Alternating Wallpaper

teisipäev, 26. veebruar 2013

Amadeus (1984)

18. veebruaril tähistas oma 81. sünnipäeva vana hea Milos Forman. Ehkki vanus on tema tootlikkusele piiri pannud, jäävad filmide ajalukku mõned selle mehe meistriklassi teosed, mille olulisusele ja tuntusele võrdseid vähe leida on. Minu kollektsioonis on aukohal tema One Flew Over the Cuckoo's Nest (1975) ja sellest natuke tagapool peidab ennast vana hea Amadeus (1984). Ehkki viimanegi nimetatu ei tohiks filmigurmaanidele tundmata olla, otsustasin seekord kirjutada just nimelt sellest. Käopesafilmi teavad ja hindavad kõik, kel silmad peas on - nagunii. Nagu hea liivapaber ikka, nii hõõruvad mõlemad filmid oma olemuselt endid minu tänapäevase enese hindamisega ja seega oli Amadeuse uuesti vaatamine kahetiselt hingestatud. Film põhineb Peter Shafferi samanimelisel näidendil, mida minu silmad näinud ei ole.

Kelleks see poisike ennast õige peab? See üleolev naeratus kaob Salieri näolt kiirelt.

Antonio Salieri (Frederick Murray Abraham) annab lihtsale preestrile elupäevade sügisel oma pihtimuse sellest, kuidas ta tappis ajaloo tuntuima muusikageeniuse, Wolfgang Amadeus Mozarti ja kuidas südametunnistuse piinad teda senini lahti pole lasknud. Lugu viib vaataja tagasi 18. sajandi Viini, Euroopa muusikamaastiku tulipunkti. Selleks hetkeks ei ole Salieri kordagi Mozarti ennast näinud, kuid teab tema geeniusest. Mäherdune on tema pettumus, kui Wolfgang (Tom Hulce) osutub kõrgete väärtuste ootuste asemel lapsemeelseks, aga kirglikuks keigariks - kellele autoriteet ja õukonnarituaalid vähe korda lähevad. Salieri ei suuda uskuda, et kellelegi nii nurjatule säherdune talent kõigevägevama poolt antud on. Ning siit algabki kahe mehe lugu, kus on nii võistlusmomente, reetmist, armastust, hoolivust, lugematul hulgal suurepärast muusikat ja õukonnaintriige. Ning lõpuks loomulikult Mozart sureb. Film näitab, kuidas Salieri laseb endast kordades andekama helilooja ja muusiku läbi kavala manipulatsiooni nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt surnuks töötada.

Päris elus loomulikult midagi taolist ei juhtunud. Nii palju, kui on alust ajalugu uskuda, võisid mehed ka parimad sõbrad ja aupaklikud kolleegid olla. Kuid see polegi tähtis. Tähtis on see, et filmina on Amadeus kordumatult kaasahaarav elamus. Minust targemad filmihuvilised on nentinud, et see teos loob puhtalt sissejuhatusega rohkem atmosfääri ja meeleolu kui enamus teisi filme kogu pikkuses. Ning see on tõene. Meeltesegaduses Salieri enesetapukatse ja hullumine püstitavad unustamatu aluse filmile, millest leiab kõike. Siin on komöödia, tragöödia, perfektne draama selle sõna kõige täpsemas tähenduses, õudusfilm, põnevik ja seda kõike saadab kordumatu, jumalik muusika ühelt inimajaloo parimalt heliloojalt.

Soovitatud kõigile, kes seda teost veel kunagi varem pole ära näinud.

pühapäev, 17. veebruar 2013

The Weather Man (2005)

Pikemat aega minu depressiivset ajaveebi lugejad teavad, et minu maitse filmide osas on kohutav. Sageli vaatan ja arvustan filme, mis ehtsate kriitikute jaoks vaevu kino mõõtu välja annavad. Osaliselt on see sedasi seepärast, et ma otsin filmidest neid üksikuid ja harvu ivasid - hetki, mis minu enda loomusega sobituvad, mis puudutavad hinge või kriibivad südametunnistust. The Weather Man on üks selliseid filme. Selles pole suuremat draamat ega tõdemusi, pigem tillukesed hetked nurjunud elust ja oludest. Kuid siingi on üks neid harvu hetki, mis homse jaoks lootust annab. Küllap jõuan selle hetke kirjeldamiseni hiljem. Väga pikka aega oli minu kogus olemas ka selle filmi DVD eriväljaanne, mille ma kunagi filmiblogijate kokkutulekul ära kinkisin. Loodan, et uus omanik selle vähemalt ühe korra läbi vaatas enne panni alla lükkamist.

Selge siht silme ees? David Spritzi rollis Nicolas Cage.

Loo keskmes leiab vaataja nukravõitu kohaliku väärtusega telemehe - ilmaennustaja David Spritzi (Nicolas Cage). Miks nukra? Sest tema äraspidine kuulsus näib pigem probleeme tekitavat. Kuid pisikuulsuse kõrvalt on mehel sootuks muud probleemid. Pereelu ei taha sobida, laps on kaak ja naine näägutab. Mehel mõtted muidugi mujal ja muud säherdust. Eks see olegi filmi keskne küsimus: kas edu karjääris välistab edu pereelus? Aga sellest hiljem. Erinevate keerdkäikudega leiab lugu vaataja ja peategelase uutelt horisontidelt, uutelt väljavaadetelt elule. Mis on tore, aga lihtne ja pisut õhuke. Selle kõige vahele jääb ridamisi juhtumeid ja hetki: kõik need, mis vormivad peategelase kõhklevat olemust.

Mis stseen see siis oli, mis minule Sünoptikust meelde on jäänud. See on lapsikult kerglane elufilosoofia, mille peategelane viimaks enese jaoks sõnadesse seab. Mees kõnnib mööda tänavat ja sisemine dialoog seletab, kuidas üles kasvades omistas meie kangelane endale erinevaid kvaliteete. Tarkus, tublidus, viisakus, ambitsioonikus. Ja nii edasi. Kuid nagu aeg mööda jooksis, pidi mees tunnistama, et mitte kõik nendest omadustest ei olnud tema omad. Ning nõnda koorib peategelane neid tunnistatud omadusi enese küljest vähemaks. Kuni alles jääb ainult tema ise. See ongi selle filmi õnnestunuim tõekspidamine. Miks see pabul just nüüd minuga resoneerub? Sest loetud päevad tagasi seati minu pädevus põhimõttelise kahtluse alla ning olukorda analüüsides ei ole ma positiivsete, meeldivate järeldusteni jõudnud. Ja erinevalt kirikuisadest ei ole ma juba pikki aastaid vabamüürlaste ridadesse kuulunud. Lihtne ja ilus film, mille taga on kummalisel kombel Gore Verbinsky, sama tolmuahv, kelle ülejäänud filmid kõik mädasohu kõlbavad uppuma. See siin on siis tema jaoks imelik film. Film on imelik ka Cage'i jaoks. Sest kunagi oli aeg, kui mees osales taolistes teostes. Lisaks nimetatule veel 2002. aasta Adaptation (üks minu läbi aegade filmitegemiste filmide lemmikuid, mille kohta ma kunagi oma ajaveebis midagi ei kirjuta; ehkki sealtki on pärit üks minu jaoks kuldaväärt stseen), Family Man (2000), isegi Matchstick Men (2005). Ja veel mõned, mida lugejad ise teavad. Lisaks temale astub Ilmamehes üles ka hollivuudi raskekahurväelane Michael Caine, kelle osatäitmine alati meeldiv on. See ei ole teos, mille vaatamist ma kellelegi soovitama hakkaks, aga minu jaoks jääb The Weather Man alati ühe määrava tähtsusega emotsioone esile kutsuvaks kogemuseks.

pühapäev, 10. veebruar 2013

The Master (2012)

Läbi ajaloo on olnud lavastajaid, kelle töös pole vigu ega möödalaskmisi. Kubrick oli üks selline, aga minu salajaseks lemmikuks tema hingestatud draamade eest jääb alati Paul Thomas Anderson. Teeb filme vähem, aga kui siiski midagi ilmutab, on patt neid vaatamata jätta. Olen Magnoliat (1999) oma arvustustes kord ja jälle esile toonud ja loen seda jätkuvalt üheks möödunud sajandi õnnestunumaiks filmiks (mida keegi ei vaevunud kunagi vaatama). Selles oli midagi, mis andis lootust ja mis tekitas eheda soovi saada paremaks inimeseks... kuniks keegi jälle kusagil jõustruktuurides sulle näkku sülitas ja sinu väärtus maailma silmis taas kord kümme pügalat madalamaks löödi. Ootasin Meistri (2012) saabumist õhinaga. Teadsin juba ette, et seda filmi peab suurel ekraanil näha saama - sõltumata meie kinopubliku loomalikest tendentsidest. Aplalt tarbisin igat uudisnuppu, iga auhinda ja iga kaadrit filmi ennast oodates. Kui saabus aeg filmi kinno tulekuks, tuli ilmsiks kurb tõde. Mitte ükski kodumaistest levitajatest ei suvatsenud seda näitamiseks kallile kaunilt kivise südameni korrumpeerunud kodumaale vaatamiseks tuua. Tegin järelepärimisi ja öeldi, et keegi ei näe sellele teosele mitte mingit kassaedu. Olin nördinud. Nüüd viimaks õnnestus teos siiski väiksemal ekraanil ära näha ja edasine on jutt sellest, mis tundeid see tekitas.

Seadusega pahuksis. Õpilane (Joaquin Phoenix) ja Meister (Philip Seymour Hoffman).

Vaataja näeb vaimselt katkist Freddie Quelli (Joaquin Phoenix), kes teenib riiki sõjalaeval. Ent sõda saab otsa ja kõik madrusepoisid naasevad kodumaale. Sõjakoledustest räsituna ei ole väärilise ameti leidmine lihtne. Lihtne pole leida ka kedagi, kes oma elu endise sõduriga jagaks. Juhutööd siin ja seal, aga saatan hinges jõuab peategelasele ikka ja jälle, varem või hiljem järele. Freddie paheks on tõsine alkoholism, armees oldud ajal sai joodud kõike, mis põles. Ja mehel on seega vaat et alkeemiku oskus segada endale kokku koostisosi, mille lõpptulemus eriti hästi purju teeb. Noid jooke aga tuleb osata juua ja nõnda süüdistatakse meest varsti ühe vanuri mürgitamises. Joobes ja kurnatuna eksleb mees ja leiab endid lõpuks karismaatilise Meistri, Dodd Lancasteri (Philip Seymour Hoffman) laevalt. Miski Freddie ärajoonud olemuses äratab Meistris huvi ja nõnda võtab ta mehe oma hoole alla. Järgneb ajupesu ja aega mööda saavad meestest sõbrad. Või kas ikka sõbrad? Kas Meister on tabamatu geenius või lihtsalt nurjatu pettur? Kas tema ise usub enda meetoditesse ja lahendustesse?

Meister ei pakkunud päris seda laadi katarsist, mida ma kogen Magnolia vaatamise juures. See on aeglane ja mõnes mõttes paindumatu karakterdraama, mis avab kahe mehe ja ühe naise olemust (seda viimast küll õige vähe) ning nende tegelaste vahelisi suhteid. Kriitikute kesklaine on halisenud, et filmis pole tegelikult lugu ja neil on õigus, see siin on lihtsalt jada hetki inimeste kohtumiste ja lahus olekute vahel. Seejuures ei ole need inimesed isegi mitte meeldivad. Pigem on nemadki katkised, murtud hingede ja luhtunud unistuste lõppsaadused. Oma olemuselt on film loomulikult saientoloogide üks võimalik tõlgendus ja selge teadmisega sellest, kui palju hollivuudi koerakoonlastest sellesse sekti kuuluvad, on imelik seda näha nii kõrge lennuga filmimaastikul lendamas. Kindlasti töötavad sarnasused Hubbardiga ja kirikuga selle filmi vastu auhindade jagamisel ja ei ole kaugeltki võimatu, et säherdune kriitika märgib Andersoni filmitee allakäigu algust. Sest keegi ei pruugi tema teostesse enam eriti kippuda pärast siinse ilmumist. Möönma peab siiski ka seda, et tegelikult on sarnasuste hulk kammitsetud, siin pole eriti palju pedofiiliat ega pederastiat, millega saientoloogide tegelik messias oma vabast ajast ja jüngrite raha eest meelt lahutas.

Kõrbes meelt lahutamas.

Film on niisiis tugevalt üle keskmise, aga mitte meistriklassi kippuv teos. Jätan tegelaste suhete lahkamise sotsioloogiatudengite esseedeks, ehkki kõikvõimalikud paralleelid on kerged ilmnema. Ma ei söanda seda tükki siin kellelegi soovitada, sest lõppude lõpuks ei saa mitte keegi sellest mitte midagi targemaks ega õnnelikumaks. Rahulik, ülikena kaameraga üles võetud filmike. Ehkki Phoenix selle loo nii-mõelda peategelane on, siis draamalihas on Hoffmani poolel. Esimene küll näitleb nii, et higi voolab, aga selle lõpptulemus on paljuski tühikargamine. Ärge vaadake seda filmi, see on teie jaoks lihtsalt aja raiskamine.