Alternating Wallpaper

kolmapäev, 24. aprill 2013

Oblivion (2013)

Koledamal kombel pikk paus on kirjutamisse sisse jäänud. Miks? Eks ikka võin töntsi sõrmega töökoormale osutada ja üleüldisele väsimusele. Peale selle on silmad rasvumisega peaaegu kinni pressitud, kogu elu on laiekraanis ja nii edasi. Uppujana tunnen, kuidas edukate ja ilusate inimeste maailm üha kaugemale, käeulatusest välja libiseb. Oli see üldse kunagi käeulatuses? On sellel nüüd enam sootuks tähtsust? Tegevused tulevad ja lähevad, kevad piilub liivana hammaste vahel aknast sisse ja väsimus teeb kord ja jälle oma töö. Soovimata omaenese mõtetega liiga palju kinnises ruumis kahekesi olla ostsin homme esilinastuva kolmanda Raudmehe pileti ära. Aga siis tuli meelde, et viimase Troni filmi tegijate uus soperdis Oblivion on ikka veel nägemata. Noh, võtsin siis sellele ka pileti ja eile õhtul vaatasin sellesinase klantsulme üle pekivoltide Solarises ära.

Miks näib meie peategelane seda naisterahvast tundvat...

Jack (Tom "the cruise missile" Cruise) ja suvaline blondiin Victoria (Andrea Riseborough) on inimkonna viimased maale jäetud tegelinskid, kelle ülesanne on jälgida ja parandada erinevaid droone ja muid masinaid. Nimelt on kusagil 2017. aastal või niimoodi inimkonda rünnatud kummaliste Mad Maxi tüüpi olevuste poolt. Kaabakad lasid kuu puruks ja selle peale keeras kogu planeedi teema pea peale. Nüüd siis passib nimetatud paarike maa peal, viimased kaks nädalat on veel jäänud. Siis on töö valmis, ookeanid veest/energiast tühjaks imetud ja läheb reis padavai Saturni kuu poole, kus tegelikult ülejäänud inimkond juba ees ootab. See on tegelikult kõik üks suur vale. Tegelikult on droonide parandajad kloonid, hoopis kuri masintulnukas koodnimega TET lasi kuu puruks ja kummaline Mad Maxi rass on hoopis viimased inimesed, kes oma planeeti tagasi igatsevad saada. Miks ma selle kõik niimoodi ära rikkusin lugeja jaoks? Sest lugu ise on labiilne nagu poole peaga vasikas. Siin on segatud halvasti tükke headest ulmefilmidest. Näiteks filmist Moon (2009), aga ka Kubricku 2001-st (1968). Rumal on see, kes neid rumalaid keerdkäike ette ei oska näha, sest tegelikult on nad sama äratuntavad kui kõik visuaalsed tilulilud, mis on siia tõstetud otse filmist Tron Legacy. Lõpuks muidugi pääseb hea võidule, kurjad tulnukad lastakse orbiidil pulbriks, kangelaskloon koinib kangelannat, kes on juhtumisi ka tema abikaasa, õelad droonid deaktiveeruvad automaatselt viimasel hetkel ja nii edasi.

Jamie Lannister! Teda küll poleks oodanud.

On siis siin midagi kiiduväärt ka näha? Jah, sarnaselt Tronile on kohati kiiskavalt steriilne visuaal ja tehnika disain lummavat laadi. Kõik on ilus ja puhas ja sile, valge ja värviline. Eraldi tähelepanu on pööratud erinevatele kasutajaliidestele ja arvutiekraanidele, mida siin on omajagu. Kõik on tõhus. Sellele lisaks jäi muusikaline taust meeldivalt kõrva pidama ja kunagi võiks seda ehk uuestigi kuulata. Kuid kõik ülejäänu teeb kurvaks. Näitlemisoskust selle seltskonna peale eriti ei jagu, kõige masendavam on Kurylenko esitus. Ma olen lihaletis salaamit näinud, kelle näitlemine selle preili ümber ringe teeb. Aga mis on peamine: film on igav, rumal, ettearvatav ja eksitav. See viimane just seepärast, et vaatajat hoitakse justkui pimeduses. Efekt on suuresti sama, mis põlevas majas endal kätt silme ees hoida ja küsida, et kus siin see tuli on. Nälginud ulmesõbrad saavad siit natuke silmarõõmu, aga seegi pisuke ununeb veel enne, kui kinosaali uks vaataja selja taga kinni jõuab langeda.