Alternating Wallpaper

esmaspäev, 13. mai 2013

Star Trek Into Darkness (2013)

Reede õhtul tundsin endid töönädalast meeldivalt väsinuna. Võiks isegi öelda, et olin endaga rahul. Plaanis oli minna sõbraga kõrtsi, natuke õlut võtta ja tühjast-tähjast rääkida. Loomulikult oli see viga. Jällegi hindasin ennast meeltesegaduses üle ning õhtu lõpuks olin suutnud oma rasvunud haisva ebameeldivuse ja joobnud, arusaamatu lämisemisega ära rikkuda vähemalt kolm eraldiseisvat ilusate ja edukate inimeste pidu. Nägin taas, kui tohutu see lõhe maailmade vahel on. Hommikutundidel jala kodu poole jalutades lubasin enesele, et püüan see aasta vähem taolisi apsakaid korrata. Laupäeval saabus depressioonilaine veel raskemini ja et koduseinad lämmatama hakkasid, panin habemajamisnoa kõrvale ja võtsin pileti kinoseansile. Kinos istusin kogemata enda koha asemel ühe ilusa inimese toolile. Vabandused, kui see sekeldus tema filmielamuse ära rikkus.

Kurjus ise (Benedict Cumberbatch). Kuid kes on see mees tegelikult?

2009. aasta uuest Trekist tuttav seltskond oma julges uues maailmas teeb tavalisi asju. Ja kui ma ütlen tavalisi asju, siis loomulikult lendab Enterprise mööda ilmaruumi ringi, uurib vähem arenenud tsivilisatsioone ja nii edasi. Ühest sellisest puntrast vaataja kangelased eest leiabki. Ülitempoka alguse raames kerkivad kohe küsimused, et kas Kirk (Chris Pine) ikka tohib laevastiku direktiive rikkuda. Sarja fanaatikutele on siin toredat äratundmisrõõmu, aga millega Abrams teemat vürtsitab: kõik need arutelud ja filosoofia, reeglite eiramine inimelude hoidmise eesmärgil ja sõpruse nimel toimub keset plahvatusi, jooksmist ja hüppamist. Igatahes läheb lugu viletsamini ja meie kapten jääb oma laevast pärast tribunali ilma. Kuid siis kerkib areenile uus oht: terrorist John Harrison (Benedict Cumberbatch), kes mingitel põhjustel tervele laevastikule ühemehesõja kuulutab. Pahalane sooritab paar hästi organiseeritud rünnakut ja seejärel põgeneb Kronosele, klingonite rassi koduplaneedile. Et aga pinged klingonitega on niigi laes, otsustatakse kurjami maha löömiseks saata kohale ainult Enterprise, laetud eksperimentaalse relvastusega. Laev lendabki kohale, aga alles siis tõeline lugu tegelikult algab. Kes on kummaline Harrison? Millised näevad välja uue filmi klingonid? Kui seksikas on aluspesu väel Alice Eve? Soovitan huvilistel sammud kinosaali seada.

Kergelt homoerootiliste alatoonidega duo oma parimas vormis.

Jäin uue Treki filmiga igati rahule. Seda nii keskmisest teadlikuma sarja vaatajana kui ka leppimisega, et see siin on täiesti uus universum, uued olud ja kimbatused. Abrams ühes oma kirjutajate bandega põimib meisterlikult vana uuega, pakkudes midagi igat tüüpi vaatajale. Olles seda öelnud: kindlasti krigistavad mõned vanakooli Trekis kinni olijad selle filmi paari stseeni peale kuuldavalt hambaid. Jah, siin on loomingulist ümber käimist algmaterjaliga, aga kõik see on tehtud maitsekalt või vähemasti humoorikalt. Visuaal on kirgas, isegi 3D koorma all. Loomulikult on igas kaadris vägev lens flare, aga huvitaval kombel ei muutu see väsitavaks. Efektid on otse loomulikult fenomenaalset laadi, ehkki see on miski, mida tänapäeva kinokülastajad nagunii kas hinnata ei oska või siis eeldavadki, et see nii olema peaks. Muusika on samuti väga hea. Kuid ekstra kiidusõnu tuleb anda osatäitjatele. Kui esimeses filmis ma polnud veel päris kindel, kas Zachary Quinto päriselt Spocki kingadesse sobib, siis selles filmis sain valjult jaatava vastuse. Teised võivad väita, et pooleldi emotsioonideta tegelase mängimine ei eelda erilisi näitleja võimeid, aga Quinto toob esile kõik nüansid, millest siin hoolima peaks. Üldse on näitlejad seekord väga toredasti kokku sobitunud. Isegi Karl Urban jätab hea mulje. Kuid üle ega ümber ei saa Cumberbatchist. Tema sünge, üliinimlik kalkus selles rollis moodustab laitmatu kaalukausi ülejäänud meeskonna nõrkuste ja puuduste najal. Seda kõike toetab väga hästi kirjutatud dialoog. Isegi 3D ei kriipinud selle filmi puhul väga palju silma, isegi kui mõni odaots ekraanist otse vaataja sarvkesta kinni visatakse.

Kui üldse puudusi mainida, siis on nendeks kummalised augud loos endas. Miks peaks tähelaev ennast vee all peitma? Kuidas saab Scotty suvaliselt Jupiteri kanti lennata? Sõrmega jutustuses olevaid auke suuremaks tõmmates saab elamuse ehk allapoole tirida, aga miks peaks keegi tahtma seda teha? Kuid mis peamine - enamus ajast on filmi tempo nii laes, et nendele küsimustele vastuste otsijad lihtsalt jäävad loost maha. Ja kõrge tempo on selle filmi puhul päästvaks elemendiks. Soovitatud vaatamiseks kõigile, välja arvatud ehk patoloogilistele ulme või Star Treki vihkajatele.

0 viimaseid kommentaare: