka kohalikud talunikud. Jonathan Kent (Kevin Costner) vaatab pealt, kuidas tema adopteeritud tulnukas demonstreerib ebainimlikku jõudu ja kiirust. Poisi nimeks pannakse Clark. Kui aeg on küps, siis räägib kasuisa meie kangelasele, et targem oleks oma võimeid varjata, sest inimkond ei ole sellistele teemadele eriti vastuvõtlik. Perekonnas sünnib tragöödia ja Clark lahkub kodust. Ta reisib ringi, kanda kinnitamata. Teeb juhutöid siin ja seal ja päästab inimesi, ise seejuures märkamatuks jäädes.

Mingi hetk saab Clark teada, et Antarktikast on leitud tulnukate laev. Mees läheb sinna ja saab viimaks ometi teada, kes või mis ta tegelikult on. Siis sekkub teemasse kuri Krüptoni kindral Zod (Michael Shannon), kes nõuab tulnukmehe välja andmist, aga tema plaanide taga seoses inimeste planeediga on sootuks kurjemad kavatsused. Filmi kolmainsuse viimane osa on lahing. Selle lahingu vältel tehakse maatasa terve Smallville, aga ka pool Metropolist. Kui filmile tuleb veel järgesid, siis peaks nad vähemalt neljanda filmini linnasid uuesti üles ehitama.

Kuri kindral Zod (Michael Shannon oma tuntud imposantses headuses).

Õelutsevalt alustades peaks ütlema, et Nolani kätt selle filmi juures üldisena vähe tunda saab. Kõige suurem näib tema juhatus olema filmi keskmise osa juures, kus inimdraamat on kõige enam. Ja see töötab suuremalt jaolt. Noor Kal-El maadleb iseendaga, olles võõras inimeste keskel ja eemale kasvanud ka oma kaas-krüptoonlastest. Proloogina näha olev Krüptoni lugu on läbi ja lõhki Snyderi masti poosetamine ja silmade pööritamine, igaühel on hirmus ilusad kostüümid, aga nende all ei ole peale õõnsa dialoogi ja tühjade nägude midagi. Crowe ei olnud terasmehe isa rolli halb valik, aga ta ei anna sellele tegelasele ka eriti mingit lisaväärtust. Kes tegelikult oma rollis säravana üles astub, on vana hea Kevin Costner. Nii vähe, kui teda ekraanil vilkumas näeb, käib tema osatäitmine teistest pea ja õlad kõrgemalt üle. Praktiliselt täiesti sisutu etteaste teeb Amy Adams, mängides Lois Lane'i. Kummalisel kombel õnnestub sellel ajakirjanikuneiul alati vales kohas olla. Samal ajal tekib pidevalt küsimus, et mis moel ta sinna või teisse kohta pärale on suutnud jõuda. Cavill terasmehe rollis on aga suhteliselt hea valik. Kahtlemata on mees siin parem kui filmis Immortals (2011), millest ma kunagi ammu kirjutasin. Kuid tema võime äärmustes näidelda näib olevat piiratud. Kesktee ja poolmuie tulevad hästi välja, aga raev ja meeleheide näivad paberõhukestena. Kasuks ei tule ka tüütult asju üle seletav dialoog ja naeruväärsed võtted õigeid tegelasi loo kulgemisele ette seada.

Ei, see ei tähenda tähte s.

Man of Steel on filmina jube raske soovitada. Selle kaootiline ülesehitus, kõikuv kvaliteet ja sõna otseses mõttes silmi pimestav tapmise ja hävitamise orgia viimases veerandis muudavad teose suuremalt jaolt väga konarlikuks. Selle vaatamine on kurnav nii optilisele närvile kui ka mõistusele. Isegi kui ma sooviks mõelda, et filmi fookus on esimeses pooles, vaos hoitud ülivõimete ajas, siis filmi lõppvaatus lömastab vaataja täielikult. Hävitustöö on nii põhjalik, et Jerry Bruckheimer piinlikkusest punastama panna. Kuid kas see kõik tähendab, et film väärib vaatamist? Mitte eriti. Võimsa avanguga alanud teos kasvab keskel korraks südamega draamaks, aga lõpuminutitel astub mõlema jalaga nii sügavale solgiämbrisse, et seda sealt mingi väevõimuga välja enam ei tõmba. Kohmakas epiloog ei anna mitte midagi loole juurde. Õnneks ei kipu kodumaine lumpen seda üllitist vist eriti kinosaali vaatama ka. Põhjus on lihtne: filmi eestikeelne tõlge on Terasmees. Just meil oli kinos ju Raudmehe nime kandev teos - vaevalt poolahvidest kaasmaalased neil kahel suurt vahet oskavad teha.

Soovitatud üksnes eriti paadunud fännidele, teised võivad siit ringiga mööda minna.

1 viimaseid kommentaare:

opstops ütles ...

Igale arhitekti hakatisele tuleks seda filmi näidata - pärast sellise hulga puruneva betooni nägemist mõtleks nii mõnigi tulevane linnapildiga soperdaja elukutse valiku uuesti üle :)