Alternating Wallpaper

teisipäev, 1. jaanuar 2013

Les Misérables (2012)

IMDb andmetel peaks Hüljatute kinoversioon kodumaistel hõbedastel ekraanidel värelema alles 18. jaanuarist. Kuidas siis on võimalik see, et mina lihtsurelikuna koos nii mõnegi teise kinokülastajaga seda vaatemängu juba 30. detsembri pärastlõunal vaadata sain? Kusagil on mingi infosulg interveebides õiged kuupäevad sassi keeranud või siis on keegi rämedalt lubatud reegleid eiranud. Nii või teisiti sai tükk kogu hiilguses ära vaadatud ja nüüd õige napilt sellest, mis tunne päev hiljem on. Ja head uut aastat kõigile unetutele.

Sarnaselt hiljuti arvustatud Pilveatlasega ei näe ma mingit tarvidust loo sisu ümber jutustama hakata. Kes tahab, see loeb Hugo romaani viies köites. Kel nii palju kannatlikkust ei ole, see on ehk näinud ja kuulnud Schönbergi muusikali ühel või teisel kujul (erinevate esitajate suust). Ja kes tõesti mitte midagi ei tea, siis see on lugu lunastusest ja armastusest, andeks palumisest ja andeks saamisest, enese parendamisest ja revolutsioonist, hoolimisest ja õigel ajal lahti laskmisest. Kes kinosaali kibeleb külastada, siis teadke, et film on muusikal, kus niisama vestlemist ülivähe näeb. Ja see kestab kokku ligemale kaks ja kolmveerand tundi.

But my friend you left so early, surely something slipped your mind...

Missugune meeliülendav tunne oli suurel ekraanil näha lemmiknäitlejaid, kes on ka suhteliselt hästi laulma õppinud, eatult head muusikat ja näitlemislihaseid, mis ka täiskasvanud mehed nutma panevad. Seda viimast muidugi võtke täpselt selle kvaliteediga, mida te ise kinost saada tahate või kui palju endid hingeliselt ekraanil toimuvasse asetate. Jah, võib-olla natuke liiga palju oli ülilähevõtteid laulvatest nägudest. Ning teine kord kaamera kõikus imelikult väga pikkade kaadrite ajal. Crowe' lauluhääl oli kohati kõige rohkem mööda, seevastu kõik teised laulsid nagu ööbikud. Ning jah, kohati kriipis inetu arvutigraafika taasloodud linnamaastike puhul silma, sest nii kergesti oli tunda, et näitlejad ühte värvi plagu ees (loe: greenscreen) oma häälepaelasid pingutavad. Raamatuga lähemad tuttavad kirtsutavad ehk sellegi peale nina, kuidas sotsiaalseid teemasid vaiksemaks on kruvitud ja kui mannavahuline noorte armulugu kipub olema. Kuid kes hoolivad ja oskavad kuulata, need leiavad suurepärase kostüümidraama seest oma lemmikmuusika geniaalses pakendis.

Kinosaalis, millest inimestega oli täidetud napilt kolmandik, oli seekord võikalt palju häirivaid tegureid. Lapsed jooksid igavusest mööda kinosaali (kes iganes arvas, et see on sobilik lastefilm, palun ärge enam kunagi kinos käige). Rida eespool oli paarike, mille meespool suurest igavusest telefoniga mängis ja häälekalt röhitses. Minust vasakul käel istuv paarike magas kaks kolmandikku filmist sootuks maha. Kõik see lörtsis minu kinoelamust sedavõrd, et ma ei taha enam mitte kunagi suurde kinno minna seda sorti teost vaatama. Suured kinosaalid on Michael Bay ja Adam Sandleri väljaheidete jaoks parajad, sest nendele oskavad need silmitud neandertaalid ilmselgelt kaasa elada. Jälestusväärne.

0 viimaseid kommentaare: