Alternating Wallpaper

pühapäev, 17. veebruar 2013

The Weather Man (2005)

Pikemat aega minu depressiivset ajaveebi lugejad teavad, et minu maitse filmide osas on kohutav. Sageli vaatan ja arvustan filme, mis ehtsate kriitikute jaoks vaevu kino mõõtu välja annavad. Osaliselt on see sedasi seepärast, et ma otsin filmidest neid üksikuid ja harvu ivasid - hetki, mis minu enda loomusega sobituvad, mis puudutavad hinge või kriibivad südametunnistust. The Weather Man on üks selliseid filme. Selles pole suuremat draamat ega tõdemusi, pigem tillukesed hetked nurjunud elust ja oludest. Kuid siingi on üks neid harvu hetki, mis homse jaoks lootust annab. Küllap jõuan selle hetke kirjeldamiseni hiljem. Väga pikka aega oli minu kogus olemas ka selle filmi DVD eriväljaanne, mille ma kunagi filmiblogijate kokkutulekul ära kinkisin. Loodan, et uus omanik selle vähemalt ühe korra läbi vaatas enne panni alla lükkamist.

Selge siht silme ees? David Spritzi rollis Nicolas Cage.

Loo keskmes leiab vaataja nukravõitu kohaliku väärtusega telemehe - ilmaennustaja David Spritzi (Nicolas Cage). Miks nukra? Sest tema äraspidine kuulsus näib pigem probleeme tekitavat. Kuid pisikuulsuse kõrvalt on mehel sootuks muud probleemid. Pereelu ei taha sobida, laps on kaak ja naine näägutab. Mehel mõtted muidugi mujal ja muud säherdust. Eks see olegi filmi keskne küsimus: kas edu karjääris välistab edu pereelus? Aga sellest hiljem. Erinevate keerdkäikudega leiab lugu vaataja ja peategelase uutelt horisontidelt, uutelt väljavaadetelt elule. Mis on tore, aga lihtne ja pisut õhuke. Selle kõige vahele jääb ridamisi juhtumeid ja hetki: kõik need, mis vormivad peategelase kõhklevat olemust.

Mis stseen see siis oli, mis minule Sünoptikust meelde on jäänud. See on lapsikult kerglane elufilosoofia, mille peategelane viimaks enese jaoks sõnadesse seab. Mees kõnnib mööda tänavat ja sisemine dialoog seletab, kuidas üles kasvades omistas meie kangelane endale erinevaid kvaliteete. Tarkus, tublidus, viisakus, ambitsioonikus. Ja nii edasi. Kuid nagu aeg mööda jooksis, pidi mees tunnistama, et mitte kõik nendest omadustest ei olnud tema omad. Ning nõnda koorib peategelane neid tunnistatud omadusi enese küljest vähemaks. Kuni alles jääb ainult tema ise. See ongi selle filmi õnnestunuim tõekspidamine. Miks see pabul just nüüd minuga resoneerub? Sest loetud päevad tagasi seati minu pädevus põhimõttelise kahtluse alla ning olukorda analüüsides ei ole ma positiivsete, meeldivate järeldusteni jõudnud. Ja erinevalt kirikuisadest ei ole ma juba pikki aastaid vabamüürlaste ridadesse kuulunud. Lihtne ja ilus film, mille taga on kummalisel kombel Gore Verbinsky, sama tolmuahv, kelle ülejäänud filmid kõik mädasohu kõlbavad uppuma. See siin on siis tema jaoks imelik film. Film on imelik ka Cage'i jaoks. Sest kunagi oli aeg, kui mees osales taolistes teostes. Lisaks nimetatule veel 2002. aasta Adaptation (üks minu läbi aegade filmitegemiste filmide lemmikuid, mille kohta ma kunagi oma ajaveebis midagi ei kirjuta; ehkki sealtki on pärit üks minu jaoks kuldaväärt stseen), Family Man (2000), isegi Matchstick Men (2005). Ja veel mõned, mida lugejad ise teavad. Lisaks temale astub Ilmamehes üles ka hollivuudi raskekahurväelane Michael Caine, kelle osatäitmine alati meeldiv on. See ei ole teos, mille vaatamist ma kellelegi soovitama hakkaks, aga minu jaoks jääb The Weather Man alati ühe määrava tähtsusega emotsioone esile kutsuvaks kogemuseks.

0 viimaseid kommentaare: