Alternating Wallpaper

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

A Fantastic Fear of Everything (2012)

Sõber netifoorumist kilkas, et oi, nii tore väike briti filmike kolmapäevaõhtuseks vaatamiseks Simon Peggiga. Kirjutasin talle vastu, et suur osa neid filme on pigem saareriigi stõuneritele paras materjal, mis polnud ehk kõige täpsem argument. Shaun of the Dead (2004) oli hea ja Hot Fuzz (2007) oli naljakas, aga Paul oli mõõdutundetult kretinistlik ja minus ei olnud vaimujõudu, et sellest suuremat hoolida. Olgem ausad, lihtsalt saja teise filmi tsiteerimine tsiteerimise huvides ei ole mingit moodi naljakas. Ja sedasi ma kortsutasin pigem selle, siin arvustatud filmi soovituse peale kulmu. Nii kaua, kuni otsaesine krampi läks ja kolmiknärv terve näo krimpsu kiskus. Sest vaatamine ei olnud kuigi otstarbekalt kulutatud aeg. Sellest nüüd pikemalt.

Simon, miks sa tegelikult selles filmis oled? Raha pärast?

Kergelt läbi põlenud lastekirjanik Jack (Simon Pegg) teeb uurimustööd uue raamatu kirjutamiseks. Teemaks on valitud 19. sajandi Suurbritannia sarimõrvarid, sest vaimukate nimedega aialoomadest kirjutamisest on kopp ette saanud. Kahjuks aga on kirjanikuhärra väga tundlikku laadi ja seega hakkab temas kiiresti võimust võtma erinevate foobiate ristmõju. Iga uue ja võika tapja ajaloo kohta lugedes kasvavad varjud pikemaks, erinevad hääled öös ei lase magada, igas möödujas on peidus psühhopaat ja igas kellahelinas varitseb õudus. Kirjutamine on seega jäänud tagaplaanile ja mees suudab vaevu oma piiratud sootsiumis toimida. Kõik kulmineerub, kui magamata ja närvipuntrast mees saab pakkumise oma pooleli olev kirjatöö maha müüa ning selleks on vaja minna kohtumisele. Sinna aga mees ei jõua, sest jada jaburaid viperusi seab ta teise olukorra ette. Esmalt kleebib mees endale ustava kööginoa käe külge, seejärel põletab aluspesu ahjus ära ja viimaks pesumajja minnes võtab lugu sootuks pöörased tuurid. Kel ilmtingimata soov asi ise ära vaadata, laske käia.

See film on üks suur segadus. Näitlejad ei saa aru, kas nad on mustas komöödias või draamas. Lavastajad ei saa aru, mis teemale nad keskenduma peaks. Õudusfilmi elemendid asenduvad lapsefilmiga, siis romantilise draamaga, siis omakorda musta komöödiaga, siis imeliku psühholoogilise eneseretkena ja nii edasi. Ridamisi korjatakse kaadritest üles erinevaid teemasid ja siis minuteid hiljem lastakse neil teetolmu kukkuda. Ehkki üleüldine jutustus on justkui olemas, pikitakse sellesse arusaamatuid nüansse, tegelased on eranditult ebastabiilsed ning nad on kirjutatud sellistena puhtalt laiskusest. Sest päris karaktereid välja mõelda on ju raske töö. Minu lemmikteema - sarimõrvarid - jäetakse siin samuti nii ruttu kõrvale, kui see võimalik on. Tegelased tulevad ja lähevad, kokku vaid kolmes asukohas aset leidev lugu on hüplik ja närviline. Vilets vorm kõigilt osatäitjatelt. Äärmisel juhul kõlbaks seesinane teos vana Comic Strip stiilis telepurgis näidata, aga kindlasti mitte kinofilmina publiku raiskama. Mõttetu, vältida. Isegi puhtbritilikku armastusväärset ekstsentrismi on selles teoses liiga vähe.

1 viimaseid kommentaare:

Cochrane ütles ...

Fantastic Fear osutus tõesti pettumuseks. Kui kirjeldust lugesin ja Simon Peggi nime nägin, tundus, et sellest filmist võib midagi head tulla. Kahjuks oli tõepoolest nii, et nähtavasti suudetud kuidagi otsustada, mis stiilis ja žanris filmi õigupoolest tehakse.