Alternating Wallpaper

kolmapäev, 26. juuni 2013

Man of Steel (2013)

Zack Snyderi filmid on läbi ajaloo olnud ikka kord pihtas, kord mööda teemad. Kui tuli teade, et tema on valitud uut supermehe filmi dirigeerima, oli esialgne usk väga väike. Kuid siis kinnitus projekti külge ka Christopher Nolan, kes pidi olema justkui ülevaataja või lapsevanema rollis (tegelikult on temal produtsendi ja loo kirjutaja rollid). Oli selge, et sihitakse süngemat, karmimat tõlgendust. Sest kui masendav, mõneti realistlikum nahkhiirmees nii palju krõbisevat kinokassasse kogus, siis järelikult peab supermees sama tegema. Kas ikka peab? Lühike ja konkreetne vastus on eitav. Ometi arvati, et kui kaugenetakse viimasest, poisikeselikust Brandon Routhi terasmehe kehastusest, siis on pool võitu käes. Nüüd, kui uus Man of Steel viimaks kinos ära nähtud, saab kogetu paberile panna. No spoilers.

Jor-El (Russel Crowe) ja Kal-El (Henry Cavill) üleliigsevõitu ajalootunni keskel.

Väga laias laastus jaguneb terasmehe kaks ja pool tundi kolmeks eraldiseisvaks filmiks. Loo alguses näeb vaataja eelloo järjekordset tõlgendust. Jor-El (Russel Crowe) vaatab pealt oma planeedi hukkumist (lisaks veel natuke kodusõda ka). Ta otsustab oma rahva geneetilise informatsiooni koos oma vastsündinud pojaga saata kaugele planeedile nimega Maa. Kui tähtedevaheline laev viimaks Smallville's taevast maha prantsatab, lapsendavad tulnuka kohalikud talunikud. Jonathan Kent (Kevin Costner) vaatab pealt, kuidas tema adopteeritud tulnukas demonstreerib ebainimlikku jõudu ja kiirust. Poisi nimeks pannakse Clark. Kui aeg on küps, siis räägib kasuisa meie kangelasele, et targem oleks oma võimeid varjata, sest inimkond ei ole sellistele teemadele eriti vastuvõtlik. Perekonnas sünnib tragöödia ja Clark lahkub kodust. Ta reisib ringi, kanda kinnitamata. Teeb juhutöid siin ja seal ja päästab inimesi, ise seejuures märkamatuks jäädes.

Mingi hetk saab Clark teada, et Antarktikast on leitud tulnukate laev. Mees läheb sinna ja saab viimaks ometi teada, kes või mis ta tegelikult on. Siis sekkub teemasse kuri Krüptoni kindral Zod (Michael Shannon), kes nõuab tulnukmehe välja andmist, aga tema plaanide taga seoses inimeste planeediga on sootuks kurjemad kavatsused. Filmi kolmainsuse viimane osa on lahing. Selle lahingu vältel tehakse maatasa terve Smallville, aga ka pool Metropolist. Kui filmile tuleb veel järgesid, siis peaks nad vähemalt neljanda filmini linnasid uuesti üles ehitama.

Kuri kindral Zod (Michael Shannon oma tuntud imposantses headuses).

Õelutsevalt alustades peaks ütlema, et Nolani kätt selle filmi juures üldisena vähe tunda saab. Kõige suurem näib tema juhatus olema filmi keskmise osa juures, kus inimdraamat on kõige enam. Ja see töötab suuremalt jaolt. Noor Kal-El maadleb iseendaga, olles võõras inimeste keskel ja eemale kasvanud ka oma kaas-krüptoonlastest. Proloogina näha olev Krüptoni lugu on läbi ja lõhki Snyderi masti poosetamine ja silmade pööritamine, igaühel on hirmus ilusad kostüümid, aga nende all ei ole peale õõnsa dialoogi ja tühjade nägude midagi. Crowe ei olnud terasmehe isa rolli halb valik, aga ta ei anna sellele tegelasele ka eriti mingit lisaväärtust. Kes tegelikult oma rollis säravana üles astub, on vana hea Kevin Costner. Nii vähe, kui teda ekraanil vilkumas näeb, käib tema osatäitmine teistest pea ja õlad kõrgemalt üle. Praktiliselt täiesti sisutu etteaste teeb Amy Adams, mängides Lois Lane'i. Kummalisel kombel õnnestub sellel ajakirjanikuneiul alati vales kohas olla. Samal ajal tekib pidevalt küsimus, et mis moel ta sinna või teisse kohta pärale on suutnud jõuda. Cavill terasmehe rollis on aga suhteliselt hea valik. Kahtlemata on mees siin parem kui filmis Immortals (2011), millest ma kunagi ammu kirjutasin. Kuid tema võime äärmustes näidelda näib olevat piiratud. Kesktee ja poolmuie tulevad hästi välja, aga raev ja meeleheide näivad paberõhukestena. Kasuks ei tule ka tüütult asju üle seletav dialoog ja naeruväärsed võtted õigeid tegelasi loo kulgemisele ette seada.

Ei, see ei tähenda tähte s.

Man of Steel on filmina jube raske soovitada. Selle kaootiline ülesehitus, kõikuv kvaliteet ja sõna otseses mõttes silmi pimestav tapmise ja hävitamise orgia viimases veerandis muudavad teose suuremalt jaolt väga konarlikuks. Selle vaatamine on kurnav nii optilisele närvile kui ka mõistusele. Isegi kui ma sooviks mõelda, et filmi fookus on esimeses pooles, vaos hoitud ülivõimete ajas, siis filmi lõppvaatus lömastab vaataja täielikult. Hävitustöö on nii põhjalik, et Jerry Bruckheimer piinlikkusest punastama panna. Kuid kas see kõik tähendab, et film väärib vaatamist? Mitte eriti. Võimsa avanguga alanud teos kasvab keskel korraks südamega draamaks, aga lõpuminutitel astub mõlema jalaga nii sügavale solgiämbrisse, et seda sealt mingi väevõimuga välja enam ei tõmba. Kohmakas epiloog ei anna mitte midagi loole juurde. Õnneks ei kipu kodumaine lumpen seda üllitist vist eriti kinosaali vaatama ka. Põhjus on lihtne: filmi eestikeelne tõlge on Terasmees. Just meil oli kinos ju Raudmehe nime kandev teos - vaevalt poolahvidest kaasmaalased neil kahel suurt vahet oskavad teha.

Soovitatud üksnes eriti paadunud fännidele, teised võivad siit ringiga mööda minna.

esmaspäev, 17. juuni 2013

13 Assassins (2010)

Mõned aastad tagasi käisin PÖFFi raames kellegagi vaatamas toona Takashi Miike uut filmi nimega 13 Assassins (2010). Kahjuks ei suuda ma meenutada, kellega ma seda vaatamas käisin. Küll aga meenub, et tõlge oli halb, projektsioon oli halb ja et väike kinosaal oli umbselt ebameeldiv. Aga film ise jäi hästi meelde. Nii heasti koguni, et kui viimaks võimalus tekkis, tellisin odava raha eest endale selle filmi sinikiire ära. Ja siis jäi see karp kiles sahtlisse seisma. Alles nüüd, palju kuid hiljem, rebisin ma sellelt krabiseva ümbert, toppisin plaadi mängijasse ja vaatasin uuesti üle. Teistkordne vaatamine (ehkki tegelikult kolmas kord) lubas palju enam nüansse märgata. Ja lõpuks otsustasin nüüd, aastaid hiljem, selle kohta väikese postituse üllitada.

Hirmuäratav ronin Hirayama (Tsuyoshi Ihara).

Kõrgest soost Naritsugu (Goro Inagaki) on sadist, kelle arvates alamad on võrdsed loomadega - võtta, ära tarbida, minema visata... vajadusel tappa. Sest alamaid on palju ja nad kõik on mõeldud vaid üheks: isanda teenimiseks. Ses mõttes on siinne ilming väga lähedal ühe teatud rahva genotsiidile ajaloos, kus vastaspoolt samuti pandi arvama, et soovimata isendid polegi inimesed. Rohkem nagu asjad, millega aega veeta ja ennast lõbustada, seejärel neist vabanedes. Ent tagasi loo manu. Isand Naritsugust on peatselt saamas šoguni ehk siis kindrali lähedasem nõuandja. Kui selline asi juhtuks, siis nõustaks tema kindlasti šogunit omal moel, ilmselt oma sadistlikku meetodit edasi viies. Ning külades ja linnades, kust tema eskort läbi käib, jäävad maha tapetud naised-lapsed ja häbistatud perekonnad. Ometi ei söanda keegi midagi teha, sest mees on sedavõrd tähtis. Ent siiski leidub šoguni lähikonnas neid, kes olukorra tõsidust mõistavad. Üks taolisi on Doi (Mikijiro Hira), kes viimases hädas pöördub sellel rahulikul perioodil igavleva samurai Shinzaemon Shimada poole (Kōji Yakusho). Pole võimalik otse välja öelda, mis soovitud lahendus olema peaks, sest sisuliselt on tegemist valitsuse reetmisega. Kuid samurai saab talle usaldatud ülesandest aru. Kokku liitub tema riigireetliku plaaniga veel 11 sõdalast, noort ja vana. Mõned on samuraid nagu tema isegi, mõned roninid. Seltskond on kirju. Kes võitleb kohusetundest, kes tahab midagi enesele tõestada. Kuid nad kõik on lojaalsed, truud sõdalased, kelle eesmärk on õilis. Teel kõrgest soost sadisti poole leitakse oma seltskonda veel üks kummaline olevus, kelle olemust filmi lõpuni päriselt lahti ei räägita. Film päädib verise lahinguga tillukeses asulas, mille samuraid on eelnevalt oma ülesandeks ümber ehitanud. Verd voolab ojadena ja lugu saab suurepäraselt kokku võetud.

Vanad sõbrad. Naritsugu kindral Hanbei viimase mehena Shinzaemoni vastu.

Mis mind just nüüd seda juttu kirja panema ajendas? Nagu alati, nii ka seekord veereb elu ja töömõtete rada omasoodu ja üks pinnale jäänud olemuslikke ideid on lojaalsus. Mida see tähendab, kas see on jääv või kaduv. Sest selles filmis on lojaalsus ja truudus kõige tähtsam. Mis veelgi enam: see truudus näib tegelikum kui võltsmoraaliga lugu näiteks The Last Samurai (2003) filmis. Lojaalsusele järgneb sõdalase koodeks, mille alusel - suuresti sarnaselt muistse Skandinaavia sõdalastele - on parimaks saatuseks lahinguväljal hukkuda, mõõk käes. Sest ainult sellisel moel on sõdalase elul tähendus, ainult sedasi saab ta enda olemasolu õigustada. Eneseväärikus, selle möödanik sõdadeta ajastul ja selle uuesti leidmine käivad käsikäes sõjakoledustega. Sest keegi ei sure hästi. Pigem surrakse teetolmus või oma viimaseid hingetõmbeid kramplikult mudalombis ahmides. Miike käsitlus sellest erakordselt vägivaldsest lahingust on vägagi õnnestunud, kuid mees ei saa muidu, kui lisab filmi ka mõned body horror elemendid. Mis vähemasti kunagist PÖFFi publikut panid nina kirtsutama. Teist korda vaadates oli šokiväärtus pea olematu.

Põnevad tegelased, hoogne süžee - ajaloole truu ja detailiderohke maailm. Üks kummaline lisand on Kiga Koyata (Yūsuke Iseya), kelle kohta on spekuleeritud, et tegemist on pigem inimkehas deemoni või jumalusega. Korralik madin ja verevalamine, soovitatud kõigile, keda vähegi jaapanlaste kultuur ja ajalugu tõmbab. Aga ka lihtsalt heade samuraifilmide austajatele.

Now You See Me (2013)

Filmikunst ja võlukunst käivad käsikäes. Eks ole filmilegi ülesandeks vaatajat üllatada, pakkuda midagi meeltele. Ja selle jaoks on filmidel olemas suurepärased suitsu ja peeglite võtted, kaamerasilma iseärasused ja lavastaja fookus. Hea silmamoondaja oskab sama hästi vaataja meelt lahutada kui edukas filmimees. Mustkunsti ja kino ühendamine näib seega suurepärase ideena, küpse kooslusena. Kuidas ja miks Now You See Me (2013) selle lihtsa ülesandega ebaõnnestub, sellest nüüd lähemalt. Siiani jääb selgusetuks, millise kiirtoidurestorani prügikastist see käsikiri leiti ja miks keegi pidas vajalikuks seda üles filmida.

Tegelikult ongi Ruffalo tegelane see, kes silmamoondajad kokku kutsub: muutes terve filmi automaatselt mõttetuks.

Neli mustkunstnikku, silmamoondajat ja soolapuhujat saavad eriskummalise kutse, mille taga peitub salapärane kapuutsiga isik. Mõni nendest peategelastest peab endid Copperfieldiks, mõni on suisa pätt ja varas. Ent aasta pärast kutse saamist astub seltskond koondatud jõududega lavale ja alustab justkui rikastelt ära võtmise, vaestele andmise maagiaga. Kord röövitakse panka Pariisis, siis tühjendatakse kindlustusmagnaadi ja lavašõu sponsori pangakonto. Siis aga läheb lugu ära imelikuks ja ma ei oskagi täpselt kommenteerida, kuidas täpselt seda lõppu lahti seletada. Piisab sellest, et viimane vaataja alt vaiba tõmbamine on erakordselt labiilne ja totter. Kui väljenduda teravalt, siis sülitab film vaatajale näkku ja seejärel irvitab ka veel. Et vaatajaid veelgi enam köita, ühendatakse mustkunstiga ka klassikaline meisterliku röövi süžee, aga sedagi nõrgalt. Väga, väga mannetu lõpptulemuse järel jääb üle vaid küsida, et miks peaks keegi selle sõnniku eest raha välja käima.

The Prestige (2006), The Illusionist (2006), näputäis teisi filme on tõestanud, et hea teostus võrdub kahekordne payoff. Ükski neist ei pretendeeri erilistele auhindadele, aga nad kõik töötavad mustkunstifilmidena ja lihtsalt filmidena. Now You See Me ei tööta. See on lohakalt kokku visatud ja puine etteaste kõigi asjaosaliste poolt. Michael Caine ja Morgan Freeman said oma dialoogiread kätte ilmselt sõnumitena ja tegid kaamera ees täielikku improvisatsiooni. Woody Harrelson sisuliselt irvitab kaamerasse. Ruffalo, kes on siinne justkui peategelane, langeb tänu oma tegelaskuju stereotüüpilisusele säherdusse lõksu, et poolele tema esitlusest võiks kohe vee peale tõmmata. Terve film on lapsemeelne püüd vaatajale kott pähe tõmmata, aga kott on auklik nagu sõel ja seega on terve ettevõtt sihitu. Vältida, vältida ja veel kord vältida. See film on kurblikult mõtlemisvaenulik ja oma klantsile pildile vaatamata seest pehkinud nagu vana känd.