Alternating Wallpaper

teisipäev, 26. veebruar 2013

Amadeus (1984)

18. veebruaril tähistas oma 81. sünnipäeva vana hea Milos Forman. Ehkki vanus on tema tootlikkusele piiri pannud, jäävad filmide ajalukku mõned selle mehe meistriklassi teosed, mille olulisusele ja tuntusele võrdseid vähe leida on. Minu kollektsioonis on aukohal tema One Flew Over the Cuckoo's Nest (1975) ja sellest natuke tagapool peidab ennast vana hea Amadeus (1984). Ehkki viimanegi nimetatu ei tohiks filmigurmaanidele tundmata olla, otsustasin seekord kirjutada just nimelt sellest. Käopesafilmi teavad ja hindavad kõik, kel silmad peas on - nagunii. Nagu hea liivapaber ikka, nii hõõruvad mõlemad filmid oma olemuselt endid minu tänapäevase enese hindamisega ja seega oli Amadeuse uuesti vaatamine kahetiselt hingestatud. Film põhineb Peter Shafferi samanimelisel näidendil, mida minu silmad näinud ei ole.

Kelleks see poisike ennast õige peab? See üleolev naeratus kaob Salieri näolt kiirelt.

Antonio Salieri (Frederick Murray Abraham) annab lihtsale preestrile elupäevade sügisel oma pihtimuse sellest, kuidas ta tappis ajaloo tuntuima muusikageeniuse, Wolfgang Amadeus Mozarti ja kuidas südametunnistuse piinad teda senini lahti pole lasknud. Lugu viib vaataja tagasi 18. sajandi Viini, Euroopa muusikamaastiku tulipunkti. Selleks hetkeks ei ole Salieri kordagi Mozarti ennast näinud, kuid teab tema geeniusest. Mäherdune on tema pettumus, kui Wolfgang (Tom Hulce) osutub kõrgete väärtuste ootuste asemel lapsemeelseks, aga kirglikuks keigariks - kellele autoriteet ja õukonnarituaalid vähe korda lähevad. Salieri ei suuda uskuda, et kellelegi nii nurjatule säherdune talent kõigevägevama poolt antud on. Ning siit algabki kahe mehe lugu, kus on nii võistlusmomente, reetmist, armastust, hoolivust, lugematul hulgal suurepärast muusikat ja õukonnaintriige. Ning lõpuks loomulikult Mozart sureb. Film näitab, kuidas Salieri laseb endast kordades andekama helilooja ja muusiku läbi kavala manipulatsiooni nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt surnuks töötada.

Päris elus loomulikult midagi taolist ei juhtunud. Nii palju, kui on alust ajalugu uskuda, võisid mehed ka parimad sõbrad ja aupaklikud kolleegid olla. Kuid see polegi tähtis. Tähtis on see, et filmina on Amadeus kordumatult kaasahaarav elamus. Minust targemad filmihuvilised on nentinud, et see teos loob puhtalt sissejuhatusega rohkem atmosfääri ja meeleolu kui enamus teisi filme kogu pikkuses. Ning see on tõene. Meeltesegaduses Salieri enesetapukatse ja hullumine püstitavad unustamatu aluse filmile, millest leiab kõike. Siin on komöödia, tragöödia, perfektne draama selle sõna kõige täpsemas tähenduses, õudusfilm, põnevik ja seda kõike saadab kordumatu, jumalik muusika ühelt inimajaloo parimalt heliloojalt.

Soovitatud kõigile, kes seda teost veel kunagi varem pole ära näinud.

0 viimaseid kommentaare: