Alternating Wallpaper

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Jack Reacher (2012)

Kas lugeja teab, kes on Jack Reacher? Kes pidevalt mööda lennujaamades asuvaid rämpskirjanduse poode on käinud, sellele on ehk seesinane raamatukangelane silma jäänud. Kui raamatud lugemata, siis võin need kokku võtta ühe ingliskeelse terminiga: pulp. Ostad, loed kiiresti läbi ja unustad. Neis pole midagi silmipimestavalt uudset, põnevat ega meeldejäävat. Tegelaskujud võivad ehk oma tooruses toredatena näida, aga sisemiselt on nad veel kahemõõtmelisemad kui paber, millele see sodi trükitud on. Ja nüüd korraga leidis keegi, et kuna Bourne ja Bond on hirmsad kassahitid, siis tuleb veel keegi mölluvend filmilinale tõmmata. Algmaterjali valik ei ole iseenesest laiduväärt, aga selle teostus on kõike muud. Miks ja kuidas, sellest nüüd mõne sõnaga lähemalt.

Punnita palju tahad, ikka oled ainult 170 sentimeetrit lühike.

Mees sõidab parkimismajja, võtab snaiperpüssi ja tapab viis inimest. Mõni aeg hiljem võtavad sinikuued mehe kinni ja ülekuulamisel ütleb tapja ainult üht: tooge Jack Reacher. Mõttetu mees Reacher ujub kusagilt kivi alt kohale, hakkab kuritegu uurima, avastab imelikke möödalaskmisi ja jõuab viimaks korralike ärimeestena esinevate vene gängsteriteni. Loomulikult tapetakse kõik pahad ära ja kangelane ratsutab päikeseloojangusse. Fin.

Jack Reacher on keskpärasuse manifestatsioon. Juba ammu pole midagi nii ennast ületavalt keskpärast kogeda ega tarbida saanud. Kuid enne filmi stereotüüpiliste möödalaskmiste juurde laskumist tuleb rääkida osatäitjatest. Täpsemalt: Tom Cruise'st. Raamatutes oli peategelane ligemale kaks meetrit pikk, blond, erakordselt tugev ja treenitud erusõjaväelane, kelle kodutu mentaliteet ja ränduri hing moodustasid kirgastava paari toorutseva vägivallaga. Raamatutest tuntud Jack ei rääkinud peaaegu üldse. Temas oli salapära, mis tekitas poole raamatute särast - ja sellest särast on ekraanile jõudnud mitte midagi. Tom on kuradi lühike pägalik, ta ei ole blond, ta ei ole erakordselt treenitud (ehkki heas vormis). Filmis lobiseb peategelane pidevalt, praktilist vahet pidamata. Temas ei ole mitte mingit salapära, mitte mingit müstikat. Kuid isegi see ei ole suurim probleem. Kõige kurvemaks teeb esituse fakt, et Tom isegi ei püüa näidelda. Põrunud saientoloog langeb enesele väga tuttavasse stamp-rolli, midagi Ethan Hunti ja tolle surnud hobusele sarnaneva naisnäitlejaga (Cameron Diaz) koos tehtud filmi eriagendi vahepealsesse. See näitlemine nõuab null pingutust. Haavale riputab soola peale seegi, et tegelikult ju Tom on suuteline väga põnevaid rolle etendama. Mõelge tagasi filmile Collateral (2004), või isegi minu igipõlisele lemmikule Magnolia (1999). Nondes filmides on Tom suurepärane karakternäitleja, siin aga jõllitab mees tuima pilguga kaamerasse, ajab suust suvalist sodi välja ja see kõik jookseb lati alt nii kaugelt alt läbi, et piinlik hakkab. Kui sellest halastamatust möödalaskmisest viimaks edasi saada, siis vaatab meile vastu Werner Herzog, kes siin mängib mõttetut kurjamit. Mainisin hiljuti Skyfalli arvustuses, et peamisel kurjamil oli kolm lühikest, aga head monoloogi ja siis oli teema läbi. Siin on Werneril kolm lauset ja siis on kõik. Taevas küll, miks? Tegelikult ma vist isegi aiman, mis siin toimub. Reacherit annaks filmida veel vähemalt viis-kuus filmi, see siin on lihtsalt esimene. Nagu ikka, siis määrajaks saab vaatajate kukrust pudenev krõbisev ja praeguste kassatulemuste alusel võiks öelda, et see siin jääb esialgu viimaseks filmiks. Ja veel kord: mitte millelgi pole justkui midagi viga, kõik on justkui omal kohal ja paigas, aga terve filmi vältel oli tunne, et seda kõike on juba nähtud, paremini ja paremate näitlejatega. Madistavad ja müravad ja tulistavad teineteist, aga miski sellest ei tundu värske ega köitvana. Keskpärane schlock, mida pooleteise kuu pärast videolaenutusest leida. Olgu, tegelikult videolaenutusi pole enam olemas, ehk siis video on demand teenustest võib sedasinast teost üsna peatselt rentida.

0 viimaseid kommentaare: