Alternating Wallpaper

esmaspäev, 13. mai 2013

Star Trek Into Darkness (2013)

Reede õhtul tundsin endid töönädalast meeldivalt väsinuna. Võiks isegi öelda, et olin endaga rahul. Plaanis oli minna sõbraga kõrtsi, natuke õlut võtta ja tühjast-tähjast rääkida. Loomulikult oli see viga. Jällegi hindasin ennast meeltesegaduses üle ning õhtu lõpuks olin suutnud oma rasvunud haisva ebameeldivuse ja joobnud, arusaamatu lämisemisega ära rikkuda vähemalt kolm eraldiseisvat ilusate ja edukate inimeste pidu. Nägin taas, kui tohutu see lõhe maailmade vahel on. Hommikutundidel jala kodu poole jalutades lubasin enesele, et püüan see aasta vähem taolisi apsakaid korrata. Laupäeval saabus depressioonilaine veel raskemini ja et koduseinad lämmatama hakkasid, panin habemajamisnoa kõrvale ja võtsin pileti kinoseansile. Kinos istusin kogemata enda koha asemel ühe ilusa inimese toolile. Vabandused, kui see sekeldus tema filmielamuse ära rikkus.

Kurjus ise (Benedict Cumberbatch). Kuid kes on see mees tegelikult?

2009. aasta uuest Trekist tuttav seltskond oma julges uues maailmas teeb tavalisi asju. Ja kui ma ütlen tavalisi asju, siis loomulikult lendab Enterprise mööda ilmaruumi ringi, uurib vähem arenenud tsivilisatsioone ja nii edasi. Ühest sellisest puntrast vaataja kangelased eest leiabki. Ülitempoka alguse raames kerkivad kohe küsimused, et kas Kirk (Chris Pine) ikka tohib laevastiku direktiive rikkuda. Sarja fanaatikutele on siin toredat äratundmisrõõmu, aga millega Abrams teemat vürtsitab: kõik need arutelud ja filosoofia, reeglite eiramine inimelude hoidmise eesmärgil ja sõpruse nimel toimub keset plahvatusi, jooksmist ja hüppamist. Igatahes läheb lugu viletsamini ja meie kapten jääb oma laevast pärast tribunali ilma. Kuid siis kerkib areenile uus oht: terrorist John Harrison (Benedict Cumberbatch), kes mingitel põhjustel tervele laevastikule ühemehesõja kuulutab. Pahalane sooritab paar hästi organiseeritud rünnakut ja seejärel põgeneb Kronosele, klingonite rassi koduplaneedile. Et aga pinged klingonitega on niigi laes, otsustatakse kurjami maha löömiseks saata kohale ainult Enterprise, laetud eksperimentaalse relvastusega. Laev lendabki kohale, aga alles siis tõeline lugu tegelikult algab. Kes on kummaline Harrison? Millised näevad välja uue filmi klingonid? Kui seksikas on aluspesu väel Alice Eve? Soovitan huvilistel sammud kinosaali seada.

Kergelt homoerootiliste alatoonidega duo oma parimas vormis.

Jäin uue Treki filmiga igati rahule. Seda nii keskmisest teadlikuma sarja vaatajana kui ka leppimisega, et see siin on täiesti uus universum, uued olud ja kimbatused. Abrams ühes oma kirjutajate bandega põimib meisterlikult vana uuega, pakkudes midagi igat tüüpi vaatajale. Olles seda öelnud: kindlasti krigistavad mõned vanakooli Trekis kinni olijad selle filmi paari stseeni peale kuuldavalt hambaid. Jah, siin on loomingulist ümber käimist algmaterjaliga, aga kõik see on tehtud maitsekalt või vähemasti humoorikalt. Visuaal on kirgas, isegi 3D koorma all. Loomulikult on igas kaadris vägev lens flare, aga huvitaval kombel ei muutu see väsitavaks. Efektid on otse loomulikult fenomenaalset laadi, ehkki see on miski, mida tänapäeva kinokülastajad nagunii kas hinnata ei oska või siis eeldavadki, et see nii olema peaks. Muusika on samuti väga hea. Kuid ekstra kiidusõnu tuleb anda osatäitjatele. Kui esimeses filmis ma polnud veel päris kindel, kas Zachary Quinto päriselt Spocki kingadesse sobib, siis selles filmis sain valjult jaatava vastuse. Teised võivad väita, et pooleldi emotsioonideta tegelase mängimine ei eelda erilisi näitleja võimeid, aga Quinto toob esile kõik nüansid, millest siin hoolima peaks. Üldse on näitlejad seekord väga toredasti kokku sobitunud. Isegi Karl Urban jätab hea mulje. Kuid üle ega ümber ei saa Cumberbatchist. Tema sünge, üliinimlik kalkus selles rollis moodustab laitmatu kaalukausi ülejäänud meeskonna nõrkuste ja puuduste najal. Seda kõike toetab väga hästi kirjutatud dialoog. Isegi 3D ei kriipinud selle filmi puhul väga palju silma, isegi kui mõni odaots ekraanist otse vaataja sarvkesta kinni visatakse.

Kui üldse puudusi mainida, siis on nendeks kummalised augud loos endas. Miks peaks tähelaev ennast vee all peitma? Kuidas saab Scotty suvaliselt Jupiteri kanti lennata? Sõrmega jutustuses olevaid auke suuremaks tõmmates saab elamuse ehk allapoole tirida, aga miks peaks keegi tahtma seda teha? Kuid mis peamine - enamus ajast on filmi tempo nii laes, et nendele küsimustele vastuste otsijad lihtsalt jäävad loost maha. Ja kõrge tempo on selle filmi puhul päästvaks elemendiks. Soovitatud vaatamiseks kõigile, välja arvatud ehk patoloogilistele ulme või Star Treki vihkajatele.

esmaspäev, 6. mai 2013

Iron Man 3 (2013)

Iron Man 3 poster

Kolmas Iron Man oli esimene suurem koomiksifilm, mis 2013. aasta kalendrisse sobitatud sai. Ootused sellele teosele olid mõõdukalt suured. Kõik tundus paigas olevat: tegelaskujud sisse mängitud, lugu küpsemas olekus, lisaks paar head näitlejat juures ja Shane Black vägesid juhatamas. Miskipärast see kooslus siiski päris kokku sobivat ei tundu. Miks? Sellest nüüd pikemalt. Mina vaatasin filmi ära esimesel lihtsurelikele mõeldud 3D seansil ja suhteliselt sama sitt, mis enne. 3D, tähendab. Film on natuke etem, aga sellest allpool. Puhtalt traditsiooni huvides toppisin kaks päeva varem esimese filmi sinikiire masinasse ja vaatasin siin-seal pause tehes ära (näiteks rannamaja kompuutri kasutajaliidese uurimiseks). Päev enne seanssi oleks pidanud teise filmi ka üle vaatama, aga juba avang Moskva vaatega oli väsitav, seega sinnapaika too jäigi.

Terve filmi vältel maadleb Tony küsimusega, kas soomus on tema ise või ainult kest.

Vaataja leiab eest Anthony Starki (Robert Downey Junior), kes ei ole kunagi päriselt Tasujates juhtunust toibunud. Kõigele lisaks kannatab mees nüüd paanika- ehk siis ärevushoogude käes, seda eriti seoses New Yorkis toimunuga. Nõnda ta siis veedab oma aega uute soomusrüüde kallal nokitsemisega, hoolimata suuremat muust. Näib koguni, et mehe sõltuvus soomuse turvalisest loomusest matab enda alla kogu ülejäänu. Kuid siis astuvad areenile vana tuttav Killian Aldritch (Guy Pearce) ja müstiline terrorist Mandarin (Ben Kingsley) ja kallima Pepper Pottsi (Gwyneth Paltrow) elu seatakse ohtu ühes teiste lähedastega. Meie kangelane peab nüüd siis veel kord sügavalt enesesse vaatama ja päästma nii maailma kui iseenda. Filmis on üks huvitav vaiba jalge alt tõmbamise hetk, mis kõigile päriselt meeldida ei pruugi. Minu jaoks oli see rahuldav, ehkki koomiksisarja austajana tundsin endid kergelt narrituna. Ja see ei jäänud ainsaks korraks. Eraldi pööraksin tähelepanu filmi avangule, kus esiteks mängib taustal see lugu ja teiseks näeme me korraks Tony't pisut kergemas võtmes. Loomulikult on siin nähtul oma tähendus, aga korraks on kaadris ka kadunud Yinsen esimesest filmist. Edasi läheb kogu kraam natuke allamäge kuni siirupiselt mannetu, tigedaks ajava lõpuni.

Sarmikas Killian (Guy Pearce) tõuseb fööniksina tuhast.

Esimesed asjad enne. See siin on koomiksifilm. Vaatajaskond, kes koomikseid natukeneni lugenud on, saab siin korduvalt petta. Film alustab palju teemasid, mis on koomiksite maailmast tuttavad, aga siis lööb fännile uksega näkku ja ei arenda neid mitte kunagi lõpuni. Või veel hullem - arendab need mingi täiesti oma väärastunud lõpplahenduseni. Mis ei ole sugugi laiduväärt, aga miks siis üldse neid koomiksi lehekülgedelt tuttavate nimede ja sõnadega kirjeldada? Säherdune õrritamine on ärritavat laadi. Kui ma hakkaksin siinkohal neid õrrituskohti üles lugema, siis rikuks ma filmi vaatamise nii mõnegi jaoks sootuks ära. Teiseks: see siin on Tasujate-järgne maailm. Suur hulk reegleid peaks selle klausli alusel koos aknaraamidega välja visatud olema. Aga ei. Esiteks ei näe me mitte ühtegi teist meeskonna liiget. Kus on Kapten Ameerika, kui presidendi elu ohus on? Mis nad on kõik koos ülejäänud agentuuriga puhkusel või? Filmis isegi korra mainitakse seda, et kõik reeglid haamriga mehe tulekuga üle kirjutatud said. Aga kas selle järgi midagi tehakse ka? Ei. Ehkki, noh, need kohad tekitavad pettumust ainult nende vaatajate peas, kes teemast midagi jagavad. Keskmine hiliskevadine kinovaataja ei tea midagi ja ei oska sedasi ka midagi loota. Kulmu kortsu ajavaid kohti on veel. Reklaamklippidest tuttav soomusrüüde armee on ekraanil napilt kaks minutit ja vaataja ei saa mitte midagi aru. Nii palju ajalist investeeringut erinevatesse lahedatesse disainidesse ja mis on selle payoff? Null. Lisaks jäetakse arusaam sellest, et me ei näe neid soomuseid enam mitte kunagi ja et need on valdavalt papist tehtud. Pettumus pettumuse otsa. Kuid mitte kõik pole nii traagiline. Dialoog on üldiselt terav ja sujuv, seekord sobilikult. Tegelasi peaks vaataja nüüd juba teadma, seega nende arengut - v.a peategelase puhul - enam ei näe. Kas kurjami trikk filmi keskel vaatajale meeldib või ei, on igaühe enda otsustada. Madistamine on suuremalt jaolt tegus, aga pole mitte ühtegi meeldejäävat lahingut. Kusjuures isegi teise filmi rallisõidu ajal toimuv kakelung on paremini meeles. Seekord aga ei jää isegi viimane peksmine eriti meelde. Muusika ei vääri tähelepanu, see läheb sujuvalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Näitlemine on hea, ehkki see siin on rohkem ilusate, plastikust inimeste paraad. Kõige nukramaks teeb muidugi filmi lõpp. Ehkki me teame, et seda ei juhtu, on selle filmi lõpp siin suuresti tõlgendatav selleks, et raudmees kiivri jäädavalt nagisse riputab. Mine tea, mida see järgmistele Marveli filmidele tähendada võib.

Kokkuvõtvalt. Iron Man 3 (2013) on kirev, tempokas, suure rahaga tehtud poolkõva toode. Koomiksiga tuttavate vaatajate jaoks näidatakse porgandit, aga siis antakse selle asemel jalaga vastu vahtimist. Keskmine teine kretiinist vaataja saab siit napilt üle keskmise lammutamisfilmi nigela 3D töötlusega (post processing). Soovitatud, aga ärge endi ootusi liiga kõrgele ajage.