Alternating Wallpaper

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Django Unchained (2012)

Filmimaailma vaieldamatuks rokkstaariks on Quentin Tarantino. Mees tuleb, teeb filme omaenese reeglite ja käe järgi, vilistab kriitikutele (kes sellele vaatamata kõiki tema filme palavalt armastavad), eitab kolmandat dimensiooni ja isegi digitaalset filmimist. Müts maha sellise mehe ees, isegi kui kõik tema looming mulle väga korda ei ole läinud. Väga paljud eitavad tema geniaalsust, tuues ennekõike esile vägivalda ja selle erakordselt värvikat esitust paljudes tema filmides. Kuid seegi ei saa lugejat eksitada: mees on kaasaegse kino üks paremaid režissööre. Ilmselgelt ei tee see tegelane filme raha pärast - pigem laseb ta mingil ideel oma peas nii kaua küpseda, kuni seda sobib vastavasse vormi valada. Django Unchained ei ole selles suhtes mingi erand.

Filmi tegelik staar.

Kust alustada? Filmi tegevus leiab aset aastal 1858, napilt enne kodusõja algust kolooniates. Mida lõunaosariikide poole, seda levinum on orjapidamine ja ori on isegi koduloomast odavam tööjõud. Otse loomulikult koorivad suurima kasumi orjanduse pealt suured istanduste valitsejad. Ärakaranud orjadele vaadatakse viltu. Üks neist ärakaranud orjadest ongi Django (Jamie Foxx). Tema üritas kord koos oma armastatud Brunhildega (Kerry Washington), aga kaugele nad ei jõudnud. Omanik laskis mõlemale põse peale r-tähe põletada (runaway) ja siis nad eraldi maha müüa. Nüüd aga astub lavale King Schultz (Cristoph Waltz), endine hambaarst ja nüüdne pearahakütt, kes Django vabastada võtab - omakasu eesmärgil. Nimelt jälitab hambatohter kolme tagaotsitavat, kelle nägusid Django näinud on. Mehed lepivad kokku, et kui tagaotsitavad tabatud, aitab pearahakütt Djangol tolle naise üles otsimisega abiks olla. Jätkub märul lõputiitriteni.

Neeger neegri vastu. Tuckeril materjali veel kümneks aastaks.

Suur hulk filmikriitikuid on kurtnud, et nemad ootasid sellelt lavastajalt ikka selle aja peale midagi tõsisemat ja mitte enam pead-plahvatavad-soustiks õndsat vägivallaorgiat. Ving-ving, hala-hala. Ma kirjutasin juba enne, et mees teeb, mida tahab - millal tahab. Kui kellelgi sellega probleem on, siis mingu tehku paremini (mida nagunii keegi ei suuda). Mina oskan arvustamisele tulla ainult selle jutuga, mis mulle filmist üldisena jäi. Ehkki eestlane on samamoodi iidne orjarahvas, ei oska mustanahaliste hirmviletsa olustikuga selles teoses kuidagi samastuda. Ning küllap ei oska seda tegelikult keegi. Isegi pseudopasavaresed mustad rassistid ameerikates ei oska seda teemat enam õigesti hinnata. Kuid rääkigem siis filmist. Django Unchained meeldis mulle kuni teatud hetkeni. Seda mitte temaatika pärast, ei. Film on kenasti raamitud ja meisterlikult linti võetud. Tarantino oskab suurepäraselt tempot hoida, võiks isegi öelda, et iga filmi stseen on eraldi võetuna perfektne, väike universum lugu. Kiidusõnu pälvib ka dialoog, mis on harjumuspäraselt vaimukas ja teeb oma tööd vahendeid raiskamata. Jah, ohtralt verd lendab tulevahetuste käigus ja mõned stseenid on keskmise kino jaoks vägagi brutaalsed. Aga nagu lavastaja ise ütleks: see on film, kurat võtaks. Mulle ei meeldinud filmi topeltlõpp - juba niigi pika linateose juures on kahekordne kulminatsioon kuidagi laiduväärt. Ja mida rohkem aega tiksub mööda filmi vaatamisest, seda vähem hoolin ma selle vaat et klišeelikust kokkuvõttest. Pärisin tuttavatelt ja kolleegidelt, et mis tundmus jäi ja valdav enamus nautisid filmi vaatamist. Kuid mina tunnen, et kättemaksufantaasiatest on tasahilju villand saanud. Hea meelega oleks soovinud, et film lõppenuks enne epiloogi ehk siis viimase otsa algust. Kõik muu oli paigas: siin ja seal viited eelnenud filmidele, ladus stseeniseadmine ja oskuslikult valitud muusika. Aga midagi jäi kripeldama ja olen tulemuseta püüdnud seda sõnadesse seada. Ehk oli selleks peategelane, kelle jaoks teatri mängimine ühtäkki tegelikkuseks sai? Ehk hoopis klants ja toorutsev lõpplahendus? Põhimõttelagedus teatud osatäitjate poolt, kus teised seda üdini evisid? Mine võta kinni. Film rändab kindlasti ajalooraamatutesse kui vastuoluline ja imelikult ajastatud paradoks. Neegrid peksavad rusikaga vastu rinda või siis hoiavad kahe käega peast kinni, veel nii mõnedki aastad. Ei teagi, kas seda soovitada vaatamiseks. Nagunii on kõik lugejad, tuttavad ja nende koerad seda filmi näinud.

0 viimaseid kommentaare: